härg läbi värava ja enne, kui ta on jooksnud kakskümmend sammu, löön ma ta surnuks.”
“Ei,” naeris kuningas, “tapa inimene ja ma usun sind.”
“Hästi, oh kuningas, olgu nii,” vastasin ma külmalt. “Kõnni üle lageda platsi ja enne, kui sa jõuad värava juurde, tabab sind surm. Või kui sa ei taha ise minna, saada oma poeg Skraga,” (kelle ma sel hetkel suurima rõõmuga oleksin maha lasknud).
Seda ettepanekut kuuldes kostis Skraga suust mingi ulgumine ja ta kadus kiiruga onni.
Tvala kortsutas majesteetlikult kulmu. Minu ettepanek ei meeldinud talle.
“Aetagu sisse noor härg,” käskis ta.
Kohe lahkusid kaks meest, pistes nobedalt jooksu.
“Sir Henry,” ütlesin ma, “seekord tulistage teie. Ma tahan sellele kaabakale näidata, et mina pole meie salgas ainus võlur.”
Sir Henry võttis oma püssi ja seadis end valmis.
“Loodan, et taban,” ägas ta.
“Peate igal juhul tabama,” vastasin mina. “Kui te esimesest rauast mööda lasete, tulistage teisest. Võtke sihik 150 ja oodake, kuni ta küljega siiapoole pöördub.”
Siis tuli lühike paus, kuni me silmasime härga, kes otse kraali värava poole tormas. Ta jooksis väravast sisse, siis aga, märgates tohutut inimhulka, jäi juhmilt seisma, pöördus ümber ja möirgas.
“Nüüd on paras aeg,” sosistasin.
Püss tõusis palge. Kärgatas lask ja härg siputas selili maas, saanud kuuli roietesse. Poolõõnes kuul oli oma töö hästi teinud ja läbi kaheksa tuhande pealise inimhulga lendas imestuskahin.
Pöördusin külmavereliselt ümber.
“Kas ma valetasin, oo kuningas?”
“Ei, valge mees, sul oli õigus,” kõlas pisut nagu kartlik vastus.
“Kuula, Tvala,” jätkasin mina. “Sa oled näinud. Tea nüüd, et me tuleme rahus. Vaata,” ja ma tõstsin Winchesteri, “siin on õõnes võlukepp, millega sa võid tappa niisamuti, nagu tapame meie, aga ma panen talle nõiduse peale, et sa ei tohi sellega tappa inimest. Kui sa tõstad selle inimese vastu, siis tapab see sinu. Vaata, ma näitan sulle. Mingu üks sõdur ja pistku oma oda vartpidi maasse, nii et teravik jääks laiema küljega meie poole.”
See oli mõne hetkega tehtud.
“Vaata nüüd, ma purustan selle oda.”
Sihtisin hoolega ja tulistasin. Kuul tabas oda ja lõi teraviku kildudeks.
Jälle ahhetas rahvas imestunult.
“Me anname selle nõiatoru nüüd sulle ja varsti õpetan ma sind, kuidas seda kasutada. Aga hoia end, et sa tähtede võluriista selle maailma inimeste vastu ei pööra!” Ja ma ulatasin talle relva.
Kuningas võttis selle äärmise ettevaatusega vastu ja asetas oma jalge ette maha. Sel ajal kui ta seda tegi, panin tähele, kuidas kiprunud ahvi sarnane inimkogu onni varjust välja ronis. Ta liikus neljakäpakil, aga jõudes sinna, kus istus kuningas, tõusis ta jalule ja heitis karvase katte peast, paljastades uskumatult veidra ja ennenägematu näo. See oli nähtavasti väga kõrges vanuses naine: ta silmnägu oli nii kokku kuivanud, et ei paistnud olevat suurem kui aastavanusel lapsel, ja koosnes lugematuist sügavaist kollastest kortsudest. Nende kortsude vahel peitus sissevajunud lõhe, mis kujutas suud, ja selle all kõverdus ettepoole teravaotsaline lõug. Nina tal õieti ei olnudki ja oleks võinud arvata, et nägu kuulub päikese käes kuivanud laibale, kui selles poleks välkunud paar musti silmi, mis olid veel täis tuld ja tarkust ning sätendasid ja mänglesid lumivalgete kulmude ja teravatipulise pärgamendivärvilise kolba all nagu kalliskivid surnukambris. Pealagi oli täiesti paljas ja kollane ning kibraline peanahk venis ja tõmbus kokku nagu kobramao kilp.
Inimkogu, mille juurde kuulus see õudustäratav nägu – tõepoolest nii õudne nägu, et teda nähes läbis meid kõiki hirmuvärin –, see inimkogu püsis mõne hetke vaikselt. Siis sirutas ta äkki välja kondise käpa, mis oli varustatud ligi tollipikkuste küüntega, asetas selle kuningas Tvala õlale ja hakkas peenel kimedal häälel kõnelema:
“Kuula, oh kuningas! Kuulake, oh sõdurid! Kuulake, mäed, lagendikud ja jõed, kukuaana rahva kodumaa! Kuulake, taevas ja päike, vihm, torm ja udu! Kuulake, oh mehed ja naised, oh noorukid ja neiud, ja oh kuulake, sündimata lapsedki! Kuulgu kõik elusad, kes te kord surema peate! Kuulake, surnud asjad, kes te uuesti ellu tõusete, et uuesti surra! Kuulake, minus on elu vaim ja ma kuulutan tulevikku! Ma kuulutan! Ma kuulutan!”
Sõnade kaja kustus kaebliku tooniga ja hirm näis haaravat kõigi südameid, kes teda kuulsid, kaasa arvatud ka meie omi. See vana naine oli tõesti kohutav.
“Veri! Veri! Veri! Verejõed! Kõikjal veri! Ma näen seda, ma haistan seda, ma tunnen selle maitset – see on soolane. Punasena voolab ta üle maa ja sajab vihmana taevast.
Sammud! Sammud! Sammud! Kaugelt kostab valge mehe jalaastumine. See raputab maad. Maa väriseb oma isanda ees.
Veri on hea, punane veri on särav. Pole paremat lõhna kui äsja valatud verel. Lõvid lakuvad seda ja möirgavad, raisakullid loputavad selles oma tiibu ja kisendavad rõõmu pärast.
Ma olen vana! Ma olen vana! Ma olen näinud palju verd. Hahaa! Aga ma näen veel rohkem, enne kui suren, ja olen õnnelik. Mis te mõtlete, kui vana ma olen? Teie isad tundsid mind ja nende isad tundsid mind ja nende isade isade isad. Ma olen näinud valget meest ja tean, mida ta ihaldab. Ma olen vana, ainult mäed on vanemad kui mina. Öelge mulle, kes ehitas suure tee? Öelge mulle, kes raius märgid kaljudele? Öelge mulle, kes püstitas kolm Vaikijat, kes vaatavad üle kuristiku?” Ja ta osutas käega kolme järsu mäetipu poole, mida me olime märganud juba eelmisel õhtul.
“Teie ei tea, aga mina tean. Need olid valged inimesed, kes asusid siin enne teid ja kes on siin, kui teid enam pole, kes õgivad teid ära ja hävitavad teid. Jaa! Jaa! Jaa!
Ja milleks nad tulid, need valged mehed, need hirmsad mehed, osavad nõiduses ja suured tarkuses, tugevad ja vankumatud? Mis särav kivi on su laubal, oh kuningas? Kelle käed on teinud raudse rüü, mis katab su rinda, oh kuningas? Sina ei tea, aga mina tean. Mina, kõige vanem, kõige targem, isanusi, mina, nõid!”
Siis pööras ta oma palja raisakullipea meie poole.
“Mida te otsite, valged mehed tähtedelt – ah jaa, tähtedelt! Kas otsite üht, kes on kadunud? Te ei leia teda siit. Teda pole siin. Mõõtmatute aegade jooksul pole valge jalg sellele maale astunud, välja arvatud üksainus kord, ja ma mäletan, et ta lahkus siit, et peagi surra. Te tulete otsima säravaid kive. Ma tean seda! Ma tean seda! Te leiate neid, kui veri on kuivanud. Aga kas te kunagi pöördute tagasi sinna, kust tulite, või jääte siia minu juurde? Ha-ha-haa!
Ja sina, sa tumeda naha ja uhke näoga” – ta näitas oma kondise sõrmega Umbopa poole –, “kes oled sina ja mida sina otsid? Mitte säravaid kive, mitte kollast hiilgavat rauda – need jätad sa “valgetele meestele, kes tulid tähtedelt”. Mulle paistab, et ma tunnen sind, mulle näib, et ma tunnen sinu südame vere lõhna. Päästa valla oma vöö …”
Siin hakkas selle ebatavalise olendi nägu kramplikult tõmblema ja ta vajus maha, vahutades langetõvehoos, ning ta kanti onni.
Kuningas
