style="font-size:15px;"> Ma vihastasin selle mehe peale, sest ma pole harjunud, et kahvrid minuga sel viisil kõnelevad, kuid ta avaldas mulle siiski teatud mõju ja pealegi ootasin huviga, mis tal öelda on. Niisiis tõlkisin tema sõnad, väljendades samal ajal arvamust, et ta on häbematu tüüp ning et ta kelkimine on lausa jultunud.
“Jah, Umbopa,” vastas Sir Henry, “sinna tahan ma reisida.”
“Kõrb on suur ja seal pole vett, mäed on kõrged ja neid katab lumi ning keegi ei tea, mis on nende taga, seal, kuhu päike praegu loojub. Kuidas sa siia tulid, Inkubu, ja mispärast sa küll tahad sinna minna?”
Tõlkisin jällegi.
“Öelge talle,” vastas Sir Henry, “et lähen sinna, kuna usun, et üks mees minuga ühest verest, nimelt minu vend, on läinud sinna enne mind, ja ma lähen teda otsima.”
“Nii see on, Inkubu. Üks hotentott, keda ma teel kohtasin, rääkis mulle, et kaks aastat tagasi asus üks valge mees nende mägede poole teele. Teda saatis üksainus teener, keegi kütt. Nad ei tulnud enam tagasi.”
“Kust sa tead, et see oli minu vend?” küsis Sir Henry.
“Ma ei teagi seda. Aga kui ma küsisin hotentotilt, missugune too valge mees oli, siis vastas ta, et tal olid sinu silmad ja must habe. Ta rääkis veel, et kütti, kes temaga kaasas oli, nimetati Jimiks. See oli betšuaanalane ja ta kandis rõivaid.”
“Pole enam kahtlust,” sõnasin mina. “Ma tundsin Jimi hästi.”
Sir Henry noogutas. “Ma olin selles kindel,” ütles ta. “Kui George juba otsustas midagi teha, siis ta seda enamasti ka tegi. Nii oli see juba poisikesepõlvest peale. Kui ta kavatses ületada Suleimani mäed, siis ta need ka ületas, muidugi kui teda mitte mõni õnnetus ei tabanud, ja me peame teda otsima teiselt poolt mägesid.”
Umbopa sai inglise keelest aru, kuigi ta seda harva kõneles.
“See on pikk reis, Inkubu,” sõnas ta ja ma tõlkisin ta märkuse.
“Jah,” nõustus Sir Henry,“ teekond on pikk. Kuid siin maa peal pole teekonda, mida inimene ei võiks ära käia, kui ta südamega asja juurde asub. Pole midagi, millega ta hakkama ei saaks, Umbopa, pole olemas mägesid, mida ta ületada ei suudaks, pole kõrbeid, mida ta ei jõuaks läbida; ta suudab seda, kui teda juhib armastus ning kui ta ei ripu oma elu küljes ega pea seda millekski, olles valmis seda säilitama või kaotama, nii nagu taevas tahab.”
Tõlkisin.
“Suured sõnad, mu isa,” vastas suulu – ma hüüdsin teda ikka suuluks, kuigi ta õieti seda ei olnudki –, “suured ja uhked sõnad, mis on mehe suus õigel kohal. Sa räägid õigust, mu isa Inkubu. Sest kuula! Mis on elu? See on sulg, rohuseeme, mida tuul heidab siia-sinna, mis vahel paljuneb ja sealsamas sureb ning mida mõnikord tuuleiil taevasse tõstab. Kui aga see seeme on hea ja raske, võib ta rännata pisut ka oma tahtmise järgi ja võidelda tuulega. Inimene peab surema. Kõige halvemal juhul võib ta vaid pisut varem surra. Ma tulen koos sinuga läbi kõrbe ja üle mägede, mu isa, kui ma ainult juhuse tahtel teel maha ei lange.”
Ta peatus hetkeks ja jätkas siis oma kummalist ilukõnehoogu, millele suulud mõnikord anduvad ja mis minu arvates tõendavad – kuigi kubisevad tühjasõnalistest korrutustest –, et sel rahvatõul ei puudu sugugi poeetiline vaist ja vaimujõud.
“Mis on elu? Ütelge mulle, oh valged mehed, kes te olete targad, kes te tunnete maailma ja tähtede maailma saladusi ning selle maailma saladusi, mis asub tähtede taga, valged mehed, kes te kaugelt oma sõnu edasi saadate hääletult ja kiirelt nagu välk, öelge mulle, milles on meie elu saladus – kust ta tuleb ja kuhu läheb?
Te ei oska mulle vastata. Te ei tea. Kuulake, mina vastan: pimedusest me tulime, pimedusse me läheme. Nagu tormihoost kantud linnud lendame me välja eimillestki. Üheks silmapilguks näitame oma tiibu tulepaistel, ja vaata, juba oleme me jälle kadunud eimiskisse. Elu on tühjus. Elu on kõik. See on käsi, millega me surma tagasi tõrjume. See on jaaniussike, mis öösel särab ja päeval on tuhm. See on härgade hingeaur talvel. See on vari, mis libiseb üle rohu ja kaob loojangu ajal.”
“Sa oled imelik mees,” ütles Sir Henry, kui ta oli lõpetanud.
Umbopa naeris. “Mulle paistab, Inkubu, et me oleme väga sarnased. Võib-olla otsin minagi mägede tagant venda.”
Vaatasin talle kahtlustavalt otsa. “Mida sa sellega mõtled?” küsisin. “Mis sa neist mägedest tead?”
“Vähe, väga vähe. Nende taga on kummaline maa, nõiakunsti ja ilusate asjade maa. Seal on vapper rahvas, metsad, jõed ja lumised mäetipud ja suur valge tee. Ma olen sellest kuulnud. Aga mis kasu on sõnadest? Läheb pimedaks. Need, kes elama jäävad, näevad ise oma silmaga.”
Silmitsesin teda jälle umbusklikult. Mees teadis liiga palju.
“Sul pole tarvis mind karta, Makumazahn,” ütles ta, mõistes minu pilku. “Ma ei kaeva su teele auke, millesse sa peaksid kukkuma. Ma ei pea salaplaani. Kui me kunagi üle pääseme neist mägedest, mille taha kaob päike, siis räägin teile, mida ma tean. Aga seal mägedes varitseb surm. Olge mõistlikud ja pöörduge tagasi. Minge ja küttige elevante, isandad. Ma olen rääkinud.”
Sõnagi rohkem lausumata tõstis ta jumalagajätuks oma oda ning pöördus tagasi laagrisse, kus me ta veidi aja pärast leidsime püssi puhastamas nagu teisedki kahvrid.
“Ta on kummaline mees,” ütles Sir Henry.
“Jah,” vastasin mina, “peaaegu et liigagi kummaline. Mulle tema kombed ei meeldi. Ta teab midagi, aga ei taha sellest rääkida. Kuid ma usun, et pole mõtet temaga tülli minna. Me oleme niigi väga ebaharilikul retkel ja üks salapäratsev suulu ei muuda eriti asja.”
Järgmisel päeval seadsime end teeleasumiseks valmis. Iseendast mõista polnud võimalik raskeid elevandipüsse ja muud varustust kõrbesse kaasa vedada. Niisiis maksime oma kandjatele palga välja ja leppisime kokku ühe vana pärismaalasega, lähedal asuva kraali vanemaga, et ta need meie tagasitulekuni oma hoole alla võtaks. Mu süda kiskus kokku, et pidime sellised toredad riistad jätma metslasest varganäo hirmu ja armu alla, kes, nagu ma tähele panin, neid aplal pilgul luuras. Kuid ma võtsin tarvitusele mõned ettevaatusabinõud.
Esiteks laadisin kõik relvad, seadsin need laskevalmis ning teatasin pealikule, et niipea kui ta neid puudutab, lähevad need lahti. Ta tegi minu “kaheksasega” otsekohe katset ja see läks tõesti lahti ning kihutas kuuli kerre ühele ta oma härgadest, keda parajasti kraali juurde aeti, rääkimata sellest, et relva tagasilöök virutas mehikese uperkuuti. Ta ajas end üsna kohkunult püsti, üpris nördinud härja kaotusest, mille eest tal jätkus häbematust minult tasu nõuda, ja ükski vägi poleks teda enam sundinud relvi puudutama.
“Pane need elusad kuradid siit eest ära üles katuse alla,” ütles ta, “muidu nad tapavad veel meid kõiki.”
Seejärel kinnitasin talle, et kui me tagasi tulles leiame ühe neist asjadest puudu olevat, tapan ma oma nõiakunstiga tema ja ta rahva. Kui me aga peaksime surema ja tema peaks katsuma püsse varastada, tulen teda vaimuna kollitama, ajan ta karja marru ning teen lehmade piima kibedaks, nii et tal eluisu kaob, lasen kuradid relvadest välja tulla ning käsin neid temaga rääkida viisil, mis talle sugugi meele järele ei ole. Ühesõnaga, andsin talle üsna hea ettekujutuse ähvardavast kohtumõistmisest. Selle peale tõotas ta relvi hoida nagu oma isa vaimu. Ta oli väga ebausklik vana kahver ja suur suli.
Kui
