ja surma jubedast majesteetlikkusest kroonituna kahtlemata veel sajandeid, kohutades meietaoliste rändurite pilku, kui mõni selline üldse veel kunagi tema üksildusse peaks tungima. Vaatepilt vapustas meid sügavalt – meid, kes me nälja ja külma tõttu juba peaaegu hukatuse äärel seisime.
“Lähme nüüd,” ütles Sir Henry vaiksel häälel. “Aga me jätame talle seltsilise,” ja ta tõstis hotentott Ventvögeli laiba ning asetas selle vana domi kõrvale. Seejärel kummardus ta ja tõmbas ühe ropsuga katki pehkinud nööri, millega ristilöödu kuju da Silvestral kaelas rippus, sest ta sõrmed olid külmast nii kohmetunud, et polnud võimalik paela lahti sõlmida. Usun, et krutsifiks on tal veel praegugi alles. Mina võtsin luust sule ja praegu, kus ma neid ridu kirjutan, lebab see minu ees. Kasutan seda mõnikord allkirja andmiseks.
Siis jätsime need kaks – uhke valge mehe ammu möödunud aegadest ja vaese hotentoti – pidama igavest valvet keset igavest lund, ronisime koopast välja armsasse päikesepaistesse ja asusime jälle teele, arutades südamepõhjas, mitme tunni pärast meie niisama vaiksed oleme kui nemad.
Kui olime kõndinud umbes pool miili, jõudsime platoo servale – mäetipp ei kerki nimelt mitte päris platoo keskelt, kuigi see kõrbe poolt vaadatuna nii oli paistnud. Maad, mis meie jalge ees asus, polnud näha, sest kõik oli mässitud hommikustesse udupilvedesse. Peagi aga hakkasid kõrgemad udukihid vähehaaval hajuma ja me nägime laia lumise nõlvaku jalamil, meist umbes viissada jalga allpool, haljast rohumaad, millest voolas läbi mägioja. See aga polnud veel kõik. Oja kaldal seisis ja külitas päikesepaistel kümme-viisteist suurt antiloopi – nende täpset liiki ei saanud me sellest kaugusest kindlaks teha.
See pilt täitis meie südamed ülekeeva rõõmuga. Sööki oli külluses, küsimus oli vaid selles, kuidas seda kätte saada. Jah, kuidas seda küll kätte saada? Loomad olid tublisti oma kuuesaja jardi kaugusel – see on väga suur laskekaugus ja me ei võinud õnne peale välja minna, sest mängus oli meie elu.
Kiiresti kaalusime, kas on lootust saagile lähemale hiilida, aga jätsime selle mõtte siis kahetsusega kõrvale. Esiteks oli tuule suund ebasoodus ja teiseks oleksid loomad meid pimestavalt hiilgaval lumisel nõlvakul, mis tuli meil ületada, kindlasti märganud, kui tahes ettevaatlikud me ka poleks olnud.
“Peame katsuma tabada siitsamast, kus oleme,” otsustas Sir Henry. “Millist relva kasutada, Quatermain, kas automaat- või ekspresspüssi?”
See oli oluline küsimus. Winchester-automaatpüssidel (neid oli meil kaks, Umbopa kandis nii enda kui ka vaese Ventvögeli oma) oli sihikuline laskekaugus tuhat jardi, ekspresspüssidel, mis olid kerged jahipüssid, aga ainult kolmsada viiskümmend, ja nendega suuremale kaugusele tulistada oli enam-vähem õnneasi. Aga teisest küljest – jahipüssi kuulid olid tömbi otsaga ja tabamise korral oli nendega rohkem lootust, et loom maha jääb. See oli valus probleem, aga ma otsustasin siiski riskida ja kasutada jahipüssi.
“Võtame kõik kirbule soku, kes meile otse ette jääb. Sihtige õlanukile, aga võtke tublisti kõrgemale,” ütlesin mina. “Ja sina, Umbopa, anna käsklus, nii et me kõik tulistaksime ühel ajal.”
Saabus lühike vaikushetk ja igaüks meist sihtis nii täpselt, nagu oskas – see on ju ka loomulik, kui inimene teab, et lasust oleneb tema elu.
“Tuld!” ütles Umbopa suulu keeles ja kolm püssi kõmatasid peaaegu korraga. Hetkeks hõljusid meie ees kolm suitsupilve ja üle vaikse lumevälja veeres sajakordne kaja. Suits hajus peagi ja me nägime – oh seda rõõmu! – suurt sokku selili maas lamavat ja surmaagoonias metsikult jalgadega pekslevat. Meie rinnust kajas rõõmuhüüd. Olime päästetud, meil ei tulnud nälga surra! Nõrgad, nagu olime, tormasime mööda lumist mäenõlva alla ja kümme minutit pärast lasku lebasid looma süda ning maks meie ees. Nüüd aga tõusis uus raskus – meil polnud nimelt põletusmaterjali ja me ei saanud teha tuld nende küpsetamiseks. Vaatasime üksteisele nõutult otsa.
“Nälginud inimesed ei tohi olla pirtsakad,” ütles Good. “Peame sööma toorest liha.”
Teist väljapääsu ei olnud ja kibe nälg tegi selle ettepaneku vastuvõetavamaks, kui see ehk muidu oleks olnud. Võtsime siis südame ja maksa ning matsime need mõneks minutiks lumme, et neid jahutada. Seejärel pesime neid jääkülmas ojavees ja sõime lõpuks aplalt ära. See kõlab üsna koledasti, aga ausalt öeldes pole ma kunagi söönud midagi maitsvamat kui see toores liha. Veerand tunni pärast olime nagu ümber sündinud. Elu ja jõud tuli meisse tagasi, nõrk pulss tugevnes jälle ja veri voolas kiirelt läbi soonte. Kuid mitte unustades ohtlikke tagajärgi, mida toob kaasa nälginud kõhtude ülekoormamine, hoidusime söömast liiga palju ja lõpetasime eine, kuigi olime veel näljased.
“Tänu taevale!” ütles Sir Henry. “See loom päästis meie elu. Noh, mis on, Quatermain?”
Ma tõusin ja läksin antiloopi vaatama, sest ma ei teadnud, mis liigist ta on. Ta oli umbes eeslisuurune loom, pikkade kõverate sarvedega. Ma polnud iial varem sellist näinud. Loom oli mulle täiesti tundmatust liigist. Ta oli paksu karvaga, värvilt pruun, kahvatupunaste triipudega. Hiljem sain teada, et selle imelise maa päriselanikud hüüavad teda inkoks. Nad on väga haruldased ja neid leidub ainult suures kõrguses, kus ükski teine uluk ei elutse. Looma oli hästi tabatud õlanukki, aga kelle kuul see oli, seda me muidugi kindlaks teha ei saanud. Usun, et meenutades oma suurepärast lasku kaelkirjaku pihta, pani Good selle salaja enda arvele ja me ei vaielnud talle ka vastu.
Olime näljakustutamisega nii kibedasti ametis olnud, et polnud seni jõudnud veel ümbergi vaadata. Nüüd aga jätsime Umbopa hooleks antiloobist nii palju paremaid palasid välja lõigata, kui me kanda jõuame, ja hakkasime ümbrust uurima. Udu oli haihtunud, sest kell sai juba kaheksa – päike oli udu ära neelanud –, ning meile avanes võimalus haarata ühe pilguga kogu meie ees lebavat maad. Ma ei oska kirjeldada imekaunist panoraami, mis meie pilgu ees lahti rullus. Ma pole kunagi varem midagi niisugust näinud ja usun, et ei näe ka vist iial enam. Meie taga kõrgusid lumised Seeba Kuninganna mäed ja all, umbes viis tuhat jalga madalamal, laius penikoormate kaupa kõige kaunim tasane lauskmaa. Siin-seal oli tihedat lopsakat metsa, hõbedaselt läikis suur jõgi. Vasakul avardus viljakas laineline veld ehk rohumaa, kus märkasime lugematuid jahiloomi või lehmakarju – sellisest kaugusest oli muidugi võimatu öelda, mis need olid. Lagendikku näis ümbritsevat kaugete mägede vall. Paremal pool oli maapind enam-vähem mägine, see tähendab, et lagendikul kerkisid üksikud mäed, mille vahel oli näha ülesharitud maalappe; sealsamas märkasime ka koonusekujulise katusega onnide rühmi. Maa avanes meie ees nagu geograafiline kaart, kus jõed looklesid hõbedaste madudena ja Alpe meenutavad mäetipud, mida kroonisid läbisegi põimitud lumepärjad, tõusid suursuguselt kõrgusse. Üle kogu selle maastiku helendas rõõmus päike ja lehvis looduse õnneliku elu hingus.
Meile hakkas silma kaks tähelepanuväärset asjaolu: esiteks see, et meie ees laiuv maa pidi asuma vähemalt kolm tuhat jalga kõrgemal kui kõrb, mille olime läbinud, ja teiseks, et kõik jõed voolasid lõunast põhja poole. Nagu me suurte vaevade hinnaga teada olime saanud, polnud meie selja taha jäänud vägeva mäeaheliku lõunanõlvadel vett, põhjapoolsel küljel voolas aga palju mägiojasid, millest enamik suubus suurde jõkke, mis kadus loogeldes silmapiiri taha.
Istusime veidikeseks ajaks maha ja vaatasime vaikides seda imetlusväärset pilti. Siis sõnas Sir Henry:
“Kas kaardil pole öeldud midagi Suure Saalomoni tee kohta?”
Ma noogutasin, sest mu pilk oli ikka veel kaugustes kinni.
“Noh, vaadake, seal ta ongi!” ja ta osutas käega pisut paremale.
Good ja mina vaatasime näidatud suunas ja tõepoolest, mäenõlval laskus loogeldes alla tasandiku poole lai tee, peaaegu nagu maantee. Me ei olnud seda algul tähele pannud, sest alla lagendikule
