läks Good väikese kastikese juurde, kus ta hoidis oma arstimeid, keeras selle lukust lahti ja võttis välja märkmiku, milles leidus ka kalender-teatmik. “Kuulge, sõbrad, kas homme pole mitte neljas juuni?” küsis ta.
Me olime päevade kohta hoolsalt arvet pidanud, nii et võisime küsimusele vastata jaatavalt.
“Väga hea. Siin ta meil on: “4. juunil täielik kuuvarjutus, algus kell 8.15 Greenwichi aja järgi, nähtav Tenerifes, Lõuna-Aafrikas” … ja teistes kohtades. Näete, ongi meile paras imetegu. Kuulutage neile, et me teeme homme öösel kuu pimedaks.”
See oli suurepärane idee. Ainus, mis meid selle juures kahtlema pani, oli kartus, et äkki on Goodi kalender ebatäpne. Kui meie ettekuulutus täppi ei lähe, oleme oma mõjuvõimu igaveseks kaotanud ja samuti on otsas Ignosi lootused Kukuaanamaa troonile tõusta.”
“Aga oletame, et kalendris on viga,” avaldas Sir Henry oma kartuse Goodile, kes tühjal plokilehel midagi hoolsasti arvutas.
“Ma ei näe põhjust midagi seesugust oletada,” vastas ta. “Kuuvarjutused toimuvad alati täpselt ettenähtud ajal, vähemalt minu seniste kogemuste põhjal, ja siin on öeldud, et see varjutus on nähtav just nimelt Lõuna-Aafrikas. Arvutasin selle alguse välja nii hästi, kui see meie täpset asukohta teadmata võimalik on. Minu arvutuste järgi peaks varjutus algama homme õhtul umbes kell kümme ja lõppema poole ühe paiku. Umbes poolteise tunni jooksul valitseb niisiis peaaegu täielik pimedus.”
“Arvan, et võiksime sellega riskida,” ütles Sir Henry.
Ma nõustusin, kuigi kõheldes, sest varjutused on siiski kahtlane värk: öö võib näiteks tulla pilvine või meie kalendripidamine võis sassis olla. Saatsin Umbopa pealikke tagasi kutsuma. Nad tulidki varsti ja ma pöördusin nende poole järgmiste sõnadega:
“Kuulake, kukuaanade suured mehed, ja sina, Infaduus. Me ei armasta oma vägevust näidata, sest seda teha tähendab segada looduse käiku ja tekitada maailmas korralagedust ning hirmu. Aga kuna asi on väga tähtis ja kuna me oleme kuninga peale viha täis nende tapatalgute pärast, mida me nägime, ja kuna meid on pahandanud isanusi Gaguuli tegu, kes tahtis meie sõpra Ignosit surma saata, siis otsustasime oma seadust rikkuda ja lasta ilmuda niisugusel märgil, mida kõik inimesed võivad näha. Astuge siiapoole!” Ja ma juhtisin nad onni ukse juurde ning osutasin punakale kuukettale. “Mida te seal näete?”
“Näeme loojuvat kuud,” vastas salga eestkõneleja.
“Nii see on. Öelge mulle nüüd, kas suudab ükski surelik inimene kuuvalgust enne loojakutundi kustutada ja öö musta liniku maa kohale laotada?”
See küsimus ajas pealiku korraks lausa naerma. “Ei, mu isand, ükski inimene ei suuda seda teha. Kuu on tugevam kui inimene, kes teda silmitseb, ja ka tema ise ei saa oma käiku muuta.”
“Nii arvad sina. Mina aga ütlen sulle, et homme õhtul, umbes kaks tundi enne keskööd, teeme me nii, et kuu tunniks ja veel pooleks tunniks ära neelatakse. Jah, pilkane pimedus katab maad, ja see olgu teile märgiks, et Ignosi on tõepoolest kukuaanade kuningas. Kui me seda teeme, kas olete siis rahul?”
“Jah, mu isandad,” vastas vana pealik naeratades ja see naeratus peegeldus ka kõigi ta kaaslaste nägudel, “kui te seda teete, oleme me tõesti rahul.”
“See sünnib. Meie kolm, Inkubu, Bougvan ja Makumazahn, oleme seda öelnud ja see sünnib. Kas sa kuuled, Infaduus?”
“Ma kuulen, mu isand, aga see, mis sa lubad – kustutada kuu, maailma ema valgus, kui ta täielt paistab –, on ju lausa ime.”
“Ja ikkagi teeme me seda, Infaduus.”
“Siis on hästi, mu isandad. Homme õhtul, kaks tundi pärast päikeseloojangut saadab Tvala mu isandatele sõna, et nad tuleksid vaatama neidude tantsu, ja üks tund pärast tantsu algust tapab kuningapoeg Skraga neiu, kelle Tvala leiab kõige kaunima olevat, ohvriks Kivistele Vaikijatele, kes valvavad seal nende mägede juures,” ja ta näitas käega kolme veidrakujulise mäetipu poole, kus Saalomoni tee pidi lõppema. “Tehku mu isandad siis kuu pimedaks ning päästku neiu elu, ja rahvas usub kindlasti.”
“Jah,” ütles vana pealik ikka veel naeratades, “rahvas usub siis kindlasti.”
“Kahe miili kaugusel Loost,” jätkas Infaduus, “on mägi, kõver nagu noorkuu, – seal on kindlus, kus asub minu rügement ja kolm teist rügementi, mida käsutavad need pealikud. Hommikul mõtleme me välja plaani, kuidas võiks sinna toimetada veel kaks või kolm rügementi. Ja siis, kui mu isandad tõesti suudavad kuu pimedaks teha, võtan ma pimeduses oma isandail käest kinni ja viin nad Loost välja sinna paika, kus nad on väljaspool ohtu, ja sealt võime me siis kuningas Tvala vastu sõda pidama hakata.”
“See on hea,” sõnasin mina. “Ja nüüd lahkuge, et saaksime pisut aega magada ja oma nõidust ette valmistada.”
Infaduus tõusis, jättis jumalaga ning lahkus koos pealikega.
“Sõbrad,” ütles Ignosi, niipea kui nad olid läinud, “kas te suudate tõepoolest teha seda imelist asja või kõnelesite sõjapealikele tühje sõnu?”
“Usun, et me suudame seda teha, Umbopa, tähendab Ignosi.”
“See on kummaline,” vastas ta, “ja kui te poleks mitte inglased, ma poleks seda uskunud, aga ma olen kuulnud, et inglise džentelmen ei lausu valet. Kui me sellest loost terve nahaga välja tuleme, võite kindlad olla, et ma teile tasun.”
“Ignosi,” sõnas Sir Henry, “luba mulle üht asja.”
“Ma luban, mu sõber Inkubu, isegi veel enne, kui ma kuulen, mis see on,” vastas hiiglane naeratades. “Mida sa palud?”
“Seda, et kui sa kunagi selle rahva kuningaks saad, siis teed sa lõpu sellisele nõiaküttimisele, nagu me seda täna öösel nägime, ja et siin maal enam ei hukataks inimesi ilma kohut pidamata.”
Kui ma olin selle soovi tõlkinud, jäi Ignosi hetkeks mõttesse ja vastas siis:
“Mustade kombed on teised kui valgetel meestel, Inkubu, ja meie ei hinda elu nii kõrgelt. Aga ma luban seda siiski. Kui minu võimuses on nõiakütte tagasi hoida, siis ei pea nad enam jahti ja ükski inimene ei sure vägivaldset surma ilma kohtupidamise ja surmaotsuseta.”
“Oleme selles siis kokku leppinud,” sõnas Sir Henry. “Nüüd aga lase meid pisut puhata.”
Surmani väsinud, vajusime kõik peagi sügavasse unne ja magasime, kuni Ignosi meid kella üheteistkümne paiku äratas. Tõusime, pesime end ja sõime tubli hommikueine. Siis astusime õue ja läksime jalutama, uurides ajaviiteks kukuaanade hüttide ehitusviisi ja jälgides naiste askeldusi.
“Loodan väga, et varjutus ikka toimub,” ütles äkki Sir Henry.
“Kui seda ei toimu, on meie lool lühike lõpp,” vastasin nukralt, “sest nii tõesti, kui ma elan, jutustab mõni neist pealikest kogu loo kuningale ära ja siis ootab meid teist laadi varjutus, mis meile igatahes sugugi ei meeldi.”
Oma onni tagasi tulnud, sõime kergelt lõunat ja veetsime ülejäänud osa päevast pidulikke ja uudishimulikke külastajaid vastu võttes. Lõpuks loojus päike ja paar tundi võisime nautida täielikku rahu, niipalju kui meie kurbadest aimustest rasked südamed seda lubasid. Kella poole üheksa ajal tuli lõpuks Tvala käskjalg meid kutsuma iga-aastasele suurele neidude tantsule, mis pidi varsti algama.
Kiiruga
