sammugi kaugemale tulema. Seepärast jõime tublisti, ning kui olime tühjendanud oma veepudelid, täitsime need uuesti anumatest, mille pärismaalased kaasa olid võtnud. Vaatasime neile järele, kui nad asusid oma kahekümne miili pikkusele koduteele.
Kell pool viis asusime meiegi minekule. Tundsime end üksinda ja mahajäetuma, sest välja arvatud mõned üksikud jaanalinnud, polnud sellel laial liivasel lagendikul näha ühtki elavat olevust. Nähtavasti oli see neljajalgsetele liiga veevaene ning peale ühe või kahe ohtliku väljanägemisega kobra ei märganud me ka mingeid roomajaid. Aga üht putukaliiki kohtasime tohutul hulgal – nimelt harilikku ehk toakärbest. Neid lendles “mitte üksikute luurajatena, vaid tervete väehulkadena”, nagu vist öeldakse kuskil Vanas Testamendis.29 Toakärbes on üks üpris imelik putukas. Võite minna kuhu tahes, kõikjal leidub teda, ja nii on see nähtavasti alati olnud. Ma olen teda näinud kivistununa merevaigus, mis, nagu mulle on räägitud, olevat tublisti oma pool miljonit aastat vana, ja ta nägi välja täpselt samasugune nagu ta järeltulijad tänapäeval. Olen päris veendunud, et kui kõige viimane inimene surres maas lamab, piriseb ka tema ümber ringi kärbes – muidugi kui see peaks juhtuma suvel –, valvates võimalust ta ninale istuda.
Päikeseloojangul tegime peatuse ja jäime ootama, kuni tõuseb kuu. Lõpuks ta kerkiski, ilus ja sirendav nagu alati ning välja arvatud üks vahepeatus öösel kell kaks, vantsisime me vaevaliselt edasi kogu öö, kuni viimaks päike, mida me rõõmuga tervitasime, meie pingutustele selleks korraks lõpu tegi. Jõime pisut, heitsime siis surmani väsinult liivale pikali ning peagi magasime kõik. Polnud vajadust vahti välja panna, sest sellel määratul asustamata lagendikul polnud meil kellegi ega millegi poolt vähimatki karta. Meie ainukesed vaenlased olid kuumus, janu ja kärbsed, aga hoopis meelsamini oleksin ma siiski vastu astunud hädaohule inimeste või kiskjate kujul kui sellele hirmsale kolmikule. Seekord polnud meil õnne leida kaljut, mis oleks meid päikeselõõsa eest kaitsnud, ning seepärast ärkasime juba kell seitse, tundes end täpselt nii, nagu võiks end tunda biifsteek praerestil. Olime sõna otseses mõttes läbini ära küpsemas. Kõrvetav päike näis meil veregi soontest välja imevat. Ajasime end õhku ahmides istuli.
“Puhh!” ütlesin mina, vehkides eemale kärbsepilve, mis rõõmsalt mu pea ümber sumises. Neile ei teinud kuumus midagi.
“Tõesõna!” ütles Sir Henry.
“Küll on aga kuum!” kajas Goodilt.
Oli tõesti kuum ja polnud leida vähimatki varju. Vaata, kuhu tahad, kuskil polnud ühtki puud ega kaljut, ei midagi muud kui lõpmatu helendus, ja selle muutis lausa pimestavaks kuumenenud õhk, mis virvendas kõrbe kohal, nagu ta virvendab punaseks köetud pliidi kohal.
“Mis meil tuleks teha?” küsis Sir Henry. “Me ei suuda seda kaua välja kannatada.”
Vaatasime üksteisele nõutult otsa.
“Käes!” ütles Good. “Peame kaevama augu, ronima sinna sisse ja katma pealt karruupõõsastega.”
See ettepanek ei paistnud küll olevat kuigi paljutõotav, kuid siiski oli see parem kui mitte midagi. Asusimegi tööle ning paljaste käte ja kaasavõetud väikese labidaga õnnestus meil umbes tunni ajaga uuristada kaheteistkümne jala pikkune ja kümne jala laiune lohk, mille sügavus oli kaks jalga. Siis lõikasime jahinugadega hulga madalaid põõsaid, ronisime auku ning tõmbasime oksad endile peale. Välja jäi ainult Ventvögel – tema oli hotentott ja kuumus ei avaldanud talle seepärast mingit erilist mõju. Saime küll põletavate päikesekiirte eest pisut varju, aga seda, milline oli õhk tolles omatehtud hauas, on kergem ette kujutada kui kirjeldada. Kalkuta Must Auk pidi selle kõrval olema poisike. Ma ei mõista tänini, kuidas me selle päeva üle elasime. Lamasime hingeldades ja niisutasime ühtelugu huuli oma kasinast veetagavarast. Kui oleksime oma ihadele voli andnud, oleksime juba esimese paari tunni jooksul neelanud kõik, mis meil oli, aga me olime sunnitud teostama kõige rangemat kokkuhoidu, sest teadsime, et kui vesi lõpeb, ootab meid peagi armetu ots.
Ent kõik lõpeb kord, kui te ainult elate nii kaua, et seda näha, ja kuidagi veeres õhtusse ka see hirmus päev. Umbes kella kolme paiku pärast lõunat leidsime, et me ei suuda seda kauem kannatada. Parem on surra käies kui kõngeda aeglaselt selles jubedas augus kuumuse ja janu kätte. Võtsime igaüks väikese lonksu oma kiiresti kahanevast veetagavarast, mille temperatuur oli nüüd umbes samasugune kui inimese kehasoojus, ja komberdasime edasi.
Olime selleks ajaks läbinud kõnnumaad umbes viiskümmend miili. Kui lugejal oleks võimalik silmitseda vana dom José da Silvestra joonistatud lihtsat kaarti, siis näeks ta, et kõrbe laiuseks on märgitud nelikümmend penikoormat ja veelomp on märgitud umbes keset kõrbet. Nelikümmend penikoormat teeb sada kakskümmend miili, järelikult pidime olema kõige rohkem kaheteistkümne kuni viieteistkümne miili kaugusel joogikohast, kui seda üldse olemas oli.
Kogu pärastlõuna vankusime aeglaselt ja vaevaliselt edasi, kattes vaevalt rohkem kui poolteist miili tunnis. Päevaloojangul tegime jälle peatuse, et oodata kuutõusu, ja kui olime pisut joonud, otsustasime veidi magada.
Enne kui pikali heitsime, näitas Umbopa meile madalat, ebaselgelt paistvat küngast, mis kerkis lamedalt tasandikult umbes kaheksa miili kaugusel. Siit paistis ta sipelgapesana ja enne uinumist mõtlesin veel, mis see küll olla võiks.
Kui kuu tõusis, olime jälle teel, tundes end äärmiselt kurnatuna ja piineldes janus ning higinäärmepõletikus. Mitte keegi, kes pole seda läbi teinud, ei tea, mida me pidime kannatama. Me ei kõndinud enam, vaid tuigerdasime, aeg-ajalt väsimusest ümber kukkudes, ning olime sunnitud iga tunni tagant peatuse tegema. Meil polnud enam õieti jõudu rääkidagi. Kuni siiamaani oli Good lobisenud ja naljatanud, sest ta on lõbus poiss, nüüd aga olid tal kõik naljad otsa lõppenud.
Kella kahe paiku jõudsime lõpuks nii vaimselt kui kehaliselt täiesti nõrkenuna veidra mäekingu või õigemini liivakünka juurde, mis esimesel pilgul näis hiiglasliku, umbes saja jala kõrguse sipelgapesana ja mille läbilõikepindala jalamil võis olla ligi kaks aakrit.
Siin peatusime ja metsiku janu sunnil neelasime oma viimased veetilgad. Meil oli ainult pool pinti mehe peale ja igaüks meist oleks hea meelega joonud terve galloni.
Siis heitsime pikali. Kui olin parajasti uinumas, kuulsin, kuidas Umbopa endamisi suulu keeles pomises:
“Kui me ei leia vett, siis oleme surnud enne, kui kuu homme õhtul tõuseb.”
Värisesin, kuigi oli väga palav. Väljavaade nii varsti sellisel kohutaval viisil surra pole just meeldiv. Aga isegi mõte sellest ei suutnud mind kauem ärkvel hoida.
VI PEATÜKK
VESI! VESI!
Ärkasin kahe tunni pärast – umbes kella nelja ajal –, sest niipea kui kõige ägedam füüsiline vajadus puhkuse järele oli rahuldatud, andis end uuesti tunda piinav janu. Ma ei saanud enam magada. Olin unes näinud, et suplesin kiire vooluga jões, millel olid haljad kaldad ning mille kohale kummardusid puud, ja ärkasin, et leida end selles viljatus kõrbes ning meenutada, et – nagu Umbopa oli öelnud – kui me ei leia sel päeval vett, ootab meid paratamatult kurb lõpp. Ükski inimolend ei suuda sellises kuumuses kaua ilma veeta elada. Ajasin end istukile ja hõõrusin oma korpunud nägu kuivade sarvestunud kätega, sest mu huuled ja silmalaud olid kokku kleepunud, ja alles pärast tugevat hõõrumist sain nad pingutusega avada. Puhteaeg oli juba lähedal, aga õhus polnud tunda koidueelset värskust. See oli raske, lämmatav ja läbipaistmatu – ma ei oska seda kirjeldadagi. Teised magasid veel.
Peagi oli küllalt valge, et lugeda, ja ma tõmbasin välja taskuformaadis “Ingoldsby legendid”, mis mul kaasas oli, ning hakkasin lugema “Reimsi
Lugeja vaadaku ette ja ärgu võtku härra Quatermaini viiteid täiesti kindlatena. Nagu on selgunud, kalduvad mõned seda tegema. Kuigi ta polnud just eriti palju lugenud, segunesid raamatuist saadud muljed tema peas ja seepärast on Vana Testament ja Shakespeare talle autoriteedid, keda ta võib rahumeelega ära vahetada. (Väljaandja.)
