ja hakkas ka liivaaugu poole liikuma.
Ta läks õige pikkamisi, seisatus ja liikus jälle. Ent süda lõi kiiresti…
Viimaks oli ta, nagu poolkogemata, sattunud liivaaugu veerele ja vaatas üle veere sisse. Mari-Ann kaevas hoolega üht päris uut koobast. Korraga sattus ta pilk auguäärel seisvale Antsule, jäädes sellele peatuma. Antsul hakkas imelikult piinlik ja ta liikus edasi – kopli suunas. Ent varsti ta keeras ümber ja tuli tagasi. Jälle peatus liivaaugu veerel. Kuid nüüd, Mari-Anne pilgule vaatamata, ta ei läinud enam edasi – astus nagu poolkogemata sisse ja hakkas ka koobast kaevama.
Ent – korraga Mari-Ann jättis oma töö pooleli ja läks liivaaugust ära. Pontu ta järel.
Nüüd teadis Ants: Mari-Ann peab sõna – ta ei mängi enam Antsuga. Ta teadis seda küll ennegi, ent lootis, ehk on Mari-Ann selle asja juba unustanud. Ants tundis end nüüd halvemini kui ebamugavasti. Mis ometi teha? Kui hüüaks teda tagasi… Vast tulekski! Ja Ants hõikas Mari-Annele järele:
„Mari-Ann, tule tagasi!..”
Ent – Mari-Ann sammus püsti päi edasi ega vaadanud tema poolegi. Pontu samuti. No küll see loom võis Antsu praegu vihastada!
Kuid see hetkeline viha vaibus varsti. Midagi imelikku tõusis kurku, pannes teda neelatama… Ta jättis liivaaugu sinna paika ja jooksis Mari-Annele järele.
„Mari-Ann… tule mängima… ma… ma annan sulle kaks oma lehma ka veel…” hingeldas ta, Mari-Annele järele jõudnud.
„Ma ei vajagi teise lehmi – jäta ainult minu omad rahule,” ütles Mari-Ann üle õla, ilma talle vaatamata.
„Mari-Ann, kuule, Mari-Ann, ma ei puutu kunagi enam sinu lehmi! Päris tõesti! Kas tuled nüüd jälle minuga mängima?..” jätkas Ants.
Mari-Ann peatus nüüd, vaadates Antsule. Pontu peatus ka.„Kas sa päris tõesti minu lehmi enam ära ei võta?” küsis siis veidi umbusklikult.
„Pä-päris tõesti, Mari-Ann! Ausõna… anna andeks…”
„Kas sa minu nukkusid ka enam ei rebi ja ei naera…”
„Ei, ei, mitte ei rebi, ega ei naera kah, ükskõik, neid kõige koledamaid kah mitte, siis, kui tuled jälle mängima!” tõotas Ants nagu kohtulaua ees.
Mari-Ann uuris teda veel natuke aega ja ütles siis:
„Noh, hea küll, kui sa oma lubadust tõesti täidad, tulen jälle mängima!”
Ja ta naerataski juba Antsule.
Ants hüppas nii kõrgele kui jõudis ja kordas:
„Täidan küll, täidan küll! Meie lähme jälle mängima, mängima, mängima!..” Ja rõõmust hõõrus ta oma nina nii kaua, kuni see hoopis punaseks muutus.
Korraga oli maailm talle jälle ilus, mängud huvitavad ja mänguasjadki omasid ta silmis taas endise väärika seisukoha. Kui ruttu kõik muutus! Ta otsis midagi suure rutuga taskust. Siis tõmbas sealt välja mingi punaste vöötidega riidetükikese ja ulatas selle Mari-Annele.
„Säh… võta see endale ja õmble sellele inetule nukule kleit või midagi…”
Ta nina punetas ja silmad särasid.
„Aitäh,” ütles Mari-Ann riidetükki võttes ja vaatas südamliku pilguga Antsule.
Ka tema pistis käe taskusse, et midagi vastu kinkida. Ent seal ei leidunud muud, kui need kaks punast lehma, millised Ants ta haiguse ajal oli „üle võtnud” ja mis põhjustasidki tänase tüli. Ta vaatas neid hellusega, võttis siis ühe ja ulatas Antsule, üteldes:
„Säh, võta see endale…”
Ants vaatas lehmale, siis Mari-Annele. Tal oli piinlik võtta ja ka võtmata jätta. Ta punastas, võttis lehma ja lausus:
„Aga sulle jääb ju nüüd ainult üks lehm…”
„Ah, jäägu pealegi…”
„Ma võtan selle enese juurde sööda peale – niipea kui ise tahad, võid kohe kätte saada…” lausus Ants longus päi.
„Hea küll,” nõustus Mari-Ann ja selleks korraks oli rahuleping alla kirjutatud.
Isegi Pontu tuli nüüd Antsu juurde, liputas sabaga ja limpsis tal korraks keelega üle näo, haukudes paar suutäit, nagu sõpruse ja rahu kinnituseks.
„Lähme nüüd liivaauku mängima!” ei suutnud Ants kauem oodata.
„Või hakkame nõida mängima?” küsis Mari-Ann.
„Oii! Nõida jah, nõida jah!” nõustus meelsasti Ants.
„Vaatame, kas leiame nõiapõõsa!..”
Mindigi otsima nõiapõõsast.
See oli imelik põõsake, mis kasvas kuski maja taga, üsna seina all, sügaval. Ta omas kollakaid, rabedaid varsi, millised katki murdes tugevvängelt lõhnasid. Keegi ei teadnud, mis põõsas see oli, kust seemneke sinna sattunud, või kuidas seda hüüti.
Lapsed ta leidsid väikese taimena ja vänge lõhna pärast ristisid selle „nõiapõõsaks”.
Nad murdsid varrekesed väikesteks tükkideks, toppisid pudelisse, valasid vett peale ja kangesti haisev „nõiarohi” oligi valmis.
Nõiahurtsik asetses õuepoolse eeskoja katusel, maja katusest madalamal, oli lame ja redel seisis alati selle najal. Katusel oli ka väike puukorsten, millist kasutati nõiapajaks.
Mari-Ann mängis nõia osa, Ants abitarvitaja, Mari-Ann sidus endale mingi triibulise räti ümber pea, kiskus juuksed salkudesse ripnema, pistis paar puupulka suhu pikkadeks hammasteks, ajas silmad pungi, tegi hirmsa näo ette, võttis pika kepi kätte ja nõid oligi valmis.
Katusele ta viis kõiksugu rohtusid kuivama ja seadis nõiapaja keema. Vänge hais ja kanged aurud täitsid nõiahurtsikut. Nõid ise jäi inimesi ootama. Ega see polnud nõid, kes inimestele kurja tegi, neid millekski moondas või nõidus, ei, see oli nõid, kes inimestele andis rohtu, mis omas imettegevat mõju ja tervendas. Ühe sõnaga, ta oli mingi nõid-arst. Koledat välimust pidi nõid omama selleks, et teda kardetaks. Kes oma kartusest võitu sai ja tema juurde tuli rohtu otsima, sai kohe terveks. Tasu ega raha nõid rohtude eest mingisugust ei võtnud.
Juba tuligi Ants redelit mööda üles ja koputas nõia uksele. Kui nõid aga ukse avas ja ise uksele ilmus, Antsu otsa põrnitsedes, ehmus see nõia koledast välimusest ja lidus kiiresti alla tagasi. Nõid aga naeris oma nõianaeru ja tegi kõiksugu imelikke ja jubedaid nõiahääli põgenejale tagant järele. Antsul oli päris tõepoolest jube hakanud niisugusest koledast nõiast ja nüüd kogus ta redeli otsa juures julgust, et uuesti tagasi minna. Nõid on ju ometi Mari-Ann! kordas ta enesele ja läkski uuesti.
Varsti koputas ta nõia uksele, mehiselt endas tõusvat kartust maha surudes. Küll kollitas nõiamoor teda igal viisil ja katsus talle hirmu peale ajada, kuid nüüd Ants astus ikkagi sisse.
Kandnud nõiamoorile oma palve ette, sai see tulivihaseks ja käskis teda koristuda, et jälgegi järele ei jääks. Ent Ants surus hirmu maha ja ei liikunud paigast.
Nüüd
