style="font-size:15px;"> Carlos poleks seda kunagi uskunud, aga see diskoteekides lantimise värk masendas teda. Tema enda haledatest etteastetest rääkimata. Mis siin salata, isegi tema vana kindel lööklause “ich weiss wo du wohnst!”[11] ei olnud enam töötanud. Parimal juhul lõppes see vastassoo kaastundliku kihistamisega. Naistel käekotid ringis keset tantsupõrandat, meestel kraed kiskjalikult üles tõmmatud… Isegi kenale rühikale laiaõlgsele Carlosile, ka tsiviilriietuses, oli see paras kolgata: mees võtab klaasikese, ja kui ta tahab siis kuskil skoorida, on ta kohustatud kõigepealt läbi tegema jubeda käitumisrituaali, National Geographicu dokumentaalide naeruväärsed numbrid, mis meenutavad pigem Amazonase liblikate, Burundi makaakide või Uus-Meremaa merilõvide algelisi paaritumistantse.
[„Õudne!”]
Palgaliste tüdrukutega oli asi alati palju lihtsam, alati garanteeritud, raha on universaalne kood, võimas energiaallikas, pealegi veel meie iidse tsivilisatsiooni imetlusväärne saavutus. Võtkem kas või see jumaldatud underground-Berliin: pole klubi, mis poleks tänapäeval täis kenasid pepusid, suurtükikahureid, mis vajavad palju vähem püssirohtu – ja see on statistika. Kõige halenaljakam on, et korralikel tüdrukutel samal ajal ei näkka üldse. Nemad eelistavad tantsida ridikülide ümber ja pärast omakeskis pähekulunud fraasidega kädistada, à la „meestel-on-nii-lihtne-naist-voodisse-saada-ma-ei saa-aru-miks-nad-peavad-prostituutidejuures-käima”.
Viktor Holejsovsky kuulas Carlosit suurima tähelepanuga, iseäranis seda osa tema jutust, kus too andis ülevaate – sellises positivismi vaimus, mis pannuks nii mõnegi õpetlase punastama – füüsise seotusest emotsionaalsega. Seda saksakeelset ja siintoodust märksa sügavamõttelisemat dialoogi on raske taastada, aga me saame selle siiski lühidalt kokku võtta. Jamaica lits oli mingi võlukunsti väel pannud Carlosi vastu võtma ootamatut otsust: eluilmaski ei tõsta ta enam oma jalga ühtegi bordelli ega lõbumajja, täisteenusega massaažisalongi, punaste laternate tänavatele et cetera.
Võite teda nimetada kelleks iganes soovite. Edaspidi lubab ta endale luksust uuesti armuda, ja miks ka mitte? Miks peaks mehele kehtima sotsiaalne keeld uuesti armuda alates hetkest, mil ta on ennast kellegagi sidunud? Kus on truuduse muutuvad piirid? Ta ei kavatse ennast enam aheldatuna tunda. Ta astub vastu kastreerivale gravitatsioonijõule, mis meid iga päevaga üha enam maad ligi kisub. Iga mees vajab oma seiklust, ja kui see pole nii, visaku meie pihta kivi see, kes seda loeb.
[Ei kedagi? Jätkame siis.]
Vestlus kestis mitu tundi, õnneks oli nädalavahetus. Kõrvaltvaatajale oleks jäänud mulje, et need kaks meest on juba hällist saati sõbrad, et nad on teineteist juba mitukümmend aastat tundnud, on väga lähedased, ja sellel energial on nimi – empaatia, ei midagi muud. Miski ei viita sellele otse, aga Berliini õhk inspireerib parimaid, ja kergesti sõbrunev Carlos õngitses oma velvetpintsaku taskust välja uudise, mille ta oli vähem kui nädala eest välja rebinud väärikast Das Handelsblattist. Ta tahtis seda kellegagi jagada, ja nüüd oli selleks võimalus. Kes oleks olnud sobivam kui see Viktor? Tema uus tšehhi sõber Viktor Holejsovsky, kellele see teema näis isegi korda minevat? Viktor oli nagu oma inimene. Niisiis, väikeselt, juba tuhmunud paberitükilt võis lugeda:
Bern: kahe tuhande praegu elava inimese DNA (desoksüribonukleiinhappe) analüüsi põhjal õnnestus geneetikateadlastel näidata, et monogaamia tekkis alles ligi 20 000 aastat tagasi. Eelajalooliste inimeste käitumine oli peaaegu kogu paleoliitikumi ajajärgul polügaamse kalduvusega, mis tõestab, et monogaamia on küllaltki hiljutise tekkega nähtus, võttes arvesse, et Homo sapiens arenes välja enam kui saja tuhande aasta eest.
Abielu? Litsid? Lantimine? Monogaamia? Oli näha, et Carlos on segaduses. Sellest ka tema peaaegu usuline ind sellesse uudisesse klammerdumisel, ta oleks otsekui püüdnud iseennast oma salajaste arvutuste teaduslikkuses veenda: 20 000 aastat on üks silmapilk, see oli alles üleeile. Ta käis ringi, artikliriba pintsaku sisetaskus, vasemal pool, seal, kus asub see reetliku käitumisega lihas, mida me ei näe ja mida kutsutakse südameks. Aga edasi. See, mida Carlos kõige rohkem soovis, oli seda erinevate agentuuride põhjal koostatud uudist kellegagi jagada, et hõigata saramagolikult[12] välja oma avastus maailma ja elu puudutava filosoofilise tõe kohta: see oli trükitud ja ametlik ning käsitles kogu seda monogaamiapula, mis on, nagu selgus, nii loomuvastane, käsitles inimese kõige esmasemate loomalike instinktide vägivaldset vaigistamist, seda kaheldavat meessoo tingimusteta alistumisest tulenevat moraali. Jura – nii nimetas ta selle meeste meheliku vaherahu.
Viktor naeratas. Nagu peaaegu alati, kui ta vahutavat pilsnerit käes hoidis. Tal oli geenidega vedanud, kõhtu talle ette ei kasvanud, küll aga tõi õlleklaas esile talle omase huvitava flegmaatilisuse. See mees oli tegelikult palju intelligentsem, kui esmapilgul võis arvata, öelgem: ta oli juurdleva loomuga, seejuures söakust kaotamata. Temast kiirgus keskeuropalikku ratsionaalsust ja see sütitas Carlosis vaimustuseleegi – olgugi et ta ise oli liigagi portugallane, mainigem seda juba aegsasti.
Innustunult, üliinnustunult nõudis Carlos Viktori täit tähelepanu jälle endale, kui ta oma uuele sõbrale selgitada üritas, et tulemas on suur revolutsioon ja et tal on plaan. Temal, Carlosil, on plaan, mis, pagan võtaks, ei ole midagi üleliia kõlvatut.
“Kõigi maade mehed, ühinege!” hõiskas Viktor, aastakümneid kodumaal valitsenud kommunismist läbi immutatud.
Carlos ärritus. Milline nõme klišee, see tähendas, et tema tšehhi sõber ei olnudki siis ju oma arengus veel nii kaugel, kui ta oli arvanud, see tähendas, et Viktor ei olnud sisevaatluse käänulist otseteed pidi veel meheksvirgumiseni jõudnud. Nad jõid Max und Moritzis veel paar klaasi Chiantit ja astusid siis korraks kohustuslikku Cake’i, sellesse ajatusse ja selge hoiakuga Oranienstrasse baari, et seal veel väike pühapäevaõhtune tantsutuur teha. Carlos Bernardo flirtis natuke isegi mingi seksinäljas, aga siiski liiga rikutud Birgitiga, ja siis võtsid mehed ette tee kohe ümber nurga Moritzplatzil asuvasse Motel One’i.
Alkohol ja Cake’i peldikupotil heietatud mõtisklused, mis olid sündinud inspireerituna siniste kahhelplaatidega seinale kritseldatud loosungist “Life is a lie”, juhatasid Carlosi unenägudemaale.
Head und, sõbrad. Nõnda siis ilmusid Carlos ja Viktor oma esimesele koolitusele spartalikus MagicWingsis harjumatult värskena. Firma president herr Dieter Topp oli pidanud oluliseks ka isiklikult kohal olla. Seekord ja alati. Oma kõnes kordas ta, et meie võime tulevikku ette näha ja tulevikule mõelda on võidu alus. Tuleviku suured geopoliitilised lahingud toimuvad ülalpool pilvi ja tema polnud siin mitte selleks, et koolitada teenistujaid, assistente, piloote, lennusaatjaid, tehnikuid ja patati patatá.[13] Tema lootis neist apostleid ja valgustatud misjonäre, kellega koos maailma mobiilsuse kontseptsioonist, postmodernsest ajastust ja XXII sajandist uut moodi mõtlema õhutada.
“Mitte juhuslikult pole mu nimi Topp,” ironiseeris austerlane oma meelelahutaja-talendiga. Me kõik oleme nõus, et seda XXII sajandi pläma on juba küllalt saanud, mida see Dieter selle kaugele tulevikku vaatamisega öelda tahtis? Siinkohal on ehk sobiv selgitada, et käesolev raamat räägib Euroopa tsiviillennunduse kõige ambitsioonikamast projektist, megalomaanlikust visioonist, mis oli mõttes ühel self-made man’il, kelle unistuseks oli Euroopa ülipeene võrgustikuga ühendada riigi rahakotist krossigi puudutamata.
“Meie Magicuga saab ometi kord teoks prohvetite ennustus Atlandi ookeanist Uuraliteni ulatuvast ühendatud Euroopast,” kordas Dieter Topp, kompulsiivne lendur ja tegudeinimene, kelle just klišeed käima lükkasid.
Kompromiss tõega sunnib meid paraku juba siin etteruttavalt mainima, et kogu vastumeelsusest hoolimata pidi see kõrgelennuline firmaomanik juba aasta pärast oma esimese
“Ma tean, kus sa elad” on Berliinile tüüpiline avalikes kohtades kasutatav külgelöömisvormel.
José Saramago (sünd. 1922), portugali kirjanik ja Nobeli preemia laureaat, tuntud oma enesekindlate ja konkreetsete väidete poolest. (Toim.)
Port. kõnek. ’ja nii edasi’. (Toim.)
