kui poole tunniga lasksid kütid kogu vajaliku saagi, ilma et see neid väsitanud oleks. Robert püüdis pealegi ühe huvitava looma napihambuliste seltsist. See oli pooleteise jala pikkune armadill ehk vööloom. Thalcave aga näitas kaaslastele, kuidas peetakse jahti nandu, pampade jaanalinnu peale, kes jookseb imetlusväärse kiirusega.
Indiaanlane ei hakanud nii kiiresti jooksva loomaga kavalust tarvitama; ta pani Thauka otse nandu suunas nelja kihutama, et talle kohe järele jõuda, sest kui esimene kallaletung äpardub, väsitab nandu oma otsatu keerutamisega hobuse ja küti. Parajasse kaugusse jõudnud, paiskas Thalcave oma bola võimsa heitega nii osavasti linnu jalgade ümber, et lind muutus liikumisvõimetuks. Mõne sekundi pärast oli nandu maas.
Nurmkanad, Thalcave’i nandu, Glenarvani nabasiga ja Roberti vööloom viidi tarandikku. Nandu ja nabasea vintske nahk nüliti otsekohe maha ja liha lõigati õhukesteks tükkideks. Mis puutub vöölooma, siis see väärtuslik loom kannab oma praepanni endaga kaasas: ta asetati iseenda kilbis kuumadele sütele.
Kolm kütti leppisid õhtul nurmkanadega ja hoidsid paremad palad sõpradele.
Ei unustatud hobuseidki. Suur hulk tarandikult kogutud heina oli neile nii söögiks kui asemeks. Kui kõik oli tehtud, mässisid Glenarvan, Robert ja indiaanlane end pontšodesse ja heitsid kuivatatud alfafaridele – pampaküttide tavalisse voodisse.
XIX
PUNASED HUNDID
Saabus öö. Kuu oli alles loodud ja terve öö kestel ei ilmutanud öine valgustaja end ühelegi maakera elanikule. Lagendikku valgustas ainult tähtede ebamäärane kuma. Silmapiiril kadusid Sodiaagi tähtkogud kahkjasse uttu. Guamini vesi voolas hääletult nagu pikk õlilaik marmorplaadil. Linnud, neljajalgsed ja kahepaiksed puhkasid päevaväsimust: üle pampa laotus kõrbevaikus.
Glenarvan, Robert ja Thalcave olid üldisele loodusseadusele alistunud. Nad magasid paksul rohust asemel sügavat und. Väsinud hobused olid maha heitnud; ainult Thauka magas püsti nagu puhastverd hobune kunagi; oma neljal sirgel jalal magades oli ta niisama uhke kui liikudes, valmis oma isanda vähimagi märguande peale esile sööstma. Tarandikus valitses täielik vaikus ja öise tuleaseme söed kustusid vähehaaval, heites vaikivasse pimedusse viimast kuma.
Ent umbes kella kümne paiku, pärast õige lühikest und, indiaanlane ärkas. Tema silmad poolavatud laugude all vaatasid ainiti, tema kõrvad kuulatasid pinevalt. Ilmselt püüdis ta tabada mingit vaevukuuldavat heli. Varsti ilmus tema näole, mis tavaliselt oli nii külmavereline, ebamäärane rahutus. Kas oli ta hulkuvate indiaanlaste lähenemist või jaaguaride, tiigrite ja teiste kardetavate loomade, kes sageli jõgede lähedusse ilmuvad, tulekut tundnud?
Viimane oletus näis talle kahtlemata usutavana, sest ta heitis kiire pilgu tarandikku kuhjatud põletusainele ja tema rahutus suurenes veelgi. Kuivad heinad oleksid peagi ära põlenud ega oleks hulljulgeid loomi kuigi kaua eemal suutnud hoida.
Sellises olukorras ei jäänud Thalcave’il muud üle kui oodata, mis tuleb; ja ta ootas äkilise rahutuse tõttu unest äratatud inimese asendis: poollebaskil, pea kätel, küünarnukid maas, silmad pinevil.
Möödus tund. Iga teine oleks Thalcave’i asemel ümbritseva vaikuse mõjul rahule jäänud ja uuesti pikali heitnud. Aga kus võõral poleks olnud mingit kahtlust, seal aimas indiaanlase erutatud meel ja loomulik vaist mingit lähenevat ohtu.
Sel ajal kui Thalcave kuulas ja piilus, hirnatas Thauka tumedalt ja sirutas nina tarandiku sissekäigu poole. Patagoonlane tõusis järsku istuli.
«Thauka tundis mingi vaenlase lähedust,» ütles ta endamisi.
Ta tõusis püsti ja uuris lagendikku tähelepanelikult.
Seal valitses endiselt vaikus, kuid mitte enam rahu. Thalcave nägi, kuidas varjud hääletult kurra-mammeli puhmaste vahel liikusid. Siin-seal hõõgusid kiirgavad täpid, mis kord kustudes, kord uuesti süttides igas suunas ristlesid. See oli nagu fantastiliste laternate tants määratu veekogu peegeldaval pinnal. Võõras oleks neid liikuvaid tulukesi kahtlemata pidanud jaanimardikaiks, keda tihti öösiti rohtlaantes sätendamas näha võib. Kuid Thalcave ei eksinud: ta mõistis, missuguse vaenlasega on tegemist. Ta laadis oma püssi ja jäi tarandiku esimeste postide juurde valvama.
Polnud vaja kaua oodata. Läbi rohtlaane kostis kummaline kisa, midagi haukumise ja ulgumise vahepealset. Kisale vastas püssipauk, sellele järgnes ulgumine sajast suust.
Üles ehmatatud Glenarvan ja Robert tõusid üles.
«Mis on?» küsis noor Grant.
«Indiaanlased?» küsis Glenarvan.
«Ei,» vastas Thalcave, «aaguarid.»
Robert vaatas küsivalt Glenarvani poole.
«Aaguarid?» küsis ta.
«Jah,» vastas Glenarvan, «pampade punased hundid.»
Mõlemad võtsid oma püssi ja tulid indiaanlase kõrvale.
Thalcave näitas lagendiku suunas, kust kostis hirmsat ulgumist.
Robert astus tahtmatult sammu tagasi.
«Ega sa ometi hunte karda, mu poiss?» küsis Glenarvan temalt.
«Ei, milord,» vastas Robert kindla häälega. «Pealegi, teie läheduses ei karda ma üldse midagi.»
«Seda parem. Aaguarid pole kuigi kardetavad loomad, ja kui neid poleks nii palju, siis ma nendest ei hoolikski.»
«Mis sestki,» vastas Robert. «Me oleme hästi relvastatud. Tulgu nad aga!»
«Võtame nad hästi vastu!»
Nõnda kõneldes tahtis Glenarvan poissi julgustada, kuid ise mõtles ta salajase õudusega ööpimeduses varitsevaile arvutuile lihasööjaile. Neid võis seal sadu olla, ja kolm meest, ükskõik kui head relvad neil ka poleks, ei suudaks edukalt sellise loomadehulga vastu võidelda.
Kui patagoonlane lausus sõna «aaguar», meenus Glenarvanile otsekohe, et nõnda nimetavad pampade indiaanlased punaseid hunte. Need lihasööjad – loodusteadlased nimetavad neid Canis jubatus42 – on suure koera suurused rebasepeaga loomad, kaneelpunase karvaga ja lehviva, piki selgroogu kasvava musta lakaga. Need loomad on väga väledad ja tugevad ning elavad enamasti soistes paikades, kus püüavad ujudes veeloomi. Öö ajab nad välja urgastest, kus nad magavad. Eriti kardetakse neid majapidamistes, kus kariloomi kasvatatakse, sest nälja sunnil tungivad nad ka suuremate koduloomade kallale ja teevad võrdlemisi suurt hävitustööd. Üksikut aaguari ei tarvitse karta, kuid teine asi on, kui näljaseid loomi on arvukalt. Siis oleks parem kohata kuuguari või jaaguari, kes võitluses vaenlasele otse vastu astub.
Kuna kogu pampa kajas ulgumisest ja lagendikul eraldas silm tohutul hulgal hüplevaid varje, ei võinud Glenarvan Guamini kaldale kogunenud punaste huntide arvus eksida. Loomad olid haistnud kindlat saaki – inimeste või hobuste liha. Ja ükski neist ei mõelnudki enne eemalduda, kui oma osa saaki käes. Olukord oli niisiis väga hirmus. Huntide sõõr tõmbus vähehaaval koomale. Ärganud hobused näisid kohutavat hirmu tundvat. Ainult Thauka trampis jalaga ja püüdis päitseid puruks rebida, et välja söösta. Tema isand suutis teda vaid pikaldaselt vilistades rahustada. Glenarvan ja Robert olid asetunud nii, et võisid tarandiku sissekäiku kaitsta. Püssid laetud, pidid nad Thalcave’i märguande peale juba laskevalmis seatud püssid tõstma ja huntide esimese rea pihta tuld andma.
Eesti keeles nimetatakse neid loomi lakkhuntideks.
