style="font-size:15px;"> Tunde hiljem tunnistas Francisco Cunha Telles Heidile, et talle väga meeldib väimehega Euroopa Liidu idasuunaliste laienemisplaanide, Wagneri kogutud teoste ja eriti Molotovi-Ribbentropi pakti segasemate asjaolude üle diskuteerida.
“Aga, Francisco, sel noormehel pole ülikooliharidustki…” meenutas Heidimarie, kes sellest päevast alates kuni meie jutustuse lõpuni perekondlike söömaaegade järel hõbenõud hoolikalt üle loeb. Aruka diplomaadi jaoks ei olnud sel tähtsust: 23. augustil 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu võis vabalt üle kanda tema abielusuhte seisule.
“Heidimarie, ülikoolihariduse puudumine on muidugi alati kahetsusväärne, aga mulle tundub, et selles poisis on midagi, midagi palju enamat kui tolles Martimi hädavareses. Tal on ideid, tal on struktureeritud mõtlemine, ja seda kohtab selle kokaiinisõltlaste põlvkonna puhul väga harva.”
Ja see polnud veel kõik:
“Ning, armas Heidi, te ei peaks unustama, et ta räägib saksa keelt!”
Olukord pöördus tasapisi Carlosi kasuks. Mehed said järjest lähedasemaks, vastandite tõmbumise püha printsiip tõestas end taas, Francisco isegi märkis õhtusöögil kõigi kuuldes kõva selge häälega, et “Carlos ei ole üldse portugallase moodi”, kord ütles ta seda ka Carlosile endale, talle otsa vaadates, ja see vallandas noormehes hetkega eheda pavlovliku süljejooksu, see sageli korratud tähelepanek katapultis ta alati otsejoones seitsmendasse taevasse, “kes siis ikka portugallase moodi tahab olla?”. Ta punastas, sättis oma heledat tukka, bilirubiini tase tema veres tõusis ja ta pomises: “Tänan teid väga”. Eeldades, et tegu on tunnustusega, mida see suursaadik Cunha Tellesilt tulnuna kahtlemata oligi, kinnitas ta oma tänulikkust veel ka danke sehr’iga.
Mida aga äi Francisco kunagi teada ei saanud, oli Carlos Bernardo tegelik päritolu. Et poiss oli osav varjama ja kiire võluma, meisterlik võrgutaja, ei pidanud ta äiale kunagi üles tunnistama, et oli vahetanud arhitektuuriõpingute kolmanda aasta ravimiesitleja töö vastu, olgugi et Saksa firmas. Ta ei rääkinud oma perest kunagi eriti ja seda polnudki vaja – fakt, et ta oli käinud spartalikus Deutsche Schule Lissabonis, kõneles iseenda eest. Sellest piisas diplomaadi südamerahuks.
Omalt poolt aitas kaasa ka Mónica. Ta võitles päevast päeva, et ta konservatiivne pere tema abikaasa vastu võtaks, temalt ei pidanud nad küll Carlosi kahtlase päritolu kohta midagi kuulma. Lühidalt, Carlosi sünnitunnistusest võinuks tema vanemate kohta lugeda järgmist:
Armindo Santos Silva: kvalifitseeritud elektrik, Mercedes-Benzi endine tööline; Stuttgardis mööduvad elu 12 parimat aastat; saadetakse sinna pärast teenisust Aafrika sõjas[23], Baden-Württembergis[24] omandab kokkuhoidlikkuse imelise kunsti; kogub suurema summa raha, millest tal on abi kuni reformiajani; püüab sellele lisa saada kord nädalas Euromiljoni loteriid mängides.
Maria do Céu Nogueira Santos Silva: kirglik palverännakutel käija; Johannes Paulus II pühendunud fänn; abikaasaga Mercedesel Portugali naasnuna saab majateenijast koduperenaine; sõit toimub 70ndate viimastel nädalatel; on autos eksponeeritud pitsliniku autor.
Tuhat üheksasada seitsekümmend üheksa – mis pöörane aasta! Vähem kui 72 tunniga pani Santos Silvade pere tulevik kohapealt ajama. See võttis nad vibama. Käis neist üle. See oli üks neid haruldasi tähtede seise, mida meie uudishimu terve ülejäänud elu püüab lahti mõtestada – enamasti edutult. Murest Jaapani konkurentide edu pärast otsustas Mercedes-Benzi juhatus Stuttgardi tehaste jõudlust tõsta ja võtta montaažiliinidel kasutusele robotid. Ligi 1400 oskustöölisele, kellest pooled välismaalased, pakuti koondamist ja kompensatsiooniks heldet hüvitist. Armindo Santos Silva, mees oma elu kolmekümnendates, oli üks neist, keda see pakkumine kahtlema pani – ta kartis saabuvat keskeakriisi. Hoolega järele mõeldes jõudis ta otsusele: pakkumisest loobuda, sest Portugalis oli olukord liiga rahutu. Paar päeva hiljem sundis aga doktor Francisco Sá Carneiro[25] sütitav kõne Fonte Luminosas teda meelt muutma. PSD oli 2. detsembri parlamendivalimised võitnud ja otsustades selle mehe järgi, kes lõpuks ometi oli juht õigel kohal, võis loota muutusi ka allpool.
Nad saabusid stiilselt võimsa 220-D-ga, poleeritud täheke ees läikimas. Kuigi sõidetud oli kogu öö, oli täheke endiselt säravpuhas ka siis, kui nad Vilar Formosos[26] piiri ületasid. Imelisel kombel säras täheke vankumatult ka kiirteedest väljaspool. Poolteist nädalat hiljem oli neil Portelas3[27] elukoht olemas: täheke oli neid juhtinud siiani ja ka nüüd juhatas ta nad betoonimetsa Aafrika immigrantide keskele eksinud sümpaatse viietoalise juurde kolmeteistkümnendale korrusele, kus asuva korteri ainsaks puuduseks võis pidada vaate puudumist Tejole, kuid tegu oli ikkagi betoonmajaga, mitte mingi hütiga – markiisi vahelt paistsid isegi Moscavide ja Povoa de Santa Iria. Asi oleks võinud palju hullem olla: kaks kvartalit eemal oli neil ju isegi piri-piri grillkana putka olemas. (Toim.)
Carlos Bernardo Ferreira Santos Silva, õnnelike vanemate jaoks Carlitos, sõprade jaoks Cabê,[28] iseendale Bernardo ja ülejäänud inimkonnale Carlos Silva, nägi ilmavalgust Dr. Alfredo da Costa sünnitusmajas, mille tema alati isepäine ja lõuapoolikust isa kohe Amaro da Costa sünnitusmajaks ristis, vihjates sellega Demokraatliku Alliansi kaitseministrile. Suursündmus leidis aset 4. novembril kell 22.57. Carlosi olid, ja seda kirjutades me konfidentsiaalsusreegleid ei riku, vorminud vanemad, kes uskusid kindlalt Kolmanda Vabariigi uuenenud sotsiaaldemokraatlik-kristlikesse põhimõtetesse. Ent see päike ei jäänud taevasse kuigi kauaks…
[Pauku on siiani kosta.]
Saatuslik õnnetus 4. detsembril 198 °Camarates pisut rohkem kui kilomeetri kaugusel Santos Silvade kodust tõmbas kriipsu peale kõigile nende ootustele: Portugal oli määratud jälle ebakindlust tekitava seltskonna võimu alla, ükskõiksuse ulgumerele: tee oli ükskõiksele “viimane kustutab tule” mentaliteedile taas valla. Stuttgarti tagasi pöörduda oli nüüd juba liiga hilja, “eriti veel sülelapsega…”. Ajad olid Portugali jaoks keerulised, Armindo jaoks aga ülirasked, “see riik on hale nali”, kahju et Anibal Cavaco Silvast polnud veel saanud kedagi rohkemat kui paljulubav rahandus- ja planeerimisminister. Just seda ju ongi vaja – plaani, rahandus on lihtsalt selle kõrvalnähtus. Kodumaad häbenev perekonnapea kanaliseeris oma mässumeelsuse halvimal võimalikul viisil: ta sundis kodus kõiki saksa keelt rääkima, keelas perel lennukiga lennata ja toetas kõige pöörasemaid väiteid doktor Francisco Sá Carneiro surma asjaolude kohta.
[Sellistes tingimustes elasid nad aastaid.]
Õnnetus või atentaat? Atentaat või õnnetus? “Atentaat!”
“Mis siin üldse kahelda on?”, juba see küsimus oli äärmiselt solvav, keegi ei suutnud Armindot ümber veenda, ta oli kindel, et tegu on ultrakonservatiivide sepitsetud vandenõuga, mida toetasid katoliku kiriku kõrged jõud, sealhulgas peapiiskop ja Opus Dei. Need argpüksid olid šokis, nad olid ärevil, sest Portugali peaministril oli suhe lahutatud naisega, taanlannaga veel pealegi. Armindo Santos Silva uskus, et kui Snu Abecassis poleks tollesse õnnetusse Cessnasse istunud, võinuks temast saada midagi Portugali Evita Peroni taolist, mis oleks “selle sitase riigi”– nagu ta Ibeeria poolsaare läänepoolseimat pikergust ääresiilu nimetas – tagurlikele ringkondadele märksa vähem sobinud.
Kogu see teema muutus nii hüsteeriliselt tõsiseks, et abikaasad Armindo ja Maria do Céu võtsid kaalumisele sõbraliku lahutuse, millest nende abielu pääses vaevu vaid tänu naise kõigutamatule usule. Enne kui nad
Jätke see asjaolu meelde, sest see on mehe iseloomu kujunemise seisukohalt oluline – tema kompanii jäi Guinea-Bissau ajaloo ühel kõige verisematest perioodidest Gabusse 19 kuuks lõksu.
Guinea-Bissau oli Portugali asumaa 15. sajandist 1974. aastani, mil pärast kümme aastat kestnud sõda kuulutati välja Guinea-Bissau Vabariik. (Toim.)
Portugali sotsiaaldemokraadist peaminister 1980. aastal. Hukkus ametikohustusi täites koos oma elukaaslase Snu Abecassisi ning kaitseministri Adelino Amaro da Costa ja tema abikaasaga, kui nende väikelennuk Cessna 421 varsti pärast Lissaboni lennuväljalt õhkutõusmist alla kukkus. Sündmus tekitas palju poleemikat, kahtlustati sabotaaži. (Toim.)
Piiripunkt Hispaania ja Portugali vahel. (Toim.)
Lissaboni eeslinn, kuhu 1960ndatel ehitati palju kõrgeid korterelamuid. (Toim.)
Autor otsustas kuni jutustuse lõpuni kasutada nimekuju “Cabê”, mitte “Cabé”, eristamaks “Carlos Bernardot” (Cabê) ja “Carlos Albertot” (Cabé).
