ja viisist, kuidas nad ühtelugu lonte tõstsid ning õhku haistsid, mõistsin, et nad aimavad hädaohtu ja on valvel. Üksik isaelevant seisis karjast, kelle üle ta nähtavasti valvet pidas, umbes viiskümmend jardi meie poole ja meieni jäi veel ligikaudu kuuskümmend jardi. Kartes, et ta võib meid näha või haista ja karja jälle põgenema ajada, kui teeme katset lähemale hiilida – seda enam, et maastik ei pakkunud siin suuremat varju –, sihtisime kõik isaelevandi pihta ja tulistasime minu sosinal antud käskluse peale. Kolm korraga lastud kuuli tegid, mis vaja, ja elevant kukkus surnult maha. Kari tormas jällegi minema, kuid nende õnnetuseks oli sada jardi eemal niinimetatud nulla ehk kõrgete kallastega kuivanud jõesäng – koht, mis väga meenutas paika Suulumaal, kus tapeti keiserlik prints. Elevandid sööstsid sinna sisse, ja kui meie kaldale jõudsime, leidsime nad hirmsas paanikas tegemas katset vastaskaldast üles ronida. Õhk oli täis nende kisa ja pasundamist, kui nad isekas kabuhirmus üksteist kõrvale tõrjusid, nagu sageli teevad inimolendidki. Nüüd oli meil hea võimalus, ja tulistades nii kiiresti, kui vaid suutsime uuesti laadida, tapsime viis vaest looma ning oleksime kahtlemata kogu karjale otsa peale teinud, kui nad poleks äkki loobunud katsetest kaldast üles ronida ja tuhatnelja mööda nullat alla tormanud. Olime liiga väsinud, et neid jälitada, ja võib-olla tundsime ka pisut pööritust tapatalgutest – kaheksa elevanti on ühe päeva kohta üsna ilus saak.
Niisiis, kui olime pisut puhanud ja kui kahvrid olid kahe elevandi südamed õhtueine jaoks välja lõiganud, asusime tagasiteele, olles päevatööga üpris rahul ja otsustades saata kandjad järgmisel päeval kihvu ära tooma.
Varsti pärast seda, kui olime möödunud kohast, kus Good oli haavanud vana isaelevanti, kohtasime veiskitsekarja, kuid ei tulistanud neid, sest meil oli liha küllalt. Nad traavisid meist mööda, peatusid siis meist umbes saja jardi kaugusel puhmastiku taga ja jäid ümber pöördudes meid silmitsema. Kuna Good tahtis väga neid täpsemalt vaadata, sest ta polnud kunagi veiskitse lähedalt näinud, ulatas ta oma püssi Umbopa kätte ja liikus Khiva saatel puhmastiku poole. Meie istusime ja jäime teda ootama, olles rõõmsad ettekäände üle, mis võimaldas meil veidi puhata.
Loojuv päike punetas verevalt ning Sir Henry ja mina imetlesime kaunist vaatepilti. Äkki kuulsime elevandi kisa ja hetkeks paistis suure lõõmava päikeseketta taustal tema kiiresti tormava kuju siluett, lont ja saba püsti. Järgmisel momendil nägime juba midagi muud – nimelt Goodi ja Khivat, kes sööstsid tagasi meie poole, haavatud isaelevant – sest tema see oli – nende kannul. Me ei söandanud kohe tulistada – sellisest kaugusest poleks see muide võinudki erilist kasu tuua –, kuna kartsime, et võime tabada üht neist. Ja siis juhtus kohutav lugu: Goodile sai saatuslikuks tema kirg peenelt riietuda. Oleks ta nõustunud loobuma pükstest ja kedridest nagu meie ning läinud jahile flanellsärgi ning paari veldtschoon’idega, oleks kõik korras olnud. Nüüd aga takistasid püksid ta meeleheitlikku jooksu ja äkki, kui ta oli meist veel umbes kuuekümne jardi kaugusel, libastus ta kuival rohul libedaks hõõrdunud saapatald ning ta kukkus otse elevandi ette näoli maha. Meil jäi hing kinni, sest teadsime, et teda ootab surm, ning jooksime nii kiiresti, kui jalad võtsid, tema poole. Kolme sekundi pärast oli kõik lõppenud, aga teisiti, kui meie arvasime. Suulust teener Khiva, vapper poiss, nagu ta oli, pöördus isanda kukkumist nähes ümber ja virutas oma assegai elevandile otse vastu vahtimist. See tabas looma londi pihta.
Möiratades valust, haaras elukas vaese suulu kinni, paiskas ta maha, asetas oma tohutu jala talle peale, umbes keskkeha kohale, keeras londi ümber piha ja kiskus ta pooleks.
Õudusest meeletuma tormasime lähemale, tulistades üha uuesti, kuni elevant suulu jäänuste kohal kokku vajus.
Mis puutub Goodisse, siis tõusis ta ja ringutas ahastuses käsi vapra mehe laiba kohal, kes oli tema päästmiseks andnud oma elu, ja kuigi mina olen paljunäinud mees, tundsin, kuidas mul miski kõri kinni nööris.
Umbopa silmitses surnud elevandi tohutut keha ja vaese Khiva lömastatud jäänuseid.
“Mis parata,” ütles ta siis, “ta on surnud, aga ta suri nagu mees!”
V PEATÜKK
MEIE TEEKOND KÕRBESSE
Olime tapnud üheksa elevanti ning meil kulus kaks päeva, et neil kõigil kihvad ära lõigata ja laagrisse tuua, kus me need hoolikalt liiva sisse matsime – suure puu alla, mis selgelt nähtava tähisena mitme miili kaugusele paistis. See oli imetlusväärne elevandiluusaak. Ma pole iial näinud paremat – iga kihv kaalus keskelt läbi nelikümmend kuni viiskümmend naela. Suure isaelevandi kihvad aga, kes oli surmanud vaese Khiva, kaalusid kokku sada seitsekümmend naela – nii me vähemalt arvestasime.
Mis puutub Khivasse, siis matsime selle, mis temast järele oli jäänud, sipelgakaru urgu koos assegaiga, et ta ennast matkal paremasse maailma kaitsta võiks. Kolmandal päeval hakkasime jälle edasi liikuma, lootes ellu jääda ning tagasitulekul oma maapõue peidetud elevandiluu üles kaevata. Pärast pikka ja vaevarikast teekonda ning paljusid seiklusi, mille üksikasjaliseks kirjeldamiseks mul ruumi ei jätku, jõudsime Sitanda kraali Lukanga jõe ääres, meie ekspeditsiooni tegelikku lähtepunkti. Mul on meie sinnajõudmine väga hästi meeles. Paremal pool asus laialipillatult pärismaalaste küla paari kivist karjatarandikuga ja vähese põllumaaga all jõe kaldal, kus kasvas metslaste kasin teravili, ning selle taga laius avar rohtla, mida kattis kõrge tuules õõtsuv rohi ja kus liikus ringi väiksemaid metsloomi. Vasakul laius tohutu kõrb. See paik näib olevat viljakandva maa viimane eelpost ja on raske öelda, millised looduslikud põhjused sellise järsu muutuse pinnases esile kutsuvad. Aga nii see on.
Otse meie laagripaiga ees voolas väike veenire, mille vastaskallas moodustas kivise nõlvaku. See oli sama nõlvak, millel ma kakskümmend aastat tagasi nägin õnnetut Silvestret vaevaliselt tagasi roomamas pärast katset jõuda Saalomoni kaevanduste juurde. Selle nõlva taga algab veetu kõrb, mida katab mingit liiki karruupõõsastik24.
Oli juba õhtu, kui me oma laagri üles lõime, ning suur päikeseketas vajus kõrbesse, saates mitmevärvilisi valguskiiri üle laia lagendiku. Jätsin Goodi ülesandeks juhatada meie väikese laagri sisseseadmist ja võtsin Sir Henry endaga kaasa: sammusime kahekesi vastas asuva nõlvaku harjale ning heitsime pilgu kõrbesse. Õhk oli väga puhas ja kaugel-kaugel eemal suutsin eraldada Suleimani mägede siin-seal valgega ääristatud õrnsiniseid kontuure.
“Seal,” ütlesin ma, “seal on müür, mis piirab Saalomoni kaevandusi, aga jumal teab, kas me kunagi sellest üle ronime.”
“Usutavasti on minu vend seal, ja kui ta seal on, küllap ma siis kuidagi tema juurde jõuan,” sõnas Sir Henry vaikse kindlusega, mis seda meest iseloomustas.
“Minagi loodan seda,” vastasin ja pöördusin ümber, et laagrisse tagasi minna, kui äkki märkasin, et me pole üksi.
Meie selja taga seisis suur kahver Umbopa ja silmitses nagu meiegi tõsiselt noid kaugeid mägesid.
Kui suulu nägi, et olin teda tähele pannud, pöördus ta Sir Henry poole, kellesse ta oli juba jõudnud kiinduda:
“Kas see on maa, kuhu sa mõtled reisida, Inkubu?” (“inkubu” on suulukeelne sõna, mis minu arvates tähendab elevanti – niisuguse nime olid kahvrid pannud Sir Henryle) küsis ta, osutades oma laiateralise assegaiga mägede poole.
Ma küsisin temalt teraval toonil, mis talle pähe tuleb, et ta nii aupakkumatul viisil oma isanda poole pöördub. Sellest pole midagi, et pärismaalased on pannud meile nimed, millega nad meid omavahel nimetavad, aga pole ometi sünnis paganlikke hüüdnimesid valgele mehele otse näkku öelda. Suulu naeris vaikset naeru, mis ajas mind vihale.
“Kust
Karruu – kuiv hari- ja lavamägismaa Kapimaal Lõuna-Aafrikas.
