ta, näidates lagendikule, mis nüüd oli tühi.
«Jah,» ütles indiaanlane kaaslase käeliigutust mõistes. Siis lisas ta mõned hispaaniakeelsed sõnad, mis tähendasid:
«Thauka hea hobune! Kärmas. Kisub hundid oma kannule.»
«Ah! Thalcave!» hüüatas Glenarvan.
«Ruttu, ruttu!» vastas indiaanlane, kuna Glenarvan ütles Robertile meeleliigutusest murduva häälega:
«Robert! Mu laps! Kas kuuled? Ta tahab end meie eest ohverdada! Ta tahab rohtlaande kihutada ja märatsevad hundid enda kallale meelitada!»
«Sõber Thalcave,» vastas Robert ja viskus patagoonlase jalge ette. «Sõber Thalcave, ära lahku meie juurest!»
«Ei,» ütles Glenarvan, «ta ei lahku meist.» Ta pöördus indiaanlase poole: «Läheme koos.» Ja ta näitas hirmunud ning postide ligi hoiduvatele hobustele.
«Ei,» ütles indiaanlane, tema sõnade mõtet mõistes. «Viletsad hobused. Kartlikud. Thauka hea hobune.»
«Olgu siis!» ütles Glenarvan. «Thalcave ei lahku sinust, Robert. Ta näitas mulle, mis ma pean tegema. Minu kohus on minna. Tema jääb sinu juurde.»
Siis haaras ta Thauka ratsmetest kinni.
«Mina lähen!» ütles ta.
«Ei,» vastas patagoonlane rahulikult.
«Ütlen sulle, mina lähen!» hüüdis Glenarvan ja tõmbas ohjad ta käest. «Mina lähen! Päästa poiss! Usaldan ta sinu kätte, Thalcave!»
Glenarvan rääkis ülimas erutuses hispaania ja inglise keelt segamini. Kuid mida tähendas keel! Säärastes kohutavates olukordades piisab žestidest, et kõik ära öelda, ja inimesed saavad üksteisest kiiresti aru. Thalcave siiski ei nõustunud. Vaidlus venis pikale ja hädaoht suurenes iga sekundiga. Juba murdusid puretud vaiad huntide hammaste ja küünte all. Ei Glenarvan ega Thalcave tahtnud järele anda. Indiaanlane oli Glenarvani tarandikusuu juurde tõmmanud; ta näitas lagendikku, mis oli nüüd huntidest tühi. Vilkalt kõneldes püüdis ta selgeks teha, et ei tohtinud ühtki hetke kaotada: kui ettevõtmine ei õnnestu, on paigalejääjad veelgi suuremas hädaohus. Lõpuks ütles ta, ainult tema tundvat Thaukat küllaldaselt, et tema imelist kergust ja kiirust kõigi päästmiseks kasutada.
Glenarvan, lausa pimestatud, vaidles vastu ja tahtis, mis ka ei oleks, ennast ohverdada. Äkki tõugati ta vägisi kõrvale. Thauka tegi hüppe, ajas enese tagumistele jalgadele ja lendas korraga üle tuletõkke ja korjustevalli, kuna hele lapsehääl hüüdis:
«Jumal kaitsku teid, milord!»
Kõik toimus nii kiiresti, et Glenarvan ja Thalcave jõudsid vaevalt märgata Robertit, kes Thauka lakast kinni hoides pimedusse kadus.
«Robert! Õnnetu!» karjatas Glenarvan.
Kuid isegi indiaanlasel oli võimatu neid sõnu kuulda. Puhkes kohutav ulgumine. Punased hundid kihutasid hobusele järele ja tormasid fantastilise kiirusega lääne poole.
Thalcave ja Glenarvan jooksid tarandikust välja. Lagendik oli jälle vaikne, ainult eemal ööpimeduses paistis vaevunähtav joon, mis liikus loogeldes kord sinna, kord tänna.
Glenarvan langes maha, masendatud ja meelt heites. Ta vaatas Thalcave’ile näkku. Indiaanlane naeratas oma tavalise rahuga.
«Thauka hea hobune! Poiss julge! Ta pääseb!» kordas ta pead noogutades.
«Ja kui ta kukub?» ütles Glenarvan.
«Ta ei kuku!»
Hoolimata Thalcave’i usaldusest möödus öö viimane osa vaesele lordile hirmsates piinades. Ta ei arvestanud isegi Roberti kannul ära jooksnud huntide ikka veel ähvardavat hädaohtu. Ta tahtis poisikest otsima joosta, kuid indiaanlane peatas teda. Ta tegi selgeks, et hobused ei jõuaks talle järele, et Thauka on kindlasti tagaajajaist ette jõudnud, et on võimatu teda pimedas leida ja et pidi ootama päevavalgust, et alustada sõitu Roberti jälgedes.
Kell neli hommikul hakkas koit kumama. Tihe udu silmapiiril omandas kahvaturoosa jume. Sädelev kaste langes lagendikule ja pikad rohukõrred õõtsusid esimestes tuulepuhangutes.
Nüüd võis teele asuda.
«Sõidame!» ütles indiaanlane.
Glenarvan ei vastanud, kuid hüppas Roberti hobuse selga. Varsti kihutasid mõlemad ratsanikud todasama otsejoont mööda tuhatnelja lääne poole, millest nende kaaslased ei tohtinud kõrvale kalduda. Nii ratsutasid nad imeteldava kiirusega tund aega, otsides silmadega Robert Granti ja igal sammul tema verist laipa leida kartes. Glenarvan kannustas hobust, nii et looma küljed olid verised.
Viimaks kuuldus püssipauke. Paukude vahed olid ühepikkused nagu oleks nendega märku tahetud anda.
«Nemad,» hüüatas Glenarvan.
Mõlemad kihutasid oma hobused veel kiiremini jooksma, ja mõne hetke pärast jõudsid nad Paganeli juhatusel liikunud salkkonna juurde. Glenarvan karjatas: Robert oli seal, ta elas, elas tõesti! Teda kandis tore Thauka, kes jälle oma isandat nähes rõõmsalt hirnatas.
«Ah, mu laps, mu laps!» hüüdis Glenarvan kirjeldamatu hellusega.
Nad mõlemad hüppasid maha ja sööstsid teineteise kaisutusse. Siis surus indiaanlane kapten Granti poja omakorda rinnale.
«Ta elab! Ta elab!» kordas Glenarvan.
«Jah!» vastas Robert. «Tänu Thaukale!»
Indiaanlane oli seda tänusõna ootamata oma hobust tänanud; ta kõneles temaga ja kallistas teda, nagu oleks uhke hobuse soontes voolanud inimese veri.
Siis pöördus ta Paganeli poole, näitas noort poissi ja ütles:
«Kangelane!» Ja lisas, kasutades indiaanlase piltlikku väljendust: «Tema kannused ei värisenud.»
Glenarvan aga küsis Robertilt tema ümbert kinni hoides:
«Miks, mu poeg, miks ei lasknud sa Thalcave’il või minul teha seda viimast katset su päästmiseks?»
«Milord,» vastas poiss suurima tänulikkusega, «kas polnud minu kohus end ohverdada? Thalcave päästis juba kord minu elu! Ja teie päästate mu isa!»
XX
ARGENTIINA TASANDIKUD
Pärast esimesi südamepuistamisi märkasid Paganel, Austin, Wilson, Mulrady, kõik, kes olid teistest maha jäänud – võib-olla peale MacNabbsi – et neil oli otse surmav janu. Õnneks voolas Guamini üsna lähedal. Asuti siis jälle teele ja kell seitse hommikul jõudis väike rännusalk tarandiku juurde. Nähes tarandiku hundikorjustega kaetud ümbrust, oli kerge mõista, kui äge oli olnud rünnak ning missugust pingutust oli nõudnud vastupanu.
Varsti olid reisijad end küllaldaselt veega kosutanud ja asusid tarandikus suurepärase eine juurde. Nandu praad öeldi olevat ülihea ja ka oma kilbis küpsetatud armadilli peeti väga mõnusaks roaks.
«Oleks ülekohus saatuse vastu seda mõõdukalt süüa,» ütles Paganel, «seda lausa peab
