ja tahaksin jälle põhja poole tagasi minna. Minu koht ei ole siin. Mul pole vaja raha, aga ma olen vapper mees ja teenin oma koha ja söögi ära. Ma olen rääkinud.”
Olin tolle mehe käitumisest ja sõnadest üsna hämmastunud. Tema käitumisest nägin ma selgesti, et ta kõneles põhiliselt tõtt, aga ta oli tavalistest suuludest kuidagi erinev ja ta pakkumine ilma palgata kaasa tulla tekitas minus umbusku. Oma kimbatuses tõlkisin tema sõnad Sir Henryle ja Goodile ning küsisin nende arvamust.
Sir Henry palus mind talle öelda, et ta püsti tõuseks. Umbopa tegi seda, laskis samal ajal õlult libiseda pika sõjaväekuue, mida ta kandis, ja jäi meie ette alasti, arvestamata niudevööd kõhu ümber ja lõviküüntest kaelakeed kaelas. Ta oli tõesti suurepärase välimusega mees; ma pole iial näinud toredamat pärismaalast. Ta oli umbes kuus jalga kolm tolli pikk, proportsionaalselt laiade õlgade ning haruldaselt ilusa kehaehitusega. Ja selles valguses näis ka ta nahk vaevalt tõmmuna, välja arvatud siin-seal nähtavad mustad armid, mis tähistasid vanu assegai23-haavu. Sir Henry astus ta juurde ning vaatas ta uhkesse ilusasse näkku.
“Nad on kokku kena paar, eks ole?” arvas Good.“ Üks ei jää teisest maha.”
“Te meeldite mulle, isand Umbopa, ja ma võtan teid oma teenrina kaasa,” sõnas Sir Henry inglise keeles.
Umbopa mõistis seda nähtavasti, sest ta vastas suulu keeles: “See on hästi,” ja lisas siis, heites pilgu turjakale ja laiaõlgsele valgele mehele: “Sina ja mina, meie oleme mehed!”
IV PEATÜKK
ELEVANDIJAHT
Ma ei pea vajalikuks pikalt-laialt jutustada kõigest, mis juhtus meie aeganõudval reisil üles Sitanda kraali, sinna, kus ühinevad Lukanga ja Kalukve jõed. Durbanist on sinna üle tuhande miili pikkune teekond, millest viimased kolmsada miili pidime katma jalgsi hirmsate tsetsekärbeste tõttu, kelle hammustus on surmav kõigile loomadele peale eesli ja inimese.
Lahkusime Durbanist jaanuari lõpul ja alles mai teisel nädalal lõime oma laagri üles Sitanda kraali naabruses. Teel oli meil palju mitmesuguseid seiklusi, aga kuna kõik need olid seda laadi, mis juhtuvad igal Aafrika kütil – välja arvatud üks lugu, mida allpool üksikasjaliselt kirjeldatakse –, ei hakka ma neid siin kirja panema, sest muidu muutuks see jutustus liiga tüütavaks.
Injatis, kaugeimas kaubapunktis Matabelemaal, mille valitseja on Lobengula (suur närukael ja julmur), lahkusime suure kahetsusega oma mugavast vankrist. Kahekümnest ilusast härjast, mis ma Durbanis ostsin, oli järele jäänud ainult kaksteist: üks oli hukkunud kobrahammustusest, kolm lõppenud nõrkuse ja veepuuduse kätte, üks ära eksinud ja kolm ülejäänut kärvanud sellest, et sõid mürgist taime, mida seal nimetatakse tulbiks. Samal põhjusel haigestusid veel viis, aga need õnnestus meil terveks ravida, andes neile sama tulbi lehtedest valmistatud keedist. Õigel ajal sisseantuna on see väga mõjus vastumürk.
Vankri ja härjad jätsime Goza ja Tomi, meie rakendijuhi ja ajaja otsese valve alla, kes mõlemad olid usaldusväärsed poisid, ja palusime selles kauges maanurgas elavat auväärset šoti misjonäri neil silma peal hoida. Ning siis asusime Umbopa, Khiva, Ventvögeli ja kohapeal palgatud poole tosina kandja saatel jalgsi oma pöörasele retkele. Nagu mäletan, olime lahkumise puhul kõik pisut vaiksed ja ma usun, et igaüks meist küsis endalt, kas me kunagi veel oma vankrit näeme. Mina igatahes seda ei lootnudki. Mõnda aega sammusime vaikides, kuni Umbopa, kes käis kõige ees, alustas mingit suulu laulu, milles jutustati vapratest meestest, kes igavast elust tüdinuna asusid teele ääretule metsikule maale, et leida midagi uut või surra. Ent ennäe! Kui nad metsikule maale olid rännanud, leidsid nad, et see maa polnud sugugi metsik, vaid hoopis kaunis paik, kus oli palju noori naisi ja rammusaid veiseid, rohkesti jahiloomi, keda küttida, ja arvukalt vaenlasi, keda tappa.
Me kõik naersime ja lugesime seda heaks endeks. Umbopa oli oma väärikal viisil väga rõõmsameelne pärismaalane, kui ta just parajasti ei kannatanud tusatuju all, ning ta oskas suurepäraselt meie meeleolu üleval hoida. Hakkasime kõik teda väga armastama.
Nüüd aga tehkem juttu ühest seiklusest, millega ma end lõbustada kavatsen, sest armastan väga jahilugusid.
Umbes kahe nädala tee kaugusel Injatist jõudsime imetoredale veerohkele metsaalale. Lõhangutes mägede vahel kasvas tihe põõsastik – idooro-võsa, nagu pärismaalased seda nimetavad; siin-seal nägime okkalisi põõsaid, nimega wacht een beche, mis tähendab “oota pisut”; arvukalt leidus seal ka nägusaid matšabelli-puid, mis kannavad rikkalikult tohutu suure kiviga kollaseid ja kosutavaid vilju. Selle puu vili on elevantide maiuspala, ja oligi märke, mis näitasid, et need elukad on sealt läbi läinud: leidsime rohkesti nende jälgi ja tihti nägime murtud ning koguni juurtega väljakistud puid. Toitu otsiv elevant on suur laastaja.
Ühel õhtul pärast pikka päevateekonda jõudsime imearmsasse maakohta. Võsastikuga kaetud mäe jalal lookles kuivanud jõesäng, kus siiski oli leida kristallpuhta veega loike, mille ümber oli maapind täis metsloomade jälgi. Mäeveeru all laius pargitaoline tasandik, kus kasvas lamedavõralise mimoosi puhmaid ja üksikuid läikivalehelisi matšabelle, ümberringi aga avanes pilgule hääletu ja rajatu võsaookean.
Mööda rada jõesängi äärde välja jõudes kohutasime äkki suurte kaelkirjakute karja, kes oma veidral kõnnakul, sabad seljas, otsekui purjetades minema kihutasid, plagistades kapjadega nagu kastanjettidega. Nad olid meist umbkaudu kolmesaja jardi kaugusel ja seepärast niisama hästi kui laskeulatusest väljas, ent Goodil, kes sammus kõige ees, juhtus olema laetud püss käes. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, tõstis relva ning tulistas viimase looma, noore emase pihta. Ebahariliku juhuse tõttu tungis kuul loomale tagantpoolt kaela, vigastades selgroogu, ja kaelkirjak lendas ülepeakaela kukerpalli nagu kodujänes. Ma pole kunagi näinud imelikumat vaatepilti.
“Oh sa kurat!” ütles Good – ma pean kurvastusega tunnistama, et kui ta erutus, oli tal halb harjumus tarvitada vägisõnu; kahtlemata oli ta seda õppinud mereväeteenistuses olles. “Oh sa kurat! Tapsin ta!”
“Ou, Bougvan,” kisendasid kahvrid, “ou, ou!”
Nad nimetasid Goodi Bougvaniks ehk Klaassilmaks ta lahutamatu monokli pärast.
“Oo, Bougvan!” kordasime meie Sir Henryga nagu kaja ning sellest päevast peale ümbritses Goodi vähemalt kahvrite silmis imetlusväärse laskuri kuulsus. Tegelikult laskis ta viletsasti, aga iga kord, kui ta hiljem märki ei tabanud, vaatasime sellele tolle kaelkirjaku pärast läbi sõrmede.
Andsime mõnele “poisile” korralduse kaelkirjakust paremad palad välja lõigata ja asusime ise ühe veelombi lähedale, umbes sada jardi sellest paremale, šermi ehitama. Selleks raiutakse maha paras jagu okaspõõsaid ja kuhjatakse need sõõrikujuliseks hekiks. Sõõri sisse jääv maa-ala puhastatakse, ning kui on käepärast kuiva tambuuki-rohtu, tehakse sellest ringi keskele magamisasemed ja süüdatakse sealsamas lõke või lõkked.
Kui me šermi ehitamisega lõpule jõudsime, tõusis kuu, ja meie õhtueine, mis koosnes kaelkirjakupraest ja küpsetatud kootidest, sai valmis. Millise mõnuga me kontidest üdi välja imesime, kuigi tuli tublisti vaeva näha, enne kui kondid katki saime! Ma ei tea paremat maiuspala kui kaelkirjaku üdi – peale elevandi südame võib-olla, ja seda saime me juba järgmisel päeval. Sõime kuuvalgel oma lihtsat einet, pidades aeg-ajalt vahet, et tänada Goodi selle imepärase lasu eest. Seejärel suitsetasime ja puhusime juttu ning usun, et pakkusime seal tule ümber kükitades üsna veidrat vaatepilti. Mina oma lühikeste hallikate harjasjuustega ja Sir Henry oma heledate lokkidega, mis olid tal juba kaunis pikaks kasvanud, olime täielikud vastandid, eriti kuna mina olen tumedavereline, kõhn ja lühikest kasvu ning kaalun ainult sada kolmkümmend kolm naela, Sir Henry
Assegai – Lõuna-Aafrika neegrite viskeoda.
