suri mitmeid tuhandeid, aga me hävitasime need, kes tahtsid meid ära õgida. Hiljem pole enam sõda olnud.”
“Teie sõjamehed on vist üsna tüdinud oma odadele toetumast, Infaduus?”
“Mu isand, siiski oli veel üks sõda varsti pärast seda, kui hävitasime rahva, kes meile peale tungis, aga see oli kodusõda: koer õgis koera!”
“Kuidas see tuli?”
“Minu isandal kuningal, kes on minu poolvend, oli kaksikvend, kes oli sündinud temaga ühel tunnil. Meil pole kombeks, mu isand, jätta mõlemaid kaksikuid ellu. Nõrgem neist peab alati surema. Aga kuninga ema peitis ära nõrgema, kes sündis teisena, sest ta süda kisendas lapse pärast, ja see laps on nüüd kuningas Tvala. Mina olen tema noorem vend, sündinud ühest teisest naisest.”
“Ja edasi?”
“Mu isand, meie isa Kafa suri, kui me meheikka jõudsime, ja minu vend Imotu tõsteti tema asemel kuningaks. Ta valitses mõnda aega ning tal sündis armsaimast naisest poeg. Kui lapsuke sai kolm aastat vanaks – varsti pärast suurt sõda, mille kestel keegi ei saanud külvata ega lõigata –, tabas maad näljahäda. Rahvas hakkas nurisema ja vaatas ringi nagu näljane lõvi, otsides, kellele oma viha välja valada. Sel ajal siis oligi, et Gaguul, tark ja hirmus naine, kes kunagi ei sure, pidas rahvale kõne ja ütles: “Kuningas Imotu ei ole kuningas.” Imotu aga oli haavatud ning haige ja lamas oma kraalis ega suutnud liikudagi.
Siis läks Gaguul ühte hütti ja tõi välja Tvala, minu poolvenna ja kuninga kaksikvenna, keda ta oli varjanud kaljude vahel mäekoobastes tema sündimisest peale, tõmbas tal muutša33 eest ja näitas kukuaana rahvale ümber ta kõhu looklevat püha mao kujutust, millega sündimisel märgitakse kuninga vanim poeg, ning hüüdis valjusti: “Vaadake oma kuningat, keda ma olen teile hoidnud tänase päevani!”
Rahvas, kes oli näljast hull ning hoopis kaotanud selge aru ja tõetundmise, karjus: “Kuningas! Kuningas!” Aga mina teadsin, et asi pole nii, sest minu vend Imotu oli kaksikutest vanem ja meie seaduslik kuningas. Just siis, kui segadus kõige suurem oli, ronis kuningas Imotu, kuigi ta oli väga haige, hütist välja, hoides oma naisel käest kinni, ja tema järel tuli ta väike poeg Ignosi – see tähendab äraseletatult “välk”.
“Mis see kära tähendab?” küsis ta. “Miks hüüate te: “Kuningas! Kuningas!”?”
Siis tormas Tvala, ta oma vend, kes oli sündinud samast naisest samal tunnil, tema juurde, haaras tal juustest kinni ja torkas talle noa südamesse. Ja kuna rahvas on heitlik ning alati valmis kummardama uut tõusvat päikest, plaksutasid kõik käsi ja hüüdsid: “Tvala on kuningas! Nüüd me teame, et Tvala on kuningas!” ”
“Ja mis sai Imotu naisest ja tema pojast Ignosist? Kas Tvala tappis ka nemad?”
“Ei, mu isand. Kui kuninganna nägi, et ta isand on surnud, karjatas ta, haaras lapse ja põgenes. Kaks päeva hiljem tuli ta väga näljaselt ühe kraali juurde, aga keegi ei andnud talle piima ega toitu, sest kuningas, tema isand, oli surnud, ja kõik inimesed vihkavad õnnetuid. Aga kui saabus öö, hiilis üks väike tütarlaps välja ja tõi talle süüa. Naine õnnistas last, ja enne kui päike tõusis, läks ta oma pojaga teele mägede poole. Seal pidi ta arvatavasti hukka saama, sest keegi pole sellest ajast peale näinud ei teda ega tema last Ignosit.”
“Nii et kui too laps Ignosi oleks elus, oleks tema kukuaana rahva tõeline kuningas?”
“Nii see on, mu isand. Püha madu on tema keha ümber. Kui ta elab, on ta kuningas. Aga paraku on ta ammugi surnud.”
“Vaata, mu isand,” jätkas Infaduus, osutades meist allpool nähtavale ilmunud arvukatele hüttidele, mida ümbritses tara ja lisaks tarale veel sügav kraav, “see ongi kraal, kus Imotu naist ja last Ignosit viimati nähti. Me magame seal täna öösel,” jätkas ta, ent lisas kahtlevalt: “Muidugi kui mu isandad üldse selles maailmas magavad.”
“Kui me oleme kukuaanade hulgas, mu armas sõber Infaduus, siis talitame nii, nagu teevad kukuaanad,” vastasin majesteetlikult ja pöördusin kiiresti ümber, et kõnetada Goodi, kes kõmpis süngelt tagapool ja tegi, unustades kõik enda ümber, asjatuid katseid kinni hoida oma flanellsärki, mis õhtutuules hoogsalt lipendas. Oma üllatuseks põrkasin aga kokku Umbopaga, kes sammus otse minu taga ja oli ilmselt suure huviga kuulanud minu jutuajamist Infaduusiga. Tema näol oli üpris kummaline ilme ja ta sarnanes minu arvates inimesega, kes vaevaliselt püüab meenutada midagi ammu unustatut.
Vahepeal olime tubli tempoga edasi rühkinud allpool laiuva lainja tasandiku poole. Mäeahelik, mille olime ületanud, kerkis nüüd kõrgele taevasse ja Seeba Kuninganna mäed olid tagasihoidlikult peidetud poolläbipaistvasse uduloori. Mida kaugemale me jõudsime, seda kaunimaks muutus maastik. Taimkate oli lopsakas, ent siiski mitte troopiline. Päike oli särav ja soe, ent mitte põletav, ja üle lõhnavate mäenõlvade lehvis kergelt mahe tuuleõhk. See uus, tundmatu maa oli tõesti peaaegu maapealne paradiis. Ma pole kuskil leidnud sellist ilu, nii rikkalikku loodust ja nii head kliimat. Transvaal on tore maa, aga Kukuaanamaaga ei saa teda võrreldagi.
Kohe, kui me teele asusime, oli Infaduus ette saatnud kulleri, kes pidi teatama meie saabumisest kraalis, mis muide oli tema sõjaväelise juhatuse all. Mees oli sedamaid ebatavalise kiirusega teele asunud ja, nagu Infaduus meile seletas, pidi katma kogu maa sellises tempos, kuna jooksmine on selle rahva hulgas laialt harrastatav sport.
Kiirsõnum oli nähtavasti avaldanud suurt mõju. Kui meil jäi kraalini veel kaks miili käia, nägime, kuidas üks meestesalk teise järel väravaist välja valgus ja meile vastu marssima hakkas.
Sir Henry asetas käe minu käsivarrele ja märkis, et nähtavasti ootab meid palav vastuvõtt. Miski tema hääletoonis köitis Infaduusi tähelepanu.
“Mu isandail ei pruugi midagi karta,” sõnas ta kärmesti, “sest minu südames ei ole salakavalust. See väeosa on minu juhatuse all ja tuleb minu käsul teid tervitama.”
Noogutasin muretult, kuigi ma südamepõhjas sugugi nii muretu ei olnud.
Umbes poole miili kaugusel selle kraali väravatest laskub tee äärde lai laugjas nõlvak ja siia rivistusid sõjasalgad üles. Nad pakkusid suurepärast pilti, kui nad, igas kompaniis umbes kolmsada meest, odaotste välkudes ja suletuttide lehvides tõttasid kiiresti mööda nõlva ülespoole ning asusid määratud kohtadele. Kui me nõlva jalamini jõudsime, oli juba kaksteistkümmend sellist kompaniid, kokku kolm tuhat kuussada meest, välja tulnud ja tee äärde üles rivistunud.
Peagi jõudsime esimese kompaniini ja võisime imestusega silmitseda sõjaväge, millest toredamat pole ma iial näinud. Kõik sõdurid olid küpses eas mehed, enamasti üle neljakümne aasta vanused veteranid, ja ükski neist polnud kasvult alla kuue jala, kusjuures paljude pikkus ulatus kuue jala kolme või koguni nelja tollini. Peas kandsid nad raskeid musti sakaboola sulgi, samasuguseid kui need, millega olid end ehtinud meie teejuhid. Ümber piha ning parema põlve kandsid nad valgetest härjasabadest võrusid ja vasakus käes olid neil umbes kahekümnetollise läbimõõduga ümmargused kilbid. Need kilbid on õige iseäralikud: all on õhukeseks taotud raudplaat ja selle peale on tõmmatud piimvalgest härjanahast kate.
Relvad, mida iga mees kandis, olid lihtsad, kuid tõhusad. Kõigil oli käes puust varrega lühike ja väga raske kahelt poolt teritatud otsaga oda, kusjuures teraviku läbimõõt oli kõige laiemast kohast umbes kuus tolli. Neid odasid ei heideta, vaid nad on nagu suulude bangvanid ehk torke-assegaid, mis on määratud ainult lähivõitluseks, ja selle relvaga löödud haav on hirmus. Lisaks bangvanile kandis iga mees kolme suurt, rasket nuga, mis kaalusid igaüks umbes kaks naela. Üks nuga oli kinnitatud
Muutša – niudevöö.
