jardi, jõudsime umbes samasugusele õuele kui too, kus asusid meile määratud onnid, ainult et see siin oli viiskümmend korda suurem – selle all oli vähemalt kuus või seitse aakrit. Ümberringi välistara ääres paiknes rida onne, kus elutsesid kuninga naised. Otse värava vastas, väljaku teises servas asetses teistest eraldi väga suur onn. See oligi Tema Majesteedi residents. Muidu oli kogu õu täiesti lage – see tähendab oleks olnud lage, kui ta poleks olnud täis sõdureid, kes seisid kompanii kompanii kõrval; arvult võis neid seal olla seitse või kaheksa tuhat. Nad seisid liikumatult nagu kujud, kui me nende vahelt läbi sammusime. Võimatu on anda sõnadega täpset ettekujutust sellest suurejoonelisest vaatepildist, mida nad oma hõljuvate suletuttide, helkivate odade ja raudplekist ning härjanahaga kaetud kilpidega pakkusid.
Suure onni ette oli jäetud vaba ruumi ja sinna olid paigutatud mõned järid. Infaduusi märguandel võtsime neil istet. Umbopa jäi meie selja taha seisma, Infaduus aga asus onni ukse kõrvale. Nii ootasime umbes kümme minutit surmavaikuses, olles teadlikud, et meile on koondunud kaheksa tuhande silmapaari terased pilgud. See ooteaeg pani meid kõvasti proovile, aga me kannatasime selle välja nii hästi, kui suutsime. Viimaks avanes onni uks ja välja astus hiiglakasvuga mees, kellel oli õlgadele heidetud tore tiigrinahast mantel. Talle järgnes nooruk Skraga ja veel keegi, kes näis meile karusnahksesse mantlisse mässitud kängunud ahvina. Mees istus ühele istmele, Skraga seisis tema selja taha, vana närbunud ahv aga ronis neljakäpukil onni varju ning kükitas maha.
Ikka veel valitses vaikus.
Siis libistas hiiglane tiigrinaha õlgadelt, tõusis ja jäi meie ette seisma, pakkudes tõepoolest hirmuäratavat vaatepilti. Ta oli kohutavalt suure kasvuga ja kõige eemaletõukavama näoga, millist me iial olime näinud. Mehe huuled olid paksud nagu neegril, nina lame ja tal oli üksainus kiirgav must silm, teise asemel oli vaid sügav lohk ning ta näoilme oli äärmiselt julm ja meelas. Ta suurt pead kaunistas valgetest jaanalinnusulgedest tore peaehe, keha kattis särav rõngashame, piha ja parema põlve ümber aga olid tavalised valgetest härjasabadest kaunistused. Paremas käes hoidis ta päratut oda, kaelas rippus tal jäme kuldkee ja otsaesisele oli seotud üksainus suur tuhmilt sätendav lihvimata teemant.
Ikka veel valitses vaikus, kuid mitte kauaks. Varsti tõstis mees, keda me õigusega kuningaks pidasime, oma suure oda. Ja otsekohe tõusid vastuseks sellele kaheksa tuhat oda ja kaheksast tuhandest kõrist kõlas kuninglik tervitus: “Koom!” Seda korrati kolm korda ja iga kord värises maa sellest hirmsast kärast, mida võib võrrelda vaid kõige tugevama kõuemürinaga.
“Ole alandlik, oh rahvas,” vigises peenike hääl, mis näis tulevat varjus istuva pärdiku suust, “see on kuningas!”
“See on kuningas!” mürises vastuseks kaheksast tuhandest kõrist. “Ole alandlik, oh rahvas, see on kuningas!”
Siis tekkis jälle vaikus – surmavaikus. Kuid seda häiriti peagi. Üks sõdur meist vasakul pillas oma kilbi, mis kukkus kolinal lubjakivisillutisele.
Tvala pööras oma ainsa silma kära suunas.
“Tule siia!” ütles ta külmal häälel.
Rivist astus välja kena noormees ja jäi tema ette seisma.
“See oli sinu kilp, mis kukkus, sa saamatu koer. Kas sa tahad mulle nende tähtedelt tulnud võõraste ees häbi teha? Mis sul enda kaitseks öelda on?”
Nägime, kuidas vaene mees oma tumeda naha all kahvatas.
“See juhtus kogemata, oh Musta Lehma Vasikas,” pomises ta.
“Siis pead sa selle eest maksma. Sa tegid mind narriks. Valmistu surema.”
“Ma olen kuninga härg,” kostis vaikne vastus.
“Skraga,” möirgas kuningas, “näita mulle, kuidas sa oma oda kasutada oskad! Tapa see loll käperdis.”
Inetu irvitusega astus Skraga ette ja tõstis oda. Vaene ohver kattis käega silmad ja seisis liikumatult. Meie aga olime õudusest kivinenud.
“Üks, kaks,” kõigutas ta oda ja lõi siis – oh! – otse südamesse. Odaots tungis jalapikkuselt sõduri seljast välja. Ta heitis käed üle pea ja vajus surnult maha. Inimhulgast meie ümber tõusis mingi ümin, lainetas ja kustus. Tragöödia oli lõppenud. Seal lamas laip ja me polnud veel jõudnud õieti arugi saada, mis toimub. Sir Henry kargas püsti ja vandus rängalt, siis aga, kohutatuna ümberringi valitsevast vaikusest, istus uuesti.
“Löök oli hea,” ütles kuningas. “Koristage ta ära!”
Rivist astusid välja neli meest, tõstsid tapetu keha üles ja kandsid minema.
”Katke vereplekid kinni, katke kinni,” piiksatas ahvitaoline kuju peenikese häälega. “Kuninga sõna on öeldud, kuninga otsus on täide viidud!”
Seepeale ilmus onni tagant tütarlaps, kes kandis anumat peene lubjakivipuruga, mille ta puistas punasele loigule, varjates selle meie silme eest.
Vahepeal kees Sir Henry raevust juhtunu üle. Suutsime teda suure vaevaga vaos hoida.
“Taeva pärast, istuge!” sosistasin talle. “Sellest oleneb meie elu.”
Ta andis järele ja rahunes.
Tvala istus vaikselt, kuni kõik tragöödia jäljed olid kustutatud, ja pöördus siis meie poole.
“Valged inimesed,” sõnas ta, “kes te tulete paigast, mida ma ei tunne, ja eesmärgil, mida ma ei tea, olge tervitatud!”
“Ole tervitatud, Tvala, kukuaanade kuningas!”
“Kust te tulete, valged inimesed, ja mida te otsite?”
“Me tuleme tähtedelt, aga ära küsi meilt, mil viisil. Tulime vaatama seda maad.”
“Võtsite ette pika tee väikese asja pärast. Ja kas see mees, kes teid saadab, tuleb samuti tähtedelt?” küsis ta, osutades Umbopale.
“Ka tema. Üleval taevas on ka sinu nahavärviga inimesi. Aga ära uuri asju, mis on sinu jaoks liiga kõrged, kuningas Tvala.”
“Tähtede rahvas, te räägite väga valju häälega,” vastas Tvala toonil, mis mulle sugugi ei meeldinud. “Pidage meeles, et tähed on kaugel, teie aga olete siin. Mis siis, kui ma teen teiega samuti nagu tollega, kes ära kanti?”
Puhkesin valjusti naerma, kuigi ma südamepõhjas naerust kaugel olin.
“Oh kuningas,” ütlesin, “ole ettevaatlik, kui sa üle tuliste kivide astud, või muidu põletad oma jalad; hoia oda varrest, muidu lõikad sa endale kätte. Puuduta vaid ühtainsat karva meie peas, ja sind tabab hukatus. Kas need inimesed,” jätkasin, osutades Infaduusile ja Skragale – see noor lurjus puhastas parajasti oma oda sõduri verest – “kas nad ei jutustanud sulle, mis sorti mehed me oleme? Oled sa kunagi näinud meietaolisi?” ja ma viipasin Goodi poole, olles veendunud, et kuningas pole iial varem näinud kedagi, kes oleks vähegi sarnanenud temaga, nagu ta sel ajal välja nägi.
“See on õigus, sääraseid mehi ei ole ma näinud,” vastas kuningas, silmitsedes Goodi suure huviga.
“Kas nad ei ole sulle kõnelnud, kuidas surm meie käest kaugele lendab ja tapab?” jätkasin mina.
”Nad jutustasid mulle, aga ma ei usu neid. Näidake mulle,
