naela mehe peale. Meie varustus oli järgmine.
Kolm ekspresspüssi ja kakssada padrunit.
Kaks Winchester-automaatpüssi (Umbopa ja Ventvögeli jaoks) kahesaja padruniga.
Kolm kolti tüüpi revolvrit ja kuuskümmend padrunit.
Viis Cochrane’i veepudelit, igaüks mahuga neli pinti25.
Viis vaipa.
Kakskümmend viis naela biltongi, see tähendab päikese käes kuivatatud ulukiliha.
Kümme naela parimaid kirjusid helmeid kingituseks pärismaalastele.
Komplekt ravimeid, kus leidus muuseas üks unts26 hiniini ja mõned lihtsad kirurgiriistad.
Noad ja mõningad pisiasjad, nagu kompass ja tikud, väike veefilter, tubakas, käsilabidas, pudel konjakit ja seljariided.
See oligi kogu meie varustus, tõesti väga napp selliseks retkeks, aga me ei julgenud rohkem selga võtta. Kandam mehe kohta oli niigi küllalt raske teekonnal läbi kõrvetavalt kuuma kõrbe, sest sellises kohas annab iga liigne unts end valusasti tunda. Aga me ei osanud varustuse kaalu enam kuidagi vähendada. Kaasas ei olnud midagi peale hädavajaliku.
Suure vaevaga ja lubadusega kinkida igale mehele hea jahinuga õnnestus mul keelitada kolme pärismaalast samast külast meiega esimesel etapil – umbes kahekümne miili kaugusele – kaasa tulema ja kandma suuri kõrvitspudeleid, millest igaüks mahutas ühe galloni27 vett. Sellega saavutasin, et võisime täita oma veepudelid pärast esimese öö rännakut, sest me kavatsesime teele asuda õhtujaheduses. Pärismaalastele andsin mõista, et läheme küttima jaanalinde, keda kõrbes rohkesti leidus. Nad vadistasid ja kehitasid õlgu, kinnitades, et oleme hullud ja sureme janusse, ning ma pean ütlema, et see näis üsna tõenäolisena. Aga kuna nad väga himustasid nuge, mis olid siin kaugel peaaegu tundmatuiks aardeiks, nõustusid nad tulema, mõeldes arvatavasti, et meie hukkumine pole juba enam nende asi.
Kogu järgneva päeva me puhkasime ja magasime. Päevaloojangul kinnitasime keha tubli värske härjapraega, rüübates peale teed, mida, nagu Good kurvalt tähendas, me vist tükk aega enam ei näe. Ning kui olime teinud viimased ettevalmistused, heitsime pikali ja jäime ootama kuu tõusmist.
Kella üheksa ajal kerkiski see lõpuks täies hiilguses, valades metsiku kõnnumaa valgusega üle ning laotades hõbedase liniku üle piiritu lainetava kõrbe meie ees, mis näis niisama pühalik ja vaikne ning niisama kättesaamatu kui tähtedest sirendav taevavõlv meie pea kohal. Me tõusime ja olime mõne minutiga minekuvalmis, kõhklesime aga siiski veel hetke, nagu on inimloomusele omane – kõhelda, enne kui astutakse otsustav samm, mida hiljem pole võimalik muuta. Meie, kolm valget meest, seisime kõrvuti. Umbopa, assegai peos ja püss seljas, silmitses meist mõni samm eespool teraselt kõrbet. Palgatud pärismaalased veepudelitega ja Ventvögel olid kogunenud väikesesse salka meie selja taha.
“Mu härrad,” ütles äkki Sir Henry oma sügaval häälel, “meil seisab ees kõige ohtlikum ja tundmatum tee, mida inimene siin maailmas üldse võib jalge alla võtta. On väga kahtlane, kas meil sel teel õnne on. Aga me oleme kolm meest, kes nii õnnes kui õnnetuses viimse hingetõmbeni kokku hoiavad. Palvetagem nüüd enne teeleasumist selle ees, kes inimsaatusi kujundab, et ta võtaks juhtida meie samme, nii nagu see tema tahtmine on.”
Ta võttis kübara peast ja peitis umbes minutiks näo kätesse ning Good ja mina tegime niisamuti.
“Ja nüüd,” ütles Sir Henry, “teele!”
Asusime minekule.
Meil polnud muid teejuhte kui vaid kauged mäed ning vana José da Silvestra kaart, ja kui arvestada asjaolu, et selle oli tervelt kolm sajandit tagasi riidetükile joonistanud surev mees, kelle mõistus polnud ehk enam täiesti selge, siis ei olnud see just eriti usaldusväärne. Ent oli ta milline tahes, meie edu sõltus ainult sellest. Kui meil ei õnnestu leida veelompi, mille asukoha vana dom oli märkinud keset kõrbet, umbes kuuskümmend miili teekonna lähtepunktist ja niisama kaugel mägedest, on väga tõenäoline, et sureme janusse. Ja minu arvates olid meie lootused seda tolles piiritus liiva ja karruupõõsaste meres leida lausa mikroskoopilised. Isegi oletades, et da Silvestra oli veelombi asukoha tähistanud täpselt, siis mis andis meile alust arvata, et see pole juba mitu inimpõlve tagasi päikesest kuivatatud, loomade poolt kinni trambitud või täitunud tuiskliivaga?
Vaikselt nagu varjud sammusime edasi läbi öö ja pehme liiva. Meie jalad takerdusid karruupõõsastesse, mis aeglustasid edasiliikumist, ning liiv tungis meie veldtschoon’idesse ja Goodi jahisaabastesse, nii et iga paari miili tagant olime sunnitud peatuma ja need tühjaks puistama. Kuigi õhk oli paks ja raske, nii et see tundus nagu rõõsk koor, oli öö siiski mõnusalt jahe ja me liikusime jõudsalt edasi. Kõrb oli nii väga vaikne ja mahajäetud, et see meid otse masendas. Ka Good tundis seda ja hakkas korraks vilistama laulukest “Mul koju jäi üks neiu”, aga vile kõlas tolles avaruses haledalt ja ta jättis järele.
Veidi aja pärast leidis aset väike vahejuhtum, mis meid algul küll ehmatas, siis aga naerma ajas. Good sammus kõige ees. Tema käes oli kompass, mida ta kui meremees muidugi põhjalikult tundis, ning meie teised rühkisime hanereas tema järel. Äkki kostis ehmatushüüd ja Good kadus silmist. Järgmisel hetkel algas kõikjal meie ümber imelik segane kära: norskamine, möirgamine ja metsikult tormavate jalgade müdin. Kahvatus kuuvalguses märkasime ähmaseid sagivaid kujusid, mida poolenisti varjasid liivapilved.
Pärismaalased viskasid oma kandamid maha ja olid valmis plehku pistma, aga kuna neile meenus, et joosta polnud õieti kuhugi, viskusid nad kummuli ja kisendasid, et need on vaimud. Sir Henry ja mina seisatasime hämmastunult ning meie hämmastus ei vähenenud sugugi, kui märkasime Goodi nähtavasti mingisuguse hobuse turjal istuvat ja metsikult huilates edasi mägede poole kihutavat. Järgmisel hetkel ajas ta käed laiali ja me kuulsime, kuidas ta tumeda mütsuga maha langes.
Nüüd mõistsin, mis oli juhtunud. Me olime sattunud magavate kvagade28 karjale ning Good oli lihtsalt ühele loomale selga kukkunud. Elajas oli muidugi püsti karanud ja koos temaga jooksu pistnud. Hüüdsin teistele, et kõik on korras, ja ruttasin Goodi juurde, kartes väga, et ta on ehk viga saanud, aga oma suureks kergenduseks leidsin ta liival istumas, monokkel endiselt kõvasti silmas, õige vapustatud ja kohkunud, aga muidu täiesti vigastamata.
Siis matkasime ilma eriliste äpardusteta edasi kuni kella üheni, mil tegime peatuse, jõime pisut vett – mitte palju, sest vesi oli kallis –, puhkasime pool tundi ja asusime uuesti teele.
Sammusime üha edasi ja edasi, kuni viimaks idakaar lõi õhetama nagu noore neiu pale. Siis ilmusid esimesed kahvatukollased valguskiired, mis muutusid kiiresti laiadeks kuldseteks vöötideks. Üle kõrbe libises koidukuma. Tähed kahvatasid vähehaaval, kuni lõpuks kadusid, kuldne kuu tõmbus kahkjaks ning mäeseljandikud ta haiglasel näol kerkisid esile nagu surija põseluud. Seejärel vilksatasid üle ääretu kõnnu üksteise järel valgusnooled, tungides läbi uduloori ja rebestades seda, kuni kogu kõrb lõi kuldselt sädelema. Päev oli käes.
Me ei peatunud siiski veel, kuigi oleksime seda nüüd juba rõõmuga teinud, sest me teadsime, et kui päike kõrgele taevasse tõuseb, on juba peaaegu võimatu teekonda jätkata. Viimaks, umbes tunni aja pärast, märkasime lagendikul kerkivat väikest kaljukuhilat ja selle juurde me end lohistasimegi. Õnnekombel leidsime seal etteulatuva kaljunuki, mille all oli pehme liivavaip. See pakkus suurepärast varju päikeselõõsa eest. Ronisime rahnu alla, jõime pisut vett, sõime natuke kuivatatud liha ja vajusime varsti
Pint – 0,5679 liitrit.
Unts – 28,349 grammi.
Gallon – 4,543 liitrit.
Kvaga – väljasurnud sebrataoline loom Lõuna-Aafrikas.
