kuuliauku.
“Te näete,” laususin, “et ma ei räägi tühje sõnu.”
Vastust ei tulnud.
“Kui te meie võimus veel kahtlete,” jätkasin, “mingu seisku mõni teie hulgast sellele kaljule, et ma võiksin teha temaga sedasama mis sokuga.”
Kellelgi ei paistnud soovi olevat sellest ettepanekust kinni hakata. Viimaks avas kuningapoeg suu:
“See on hästi öeldud. Mine, onu, astu kaljule. Nõidus tappis ju ainult soku. Kindlasti ei suuda ta tappa inimest.”
Vanale džentelmenile oli see soovitus väga vastumeelt. Ta näis olevat koguni haavunud.
“Ei, ei!” hüüdis ta kärmesti. “Minu vanad silmad on juba küllalt näinud. Need on tõesti nõiad. Viime nad kuninga juurde. Kui aga keegi soovib veel mingit kinnitust, mingu siis tema ise kaljule, et nõiatoru võiks temaga rääkida.”
See ettepanek lükati kähku ja üksmeelselt tagasi.
“Ei maksa raisata head nõidust meie tühistele kehadele,” ütles üks neist. “Me oleme rahuldatud. Kogu meie rahva nõiakunst ei suuda midagi niisugust korda saata.”
“Nõnda see on,” kinnitas vana džentelmen suure kergendustundega. “Pole mingit kahtlust, et see tõesti nii on. Kuulake, tähtede lapsed, särava silma ja liikuvate hammaste lapsed, kes te müristate nagu pikne ja tapate kauge maa pealt. Mina olen Infaduus, minu isa oli Kafa, kes oli kunagi kukuaana rahva kuningas. See noormees on Skraga.”
“See Skraga oleks mul peaaegu hinge võtnud,” pomises Good.32
“Skraga isa on Tvala, suur kuningas Tvala, kellel on tuhat naist, Tvala, kukuaanade kõrge isand ja valitseja, Suure tee hoidja, oma vaenlaste hirm, mustade kunstide tundja ja saja tuhande sõjamehe juht, Tvala Ühesilmaline, Tvala Must, Tvala Hirmus.”
“Hea küll,” ütlesin kõrgilt, “vii meid siis Tvala juurde. Meie madala rahva ja alamatega ei räägi.”
“Olgu nii, mu isandad, me oleme teile teejuhiks. Aga tee on väga pikk. Me oleme jahiretkel kolme päeva tee kaugusel kuninga elupaigast. Aga kui mu isandatel jätkub kannatust, viime nad kohale.”
“Olgu pealegi,” ütlesin hooletult. “Kogu tulev aeg on meil ees, sest me ei sure. Oleme valmis, asume teele. Aga Infaduus ja sina, Skraga, vaadake ette! Ärge mängige meile vempe, ärge seadke meile lõkse, sest enne kui teie mudast ajud on need plaanid välja haudunud, saame neist teada ja karistame teid. Tema, kel on paljad jalad ja ühelt poolt karvane nägu, hävitab teid valgusega oma läbipaistvast silmast ja see valgus läheb läbi kogu teie maa. Ta nõiutud hambad haaravad teist kiiresti kinni ja söövad teid ära koos teie naiste ning lastega. Nõiatorud räägivad teiega valjusti ja teevad teid sõelaks. Vaadake ette!”
See suurepärane kõne ei jäänud mõjuta. Tõsi küll, selle oleks ehk peaaegu võinud pidamatagi jätta, sest meie sõbrad olid meie vägevusest juba niigi vapustatud. Vanamees kummardas sügavalt ja sosistas: “Koom, koom”, mis, nagu ma hiljem teada sain, oli tervitus, millega pöördutakse kuninga poole ja mis vastas sõnale “bajete” suulu keeles. Seejärel pöördus ta oma saatjate poole, kes haarasid otsekohe kõik meie seitse asja, et neid meie eest kanda, välja arvatud ainult püssid, mida nad mingi hinna eest puudutada ei tahtnud. Nad kahmasid enda kätte koguni Goodi riided, mis, nagu lugeja ehk mäletab, korralikult kokkupanduna tema kõrval lebasid.
Ta nägi seda ja sööstis neid tagasi kiskuma, mispeale nende vahel tekkis äge sõnelus.
“Ärgu mu isand Läbipaistev Silm ja Liikuvad Hambad neid puudutagu. Küllap tema ori kannab neid asju tema eest.”
“Aga ma tahan need selga panna!” möirgas Good erutatult inglise keeles.
Umbopa tõlkis.
“Oh, mu isand,” vastas Infaduus, “kas mu isand tahab tõesti peita oma ilusad valged sääred” (kuigi Good on väga brünett, on tal ebatavaliselt valge nahk) “oma teenrite pilgu eest? Kas me oleme oma isandat kuidagi solvanud, et ta tahab nii talitada?”
Siinkohal oleksin ma peaaegu naerma pursanud. Vahepeal asus juba üks meestest ta riietega teele.
“Kurat ja põrgu!” müristas Good. “See must suli võttis mu püksid!”
“Pidage silmas, Good,” sõnas Sir Henry, “et te ilmusite siia maale teatud kindla välimusega ja peate nüüd sellest lõpuni kinni hoidma. Te ei tohi enam mingil tingimusel pükse jalga tõmmata. Nüüdsest peale olete sunnitud esinema alati flanellsärgis, saapad jalas ja monokkel silmas.”
“Jah,” lisasin mina, “ja põskhabe ühel pool, teiselt poolt aga sile. Kui te üheski suhtes midagi muudate, siis mõtleb see rahvas, et oleme petised. Mul on teist väga kahju, aga midagi pole parata. Teil tuleb sellega leppida. Niipea kui nad meid kahtlustama hakkavad, pole meie elu enam punast krossigi väärt.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt?” küsis Good süngelt.
“Jah, täiesti tõsiselt. Teie “ilusad valged sääred” ja teie monokkel on nüüd meie seltskonna kõige iseloomustavamateks omadusteks ja, nagu Sir Henry ütleb, teil tuleb nendega harjuda. Olge tänulik, et teil vähemalt saapad jalas on ja et õhk on soe.”
Good ohkas ega öelnud enam midagi, aga tal kulus paar nädalat, enne kui ta oma uue napi riietusega harjus.
VIII PEATÜKK
SAABUME KUKUAANAMAALE
Kogu selle pärastlõuna sammusime mööda suurepärast maanteed, mis vähehaaval laskudes viis loode suunas. Infaduus ja Skraga kõndisid koos meiega, nende saatjad aga liikusid umbes sada sammu eespool.
“Infaduus,” küsisin ma tüki aja pärast, “kes ehitas selle tee?”
“Oh isand, see ehitati muistsel ajal ja keegi ei tea, kuidas ning millal, isegi mitte nõid Gaguul, kes on elanud mitu inimpõlve. Me oleme liiga noored, et selle ehitamist mäletada. Nüüdsel ajal ei oska keegi selliseid teid ehitada, aga kuningas ei luba, et sellele rohi kasvaks.”
“Ja kes on raiunud need kirjad koobaste seintele, kust me läbi tulime?” küsisin ma, vihjates egiptuselaadsetele kujutistele, mida olime teel näinud.
“Mu isand, samad käed, mis ehitasid tee, raiusid ka need imelised kirjad. Meie ei tea, kes need sinna tegi.”
“Millal kukuaana rahvas sellele maale tuli?”
“Mu isand, meie sugu tuli siia nagu tormituule puhang tuhat korda kümme tuhat kuud tagasi suurtelt maadelt sealpool,” ja ta osutas käega põhja poole. “Nad ei saanud rännata kaugemale kõrgete mägede tõttu, mis maad igast küljest piiravad – nii kõnelevad meie esiisade hääled, mis on kandunud meieni, nende lasteni, ja nii ütleb ka tark eit Gaguul, nõidade kiusaja,” ja ta viipas lumiste mäetippude poole. “Maakoht oli hea ja nii asusid nad siia elama ning rahvas kasvas tugevaks ja vägevaks. Nüüd on meid nagu liiva mere ääres, ja kui kuningas Tvala oma sõjasalgad kokku kutsub, katavad ta sõjameeste suletutid lagendiku nii kaugele, kui inimsilm ulatub vaatama.”
“Aga
Tõlkimatu sõnamäng: scrag tähendab inglise keeles “kaela käänama, kägistama”.
