style="font-size:15px;"> «Võib-olla ta arvab, et hetk pole kohane.» Mitte see põhjus ei sundinud indiaanlast tegutsema, vaid teine, palju tõsisem. Glenarvan mõistis seda, kui nägi, kuidas Thalcave oma püssirohusarve tõstis ja selle kummuli käänas, näidates, et see oli samahästi kui tühi.
«Noh?» küsis Robert.
«Peame laskemoona hoidma. Tänane küttimine läks kalliks maksma, sest nüüd on meil väga vähe tina ja püssirohtu järel, seda piisab vaevalt kahekümne lasu jaoks.»
Poiss ei vastanud midagi.
«Ega sa ei karda, Robert?»
«Ei, milord.»
«Hüva, mu poiss!»
Sel hetkel kõlas uus pauk. Thalcave oli tapnud ühe liiga jultunud vaenlase. Tihedate ridadena lähenevad hundid taandusid ja jäid saja jala kaugusel tarandikust peatuma.
Indiaanlase märguande peale asus Glenarvan tema kohale, Thalcave aga kogus põhu ja rohu – ühesõnaga kogu põletusaine – tarandikusuusse hunnikusse ja viskas sellesse hõõguva söe. Varsti kerkis musta taeva taustale leekidest eesriie, mille vahelt paistis suurtes liikuvates valguslaikudes helendav lagendik. Siis nägi Glenarvan, millisele arvutule loomadehulgale neil vastu panna tuli. Vaevalt on keegi nii palju näljast nii raevunud hunte koos näinud. Tulest tõke, mille Thalcave oli süüdanud, peatas küll kiskjad, kuid muutis nende viha mitmekordseks. Mõned tulid ikkagi üsna lõkke juurde ja kõrvetasid seal oma käpad.
Aeg-ajalt tuli jälle tulistada, et ulguvat karja peatada, ja tunni aja pärast lebas rohtlaanes juba umbes viisteist tapetud hunti.
Rünnatavate seisukord oli võrdlemisi kindel: kuni neil laskemoona jätkus ja tuletõke tarandiku avaust kaitses, polnud sissetungimist karta. Kuid mida teha siis, kui neid hundikarju tagasitõrjuvaid vahendeid enam pole?
Glenarvan silmitses Robertit ja tundis, kuidas süda valusalt kokku tõmbus. Ta unustas iseenda ja mõtles üksnes vaesele lapsele, kes ilmutas rohkem vaprust kui temaealised tavaliselt. Robert oli kahvatu, kuid tema käsi ei lasknud relva lahti. Vankumatult ootas ta ärritatud huntide kallaletungi.
Glenarvan oli olukorda külmavereliselt kaalutlenud ja otsustas sellele lõpu teha.
«Tunni aja pärast,» ütles ta, «pole meil enam ei tina, ei püssirohtu ega tuld. Kuid ei tohi nii kaua oodata, vaid peab mingi otsuse tegema.»
Ta pöördus Thalcave’i poole, tuletas meelde need vähesed hispaaniakeelsed sõnad, mis ta teadis, ja alustas vestlust, mida püssipaugud sageli katkestasid.
Meestel oli teineteise mõistmisega raskusi. Õnneks tundis Glenarvan punase hundi harjumusi. Ilma selle asjaoluta poleks ta suutnud patagoonlase sõnadest ega žestidest aru saada.
Siiski möödus veerand tundi, enne kui ta sai Robertile Thalcave’i vastuse edasi anda. Glenarvan oli indiaanlast nende peaaegu meeleheitliku seisukorra osas küsitlenud.
«Ja mis ta vastas?» küsis Robert Grant.
«Ta ütles, et tuleb maksku mis maksab päikesetõusuni vastu panna. Aaguar väljub oma koopast ainult öösiti, hommikul läheb ta urgu tagasi. See on pimeduse hunt, arg loom, kes valgust kardab – neljajalgne öökull!»
«Siis püsime päevavalgeni kaitses!»
«Jah, mu poiss, seda me teemegi. Nugade varal, kui me seda enam püssipaukudega teha ei saa.»
Thalcave andiski juba eeskuju: kui üks hunt tuleasemele lähenes, sähvas patagoonlase pikk, nuga hoidev käsi läbi leekide ja tuli tagasi verest punetades.
Kaitsevahendite tagavara aina vähenes. Kella kahe paiku hommikul viskas Thalcave viimase sületäie põletusainet tulle, ja tulistada võisid sissepiiratud veel ainult viis korda.
Glenarvan heitis valulise pilgu enda ümber. Ta mõtles poisile enda kõrval, oma kaaslastele ja kõigile, keda ta armastas. Robert ei lausunud midagi. Võib-olla ei osanud see usaldav laps hädaohu ähvardavat ligiolekut kujutleda. Kuid seda enam mõtles Glenarvan ja kujutles kohutavat, paratamatut väljavaadet: nad pistetakse elusalt nahka! Ta ei suutnud meeleliigutust ohjeldada, tõmbas poisikese enda ligi, surus ta vastu rinda ja suudles laubale; tema silmist veeresid tahtmatult pisarad.
Robert vaatas teda naeratades.
«Ma ei karda!» ütles ta.
«Ei, mu poiss, ei!» vastas Glenarvan. «Ja nii on õige. Kahe tunni pärast tõuseb päike ja me oleme päästetud. Tubli, Thalcave, tubli, mu vahva patagoonlane!» hüüdis ta, kui indiaanlane tappis püssipäraga kaks määratu suurt looma, kes kippusid üle hõõguva tõkke.
Siis nägi ta kustuva tule valgel aaguaride hulka, mis tihedates ridades lähenes, et tarandikku vallutada.
Verise draama lõpp ligines. Tuli kustus põletusmaterjali puudusel vähehaaval. Seni valgustatud lagendik vajus jälle pimedusse ja pimedusest hakkasid taas paistma punaste huntide fosforselt helkivad silmad. Veel mõni minut ja kogu kari tormab tarandikku!
Thalcave laskis oma püssist viimase paugu, paiskas veel ühe looma maha, ja siis oli tema laskemoon otsas. Ta pani käed risti rinnale ja jäi langetatud päi seisma. Ta näis vaikides mõtisklevat. Kas ta otsis mõnd hulljulget, võimatut, meeletut võimalust, mille varal too metsik kari eemaldada? Glenarvan ei julgenud küsida.
Sel hetkel pealetungivate huntide käitumine muutus. Nad näisid kaugenevat, ja nende ulgumine, seni nii kõrvulukustav, katkes järsku. Sünge vaikus laotus üle lagendiku.
«Nad lähevad ära!» ütles Robert.
«Võib-olla,» vastas Glenarvan teraselt kuulatades. Kuid Thalcave mõistis tema mõtet ja raputas pead. Ta teadis, et need loomad ei loovuta oma kindlat saaki, kui mitte päevavalgus neid nende pimedaisse koopaisse ei peleta.
Igatahes oli loomade taktika ilmselt muutunud.
Nad ei kippunud enam vägisi tarandiku avausest sisse, vaid ähvardasid uue manöövri näol veel kardetavama ohuga. Loobudes katseist sisse tungida sellest avausest, mida raud ja tuli kangekaelselt kaitsesid, püüdsid loomad üksmeelselt vastupidisest küljest üle tarandiku pääseda.
Varsti oli kuulda, kuidas nende küüned mööda poolpehkinud puud krabisesid. Vabisevate postide vahele ilmusid tugevad käpad ja verevad lõuad. Kohkunud hobused rebisid päitsed puruks ja jooksid hirmust hulludes tarandikus ringi. Glenarvan haaras Roberti oma käte vahele, et teda viimse võimaluseni kaitsta. Võib-olla oleks ta lootusetu põgenemiskatse teinud ja välja sööstnud, kui tema pilk poleks peatunud indiaanlasel.
Thalcave oli nagu metsloom mööda tarandikku tiirelnud ja siis äkki oma hobuse juurde läinud, kes kärsitusest värises. Indiaanlane hakkas teda hoolikalt saduldama. Ta ei unustanud ei rihma ega vastalt. Uuesti kõvenev ulgumine ei paistnud teda enam rahutuks tegevat. Glenarvan vaatas tema toimingut õudse heitumusega.
«Ta jätab meid maha!» karjatas ta, nähes, et Thalcave võttis ratsmed kätte, nagu valmistudes sadulasse istuma.
«Tema! Ei iialgi!» ütles Robert.
Ja tõepoolest: indiaanlane ei kavatsenud oma sõpru maha jätta, vaid kavatses nad päästa, ohverdades nende eest iseennast.
Thauka oli valmis; ta pures suuraudu, ta hüples, tema välkuvad silmad olid
