olime iseendid ja oma veepudelid kaelani täitnud, asusime kuu tõustes hoopis paremas meeleolus teele. Sel ööl katsime ligi kakskümmend viis miili, aga iseenesest mõista ei leidnud enam vett. Omajagu õnne meil siiski oli, sest leidsime järgmisel päeval sipelgapesi, mis andsid meile mõningat varju. Kui päike tõusis ja salapärase udu lühikeseks ajaks hajutas, näis Suleimani mäeahelik oma kahe majesteetliku Seeba Kuninganna mäega, mis asusid nüüd ainult veel kahekümne miili kaugusel, kõrguvat otse meie kohal ja paistis suurejoonelisem kui kunagi enne. Õhtu eel asusime jälle teele ja, et teha lühidalt, leidsime end järgmise päeva koidikul juba Kuninganna vasakpoolse mäe esimestel nõlvadel. Vasakpoolne mägi oligi meie siht. Selleks ajaks oli meil vesi jälle otsas ja me kannatasime kibedat janu. Me ei näinud aga mingit võimalust seda kustutada enne, kui jõuame lumepiirini kõrgelkõrgel pea kohal. Puhanud tunni või paar ja kannustatud piinavast janust, liikusime edasi, ronides põletavas palavuses vaevaliselt laavanõlvakut mööda üles. Leidsime nimelt, et mäe võimas jalam koosnes tervenisti ainult tardunud laavakihtidest, mis maa oma sisemusest ammu möödunud aegadel välja oli pursanud.
Kella üheteistkümneks olime täiesti kurnatud ja üldiselt väga viletsas seisukorras. Laavaklinker, millel me edasi ronisime, oli küll kaunis sile, võrreldes näiteks sellega, mida võib leida Ascensioni saarel, aga siiski küllalt konarlik, et meie jalgu veriseks hõõruda, ja see koos kõigi teiste hädadega võttis meilt viimase jõu. Paarsada jardi kõrgemal panime tähele suuri laavakaljusid ja suundusime nende poole, kavatsedes nende varjus pikali heita. Jõudsime kaljude juurde ja märkasime oma üllatuseks (niipalju kui meis veel üldse oli võimet üllatuda), et väikesel platool või kaljulaval kattis laavamassi tihe rohelus. Seal leidus nähtavasti murenenud laavast tekkinud mulda ning see oli kujunenud kasvukohaks taimedele, mille seemned olid kohale toonud linnud. See rohelus meid aga suuremat ei huvitanud, sest inimene ei suuda elada rohust nagu Nebukadnetsar30, kuna see nõuab saatusest määratud erilist elukorraldust ja vastavaid seedeorganeid.
Istusime niisiis kaljude alla maha ja ägasime ning vähemalt mina soovisin südamest, et me iial poleks sellele hullumeelsele retkele tulnud. Kui me seal nõnda istusime, nägin, et Umbopa tõusis ja komberdas sinnapoole, kus haljendas rohelus. Mõne minuti pärast nägin oma suureks üllatuseks seda muidu nii väärikat isikut tantsivat ja kisendavat nagu hull ja lehvitavat käes midagi rohekat. Tormasime kõik tema poole nii kiiresti, kui väsinud jalad meid kandsid: lootsime, et ta on leidnud vett.
“Mis on, Umbopa, sa vana narr?” hüüdsin ma suulu keeles.
“Süüa ja vett, Makumazahn,” ja jälle viibutas ta midagi rohelist.
Nüüd taipasin, mis ta oli leidnud. Need olid melonid. Olime sattunud metsikute melonite kasvukohale – neid oli seal tuhandeid ja need olid täiesti küpsed.
“Melonid!” möirgasin ma Goodile, kes istus minu kõrval, ja järgmisel minutil tungisid ta valehambad esimesse melonisse.
Usun, et sõime neid igaüks vähemalt kuus, enne kui isu täis saime, ja nii vilets, kui see vili oligi, ei mäleta ma, et oleksin kunagi midagi paremat maitsnud.
Melonid pole aga just eriti toitvad, ja kui olime nende püdela sisuga janu kustutanud ning hea hulga jahtuma pannud – selleks lõikasime need lihtsalt pooleks ja seadsime kuuma päikese kätte, kus nad niiskust välja aurates külmaks muutusid –, siis hakkasime tundma teravat nälga. Meil oli küll veel pisut biltongi alles, aga see ajas meil juba südame pööritama ning pealegi olime sunnitud sellega väga kokkuhoidlikud olema, sest ei võinud teada, millal me jälle söödavat võime muretseda. Parajasti sel hetkel saabus õnnelik juhus. Heites korraks pilgu üle kõrbe, märkasin kümmekonda suurt lindu otse meie poole lendavat.
“Skit, baas, skit!” (Tulista, isand, tulista!) sosistas hotentott, viskudes silmili maha, ja me kõik järgnesime tema eeskujule.
Märkasin nüüd, et need linnud olid pauvid ehk suured trapid ning et nad pidid meist umbes viiekümne jardi kõrgusel üle lendama. Võtsin Winchester-automaatpüssi, ootasin, kuni nad otse meie pea kohale jõudsid, ja hüppasin siis järsku jalule. Mind nähes kogunesid kõik pauvid tihedasse troppi, nagu ma seda lootsingi, ja ma tulistasin kaks korda otse nende keskele. Mul oli õnne: lask tõi ühe neist alla ja see oli tore lind, mis kaalus ligikaudu paarkümmend naela. Poole tunni pärast leegitses meil kuivanud melonivartest lõke, millel praadis jahisaak. Sellest kujunes kõhutäis, milletaolist me terve nädala jooksul polnud saanud. Pistsime selle pauvi tervenisti kinni; temast ei jäänud järele muud kui jalakondid ja nokk, ja pärast seda tundsime end tublisti kosunumana.
Sel ööl jätkasime teekonda jälle kuuvalgel, võttes kaasa nii palju meloneid, kui kanda jõudsime. Kõrgemale tõustes panime tähele, et õhk muutus ikka jahedamaks ja jahedamaks, mis oli meile suureks kergenduseks, ning koidikul olime enda arvates lumepiirist ainult veel kaheteistkümne miili kaugusel. Siin leidsime veelgi meloneid, nii et edaspidi polnud meil enam vaja veeküsimuse pärast muret tunda, sest teadsime, et varsti on meil külluses lund. Tõus oli aga muutunud nüüd õige järsuks ja me jõudsime edasi väga aeglaselt, vaevalt miil tunnis.
Selsamal õhtul sõime ära viimase tüki biltongi. Pauvid välja arvatud, polnud me mäenõlvadel seni märganud ainsatki elavat olevust, samuti polnud me leidnud ühtki mägioja, ja see tundus meile väga imelikuna, arvestades laiu lumevälju meie peade kohal, mis meie arvates pidid ju vahel ometi sulama. Aga nagu me hiljem teada saime, sundis mingi põhjus, mida mina igatahes seletada ei suuda, kõiki mägiojasid alla voolama mööda põhjapoolseid nõlvu.
Nüüd hakkasime toidumoona pärast juba suurt rahutust tundma. Olime pääsenud janusurmast, kuid, nagu nüüd näis, ainult selleks, et seejärel nälga surra.
Kolme järgneva vaevarikka päeva sündmustest annan kõige parema ülevaate, kui esitan siin sissekanded, mis ma sel ajal oma märkmikku tegin.
“21. mai. Asusime teele kell 11 hommikul, sest leidsime, et on küllalt jahe päeval matkamiseks. Teemoonaks olid meil vaid mõned vesimelonid. Ronisime kogu päeva, meloneid enam ei leidnud – nähtavasti oleme nende kasvualast välja jõudnud. Mingeid jahiloomi ei näinud. Päikeseloojangul jäime öölaagrisse. Oleme juba palju tunde söömata. Öösel vaevlesime tublisti külma käes.
22. mai. Päikesetõusul asusime jälle teele. Oleme nõrgad ja loiud. Terve päevaga jõudsime edasi ainult viis miili. Leidsime siin-seal pisut lund; sõime seda, midagi muud ei ole. Öö veetsime laia kaljuserva all. Kibe külm. Jõime igaüks pisut konjakit ja pugesime vaipadesse mässitult ühte hunnikusse, et endil elu sees hoida. Nälg ja väsimus piinab meid rängalt. Uskusin juba, et Ventvögel sel ööl sureb.
23. mai. Ronisime jälle edasi, kui päike oli juba kõrgele taevasse tõusnud, ja meie liikmed enam-vähem üles sulatanud. Meie seisukord on meeleheitlik ja ma kardan, et kui me toitu ei saa, siis jääb see päevateekond meil viimaseks. Konjakit on veel ainult natuke järel. Good, Sir Henry ja Umbopa peavad suurepäraselt vastu, aga Ventvögeliga on lugu väga paha. Nagu enamasti kõik hotentotid, ei suuda ta külma kannatada. Näljavalu talun ma ise päris hästi, aga kõht tundub tuimana. Teised ütlevad sedasama. Asume nüüd ühel kõrgusel järsu kaljuharja või laavavalliga, mis kaht mäge ühendab, ja siit avaneb suurepärane vaade. Meie taga laiub kuni silmapiirini punakalt kollendav kõrb, meie ees aga paljude miilide ulatuses sile ja kõva lumeväli, mis näib peaaegu tasasena, kuid tõuseb vähehaaval, ja mille keskelt kerkib umbes ühemiilise ümbermõõduga mäetipp veel neli tuhat jalga kõrgemale taeva poole. Pole näha ainsatki elusolendit. Aidaku meid jumal. Kardan, et meie tund on tulnud.”
Nüüd aga jätan päeviku jälle kõrvale, osalt seepärast, et ta ei ole just kõige huvitavam lugemismaterjal, ja ka seepärast, et see, mis nüüd järgneb, nõuab üksikasjalisemat kirjeldust.
Nebukadnetsar – Babüloonia kuningas, elas aastail 604–562 e.m.a, vallutas Süüria ja Palestiina, hävitas Saalomoni ehitatud templi Jeruusalemmas ja viis juudid nn Paabeli vangipõlve.
