naersin. “Ole ettevaatlik, oh kuningas, meid pole nii lihtne tappa. Sa nägid, milline oli härja saatus. Kas tahad minna sama teed, mida läks härg?”
Kuningas kortsutas kulmu. “Pole hea ähvardada kuningat.”
“Me ei ähvarda. Me räägime vaid seda, mis on õige. Proovi meid tappa, oh kuningas, ja sa näed, mis sünnib.”
Hiiglakasvuga metslane tõstis käe laubale ja mõtles järele.
“Minge rahus,” ütles ta viimaks. “Täna õhtul on suur tants. Te peate seda nägema. Ärge kartke, et ma teile lõksu sean. Homme ma mõtlen järele.”
“Olgu nii, oh kuningas,” vastasin mina ükskõikselt, seejärel tõusime ning läksime Infaduusi saatel oma kraali.
X PEATÜKK
NÕIAJAHT
Oma onni juurde jõudes palusin Infaduusi koos meiega sisse astuda.
“Infaduus,” ütlesin mina, “me tahaksime sinuga rääkida.”
“Mu isandad rääkigu.”
“Meile näib, Infaduus, et kuningas Tvala on julm mees.”
“Nii see on, mu isandad. Oh õnnetust! Maa ägab tema julmuste pärast. Te näete täna õhtul. Tuleb suur nõiajaht: paljud nuhitakse nõidadena välja ning surmatakse. Ühegi inimese elu pole kindel. Kui kuningas ihaldab mõne mehe karja või naist või kui ta kellestki arvab, et see võiks tema vastu mässu õhutada, siis leiab Gaguul, keda te täna nägite, või mõni teine teadjamoor, kelle ta on välja õpetanud, et too mees on kardetav võlur, ja ta tapetakse. Täna öösel, enne kui kuu kahvatab, peavad paljud elu jätma. Nii on see alati. Võib-olla tapetakse mindki. Seni on mind säästetud, sest ma olen osav sõjakunstis ja sõdurid armastavad mind. Aga ma ei tea, kui kaua mul veel elada on jäänud. Maa halab kuningas Tvala julmuste pärast, ta on temast ja ta veristest tegudest ära vaevatud.”
“Aga kui see nii on, Infaduus, miks siis rahvas teda troonilt ei tõuka?”
“Oh, mu isandad, ta on ju kuningas, ja kui ta surmataksegi, hakkab tema asemel valitsema ta poeg Skraga ja Skraga süda on veel mustem kui ta isa Tvala süda. Kui Skraga saab kuningaks, on tema iket veel raskem kanda kui Tvala iket. Kui Imotut poleks tapetud või kui tema poeg Ignosi elaks, oleks kõik ehk olnud teisiti. Aga nad mõlemad on surnud.”
“Kust sa tead, et Ignosi on surnud?” ütles üks hääl meie selja taga. Pöördusime üllatunult ümber, et näha, kes nii räägib. See oli Umbopa.
“Mis sulle pähe tuleb, poiss?” küsis Infaduus. “Kes palus sind rääkida?”
“Kuula, Infaduus,” kõlas vastus, “ma jutustan sulle ühe loo.
Aastate eest tapeti selle maa kuningas Imotu ja tema naine põgenes koos oma poja Ignosiga. On see nii?”
“Nii see on.”
“Kõneldakse, et see naine ja tema poeg hukkusid mägedes. Kas pole nii?”
“Nii see tõesti on.”
“Sündis aga nõnda, et ema ja tema lapsuke Ignosi ei surnud mitte. Nad läksid üle mägede ja ringirändavate kõrbeelanike suguharu juhtis nad üle liivalagendiku mägede taga, kuni nad lõpuks jälle vett ja rohtu ja puid nägid.”
“Kust sa seda tead?”
“Kuula. Nad rändasid ikka edasi ja edasi, kuni jõudsid maale, kus elab sõjakas amasuulu rahvas, kes on kukuaanadega ühest tõust, ja nende juures viibisid nad palju aastaid, kuni ema lõpuks suri. Siis sai Ignosist jälle rändur ja ta reisis imedemaale, kus elavad valged mehed, ja ta õppis seal palju aastaid valge rahva tarkust.”
“See on väga kena lugu küll,” ütles Infaduus kahtlevalt.
“Aastaid elas ta seal, oli teenriks ja sõduriks, aga hoidis oma südames tallel kõike, mis ta ema oli talle jutustanud ta päris kodumaast. Ja temas elas mõte leida tee, kuidas rännata tagasi, et enne surma veel kord näha oma rahvast ja isamaja. Palju aastaid elas ta nõnda ja ootas, kuni lõpuks tuli õige aeg, nagu alati tuleb sellele, kes oodata jõuab. Ta kohtas valgeid mehi, kes tahtsid minna otsima seda tundmatut maad, ja ta ühines nendega. Valged mehed asusid teele ja rändasid ikka edasi ja edasi, otsides ühte, kes on kaduma läinud. Nad läksid läbi hõõguva kõrbe, nad ületasid lumega kaetud mäed ja jõudsid lõpuks kukuaanade maale. Seal leidsid nad sinu, oo Infaduus.”
“Sa oled kindlasti hull, et niimoodi kõneled,” ütles vana sõdur jahmunult.
“Arvad sa nii? Vaata, ma näitan sulle, oh onu! Mina olen Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas!”
Seepeale heitis Umbopa üheainsa liigutusega oma muutša ehk niudepõlle eest ja jäi alasti meie ette seisma.
“Vaata,” ütles ta, “mis see on?” Ja ta osutas suure mao kujutisele, mis talle ümber keha oli tätoveeritud; mao saba kadus looma avatud suhu just puusa kohal.
Infaduus vaatas, silmad pealuust peaaegu välja tungimas. Siis langes ta põlvili.
“Koom! Koom!” hüüdis ta. “See on mu venna poeg, see on kuningas!”
“Kas ma ei öelnud sulle, onu? Tõuse. Ma pole veel kuningas, aga sinu abiga ja nende vaprate valgete meeste abiga, kes on mu sõbrad, saan ma kuningaks. Aga vanal nõial Gaguulil oli siiski õigus: enne lainetab veel maa verest ja sinna seguneb ka tema veri, kui tal seda üldse on ja kui ta on surelik, sest tema tappis mu isa oma sõnadega ja kihutas minema mu ema. Nüüd, Infaduus, pead sa valima. Kas sa tahad anda oma käe minu kätte ja seista minu kõrval? Kas sa tahad jagada hädaohte, mis mind ootavad, ja aidata mul seda hirmuvalitsejat ning mõrtsukat kukutada, või ei taha sa mitte? Vali!”
Vanamees tõstis käe laubale ja mõtles. Siis tõusis ta, astus Umbopa või õigemini Ignosi juurde, põlvitas tema ette ja haaras ta käe.
“Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas, ma panen oma käe sinu kätesse ja seisan surmani sinu kõrval. Kui sa olid lapsuke, kiigutasin sind oma põlvel, nüüd aga võitleb minu vana käsi sinu ja vabaduse eest.”
“See on hea, Infaduus. Kui ma võidan, saab sinust kuninga järel suurim mees riigis. Kui ma hukkun, ei oota sind miski halvem kui surm, ja surm pole sinust niikuinii enam kaugel. Tõuse, mu onu.
Ja teie, valged mehed, kas te aitate mind? Mis on mul teile pakkuda? Valgeid kive! Kui ma võidan ja neid leian, saate neid nii palju, kui jõuate kanda. Kas sellest piisab teile?”
Tõlkisin tema sõnad.
“Öelge talle,” vastas Sir Henry, “et ta hindab inglast valesti. Rikkus on hea asi, ja kui me seda oma teel leiame, ei jäta me seda võtmata, kuid džentelmen end varanduste eest ei müü. Kõneldes aga enda nimel, tahan öelda järgmist: Umbopa on mulle alati meeldinud, ja niipalju, kui suudan, tahan ma selles asjas tema kõrval seista. Mulle oleks väga meele järele selle julma kuradi Tvalaga arveid õiendada. Mida ütlete teie, Good, ja teie, Quatermain?”
“Kui just tarvitada seda liialdustega keelt, mida kõik need inimesed siin näivad tarvitavat, siis võite talle öelda, et lööming on teretulnud ja soojendab südant, ning et mis minusse puutub, siis olen tema poiss. Mu ainus tingimus seejuures on, et ta lubab mul pükse kanda.”
