style="font-size:15px;"> Iga kompanii ootas vaikselt nagu mingi pronkskujude rivi, kuni me otse nende kohale jõudsime. Siis aga – signaali peale, mille andis juhtiv ohvitser, kes eraldusmärgina kandis leopardinahast ürpi ja seisis paar sammu rivist eespool – tõusid äkki kõik odad ja võimsa mürinaga kõlas kolmesajast kõrist kuninglik tervitushüüd: “Koom!” Niipea kui olime möödunud, asusid kõik sõjasalgad järgemööda meie kannule ja saatsid meid kraali poole, kuni lõpuks kogu rügement – niinimetatud Hallid, nagu seda kukuaanade löögiüksust nende valgete kilpide järgi nimetati – järgnes meile raskel marsisammul, mis pani maa müdisema.
Pöörasime Suurelt Saalomoni teelt kõrvale ja jõudsime lõpuks laia kraavi ette, mis ümbritseb kraali ja mille pikkus on vähemalt üks miil. Kraavi taga oli veel tugev palkidest püsttara. Värava kohal viis üle kraavi primitiivne tõstesild, mille valvur meie sisselaskmiseks langetas. Kraal on väga otstarbeka põhiplaaniga. Otse keskelt läheb läbi lai tänav, mida lõikavad täisnurga all põiktänavad, jaotades hütid ruudukujulistesse kvartalitesse. Igas kvartalis paikneb üks kompanii. Onnid on ehitatud kuplikujulistena ja nagu suuludelgi vitspunutisest sõrestikuga, mis on korralikult rohuga kaetud. Kuid erinevalt suulude hüttidest on neil kõrged ukseavad, kust inimene kummardumata läbi mahub. Need on ka hoopis avaramad ja iga onni ümbritseb kuue jala laiune veranda, kõvaks tambitud lubjakivikillustikust põrandaga.
Mõlemale poole laia peatänava äärde olid kogunenud sajad naised, kes olid uudishimulikult tulnud meid silmitsema. Pärismaalaste kohta on siinsed naised väga ilusad. Nad on sihvakad ja graatsilised ning imetlusväärselt kauni kehakujuga. Nende lühike juus on pigem lokkis kui kräsus, neil on sageli uhked kotkanäod ja huuled pole ebameeldivalt paksud nagu enamikul Aafrika rahvastel. Aga mis kõige rohkem meie tähelepanu köitis, oli nende äärmiselt rahulik ja väärikas olek. Omal viisil olid nad niisama hästikasvatatud kui mõne peene salongi igapäevased külalised. Selles suhtes erinevad nad tunduvalt suulu naistest ja nende hõimurahvast masaidest, kes elutsevad Sansibari taga. Nad olid küll tulnud uudishimust aetuna meid vaatama, aga nad ei lubanud endale ühtki valju imestushüüdu ega jämedaid märkusi, kui me vaevaselt nende eest mööda kõmpisime. Isegi siis, kui vana Infaduus juhtis vargse käeliigutusega tähelepanu kõigi imede kroonile – vaese Goodi “ilusatele valgetele säärtele” –, ei lasknud nad välja paista ülimat imestust, mis neid kindlasti valdas. Nende tumedad silmad kiindusid küll neisse lumivalgeisse ja seninägematuisse kenadustesse, sest nagu ma juba olen märkinud, on Goodi nahk ebatavaliselt hele, aga see oli ka kõik. Ent Goodile jätkus sellestki, sest ta on loomu poolest häbelik.
Kui me kraali keskusse jõudsime, jäi Infaduus seisma ühe suure hüti ette, mida ringina piirasid väiksemad.
“Astuge sisse, tähtede pojad,” ütles ta suuresõnaliselt, “olge nii armulikud ja puhake veidi aega meie armetutes eluasemetes. Teile tuuakse pisut toitu, et te ei peaks mitte oma vöösid nälja pärast kokku tõmbama – veidi mett ja piima ja härg või paar ning mõni lammas. Seda pole küll palju, mu isandad, aga siiski natuke.”
“See on hea, Infaduus,” ütlesin mina. “Me oleme väsinud reisist läbi õhuvalla, puhakem nüüd.”
Seepeale astusime hütti, mille leidsime olevat rikkalikult ja meie mugavusi silmas pidades sisustatud. Pargitud nahast magamisasemed olid meie jaoks maha laotatud ja pesemiseks oli valmis pandud vett.
Peagi kuulsime väljas hüüdeid ja uksele astudes nägime tervet rodu neide, kes kandsid piima, maisikooke ja meepotti. Nende selja taga ajasid mõned noormehed lihavat noort härga. Võtsime kingid vastu, seejärel tõmbas üks noormees vöölt noa ja lõikas härjal osavalt kõri läbi. Kümne minutiga oli loom tapetud, nülitud ja tükeldatud. Parimad lihatükid lõigati meile, ülejäänud pakkusin oma kaaslaste nimel meie ümber seisvatele sõjameestele, kes selle vastu võtsid ja “valgete isandate kingi” ära jagasid.
Umbopa asus ühe väga veetleva noore naise kaasabil tööle ja hakkas keetma meie osa suures savipotis tule kohal, mis süüdati hüti ees. Kui see peaaegu valmis oli, saatis ta käskjala Infaduusi ja kuningapoja Skraga juurde, paludes neid koos meiega einestama.
Nad tulidki kohe, istusid madalatele järidele – kukuaanad ei armasta kandadel kükitada nagu suulud – ja aitasid meil lõunasöögist jagu saada. Vana džentelmen oli äärmiselt lahke ja viisakas, aga mulle torkas silma, et nooruk vaatles meid kahtlustavalt. Nagu ta kaaslasedki, oli ta meie valge naha ja nõiakunstide vastu aukartust tundnud, aga mulle paistis, et nähes meid söövat, joovat ja magavat kõigi tavaliste surelike kombel, hakkas ta aukartus haihtuma ja asendus vähehaaval vaenuliku kahtlusega – ja see tegi mind kaunikesti rahutuks.
Eine jooksul käis Sir Henry mulle peale, et me teeksime katset välja uurida, kas meie võõrustajad ei tea ehk midagi ta venna saatusest, kas nad pole temast kunagi midagi kuulnud või teda näinud. Aga kõike arvesse võttes otsustasin, et targem on esialgu sellest asjast mitte sõnagi lausuda. Raske oleks olnud seletada, kuidas võis mõni meie omastest “tähtedelt” kaduma minna.
Kui olime eine lõpetanud, võtsime välja piibud ja läitsime need. Viimane tegevus täitis Infaduusi ja Skraga suurima imestusega. Kukuaanadele olid tubakasuitsetamise jumalikud mõnud ilmselt tundmatud. Seda taime leidub nende maal rohkesti, aga nad kasutavad seda ainult nuusktubakana nagu suuludki ega osanud teda ta uuel kujul ära tunda.
Küsisin Infaduusilt, millal me oma reisi jätkame, ja kuulsin rõõmuga, et on juba tehtud ettevalmistusi, et asuda teele järgmisel hommikul. Kullerid, kes pidid kuningas Tvalale meie tulekust teate viima, olid juba teele läkitatud.
Selgus, et Tvala asub oma pearesidentsis, kohas, mida nimetati Looks, ja valmistab ette iga-aastasi suuri pidustusi, mida peetakse juunikuu esimesel nädalal. Selleks puhuks tuuakse kokku kõik rügemendid, välja arvatud mõned väikesed üksused, mis jäetakse garnisoniteenistusse, ja lastakse neil kuninga ees defileerida. Samuti toimub suur iga-aastane nõiajaht, millest jutustan varsti lähemalt.
Pidime teele asuma koidu ajal ja Infaduus, kes pidi meid saatma, arvas, et jõuame Loosse järgmise päeva õhtuks, kui meid mõni ettenägematu vahejuhtum või üle kallaste tõusnud jõgi kinni ei pea.
Kui meie külalised olid seda kõike meile teatanud, soovisid nad head ööd ja läksid minema. Leppisime omavahel kokku, et valvame kordamööda; kolm meist heitsid pikali ja vajusid väsinud inimese magusasse unne, kuna neljas jäi valvele, et võimaliku reetmise puhul teisi hoiatada.
IX PEATÜKK
KUNINGAS TVALA
Mul pole vajadust pikalt ja üksikasjaliselt kirjeldada kõiki sündmusi meie reisil Loosse. See nõudis meilt kaks pikka päeva. Matkasime mööda Suurt Saalomoni teed, mis viis otsejoones Kukuaanamaa südamesse. Piisab kui öelda, et mida kaugemale me jõudsime, seda jõukamaks näis muutuvat maa ja arvukamaks kraalid, mida ümbritses lai põldudevöö. Kõik need olid ehitatud samal põhimõttel nagu esimene, kus peatusime, ja neid kaitsesid rohkearvulised garnisonid. Nagu germaanlaste, suulude ja masaide juures, nii on ka Kukuaanamaal iga terve mees sõdur, nii et sõja puhul võib rahvas kohe välja panna kogu oma löögijõu, olgu siis kaitseks või pealetungiks. Teel möödusid meist tuhanded sõdurid, kes tõttasid Loosse, et osa võtta iga-aastasest vägede ülevaatusest ning pidustustest, ja toredamaid sõjaväeüksusi pole ma oma elus näinud.
Teisel päeval tegime päikeseloojangul lühikese peatuse väikese künka tipul, millest tee üle viis, ja seal meie jalge ees, kaunil ja viljakandval tasandikul asuski Loo ise. Pärismaalaste linna kohta oli ta tohutu suur, ma usun, et tubli viiemiilise ümbermõõduga, ning tema ümber laiusid eeslinnataolised väiksemad kraalid, mida suurte rahvakogunemiste puhul kasutatakse sõjavägede majutamiseks. Kaugemal põhja pool, umbes kaks miili linnast, asus kummaline hobuserauakujuline mägi, millega meil edaspidi tuli lähemat
