sellest, et kast oli kokku põrganud veel kõvemate asjadega kui ta ise. Nurgad olid tugevasti rautatud; lausa kolm lukku ja hinged oleksid võinud oma kuju ja töötluse poolest tähelepanu äratada isegi antiigipoes. Kirst oli väga suur, ja kui Hirvekütt tõusis, haaras massiivsest käepidemest kinni ja katsus üht otsa üles tõsta, leidis ta, et kirstu kaal vastas täielikult selle välimusele.
“Kas te olete kunagi seda kirstu avatuna näinud?” küsis noormees tavalise piiriäärse elaniku lihtsusega, sest niisugustes asjades ei tuntud tsivilisatsiooni ääremail tollal suurt piinlikkust.
“Ei iialgi. Isa ei ole seda kunagi minu juuresolekul avanud, kui ta seda üldse kunagi on avanud. Ükski hing peale isa pole siin näinud selle kaant tõstetuna, ja samuti ei tea ma, kas temagi on kunagi siia sisse vaadanud.”
“Selles sa eksid, Judith,” vastas Hetty rahulikult. “Isa tegi kirstu lahti ja mina nägin seda.”
Hirvekütt vaikis mehiselt; tal polnud põrmugi piinlik pärida vanemalt õelt, kuid talle tundus pisut ebaausana noorema õe nõrka mõistust kuritarvitada. Kuid Judithit see ei ohjeldanud, ta pöördus kärmesti Hetty poole ja päris:
“Millal ja kus sa nägid, et see kirst oli avatud, Hetty?”
“Siinsamas ja mitmel korral. Isa avab kirstu sageli, kui sind pole kodus, minu juuresolekust ei tee ta väljagi, ja ma näen kõike, mida ta teeb ja kuulen kõike, mida ta räägib.”
“Ja mida ta siis teeb ja mida räägib?”
“Seda ma ei saa sulle öelda, Judith,” tähendas õde vaikselt, kuid kindlalt. “Isa saladused pole minu saladused.”
“Saladused? See on siiski kummaline, Hirvekütt, et isa avab oma saladused Hettyle, kuid minule neist ei kõnele!”
“Tal on selleks omad põhjused, Judith, kuigi sa neid ei tea. Isa pole praegu siin enda eest vastamas ja mina ei räägi sellest enam ühtki sõna.”
Judith ja Hirvekütt vaatasid teineteisele üllatunult otsa ja hetkeks näis, et Judith solvus. Kuid ta võttis end äkki kokku, pööras otsekui kaastundest tolle nõrkuse vastu õele selja ja ütles noormehele:
“Te jutustasite meile ainult poole oma loost ja katkestasite sellel kohal, kus te uinusite kanuus, või õigemini seal, kus te ärkasite, kui kuulsite kauri hüüdu. Meie kuulsime ka kauri hüüdu ja mõtlesime, et see ennustab tormi, kuigi sel aastaajal on järvel harva torme.”
“Tuuled puhuvad ja tormid uluvad nagu jumal tahab – mõnikord ühel aastaajal, teinekord teisel,” vastas Hirvekütt, “ja kaurid räägivad seda, mida nende loomus käsib. Oleks parem, kui inimesed käituksid niisama ausalt ja avameelselt. Pärast seda, kui ma tõusin ja kuulatasin linnu hüüdu ja sain aru, et see ei olnud Välejala kutse, heitsin pikali ja uinusin. Kui hakkas koitma, tõusin nagu alati ja asusin kaht kanuud otsima, et mingod neid kätte ei saaks.”
“Te ei jutustanud meile kõike, Hirvekütt,” ütles Judith tõsiselt. “Me kuulsime püssipauke idapoolse mäe juures; kaja oli kõmisev ja pikk ja kostis nii ruttu pärast pauke, et nähtavasti pidi tulistatama kaldal või üsna kalda lähedal. Meie kõrvad on niisuguste helidega harjunud ja meid ei saa petta.”
“Sel korral tegid püssid oma töö, tütarlaps. Jah, täna nad täitsid oma kohust. Täna hommikul sai sihitud ja päästikule vajutatud, kuigi mitte nii sageli, kui seda oleks võinud teha. Üks sõjamees on läinud parematele jahimaadele, ja see ongi kõik. Valgele inimesele ei ole sünnis kelkida oma vägitegudega ega uhkustada skalpidega.”
Judith kuulas teda peaaegu hinge kinni pidades. Kui Hirvekütt oma tavalisest tagasihoidlikkusest kavatses vestluse sel teemal katkestada, tõusis Judith püsti, tuli üle toa ja istus tema kõrvale. Tüdruku käitumises ei olnud midagi pealetükkivat; see näitas ainult vaistlikku naiselikku kiindumust ja naisesüdame sõbralikku lahkust. Ta võttis koguni jahimehe kõva käe, pigistas seda võibolla endalegi teadmatult ning vaatas tõsiselt ja isegi etteheitvalt tema päevitunud näkku.
“Te võitlesite metslastega, Hirvekütt, täiesti üksinda ja ilma igasuguse abita!” ütles ta. “Soovides kaitsta meid – Hettyt ja mind – te võibolla võitlesite vapralt vaenlasega, ilma et keegi oleks teid näinud või oleks olnud teie hukkumise tunnistajaks, kui saatus oleks lasknud sündida niisugust suurt õnnetust!”
“Ma võitlesin, Judith, jah, ma võitlesin vaenlasega, ja pealegi esimest korda oma elus. Niisuguseid asju juhtub ja need kutsuvad meis esile kurbuse ja võidurõõmu. Inimloomus on minu arvates võitlev loomus, sest kõik rahvad tapavad lahinguis ning me peame oma õigustele ja väärikusele ustavaks jääma. Kõigel, mis seni juhtunud, pole suuremat tähtsust. Aga kui Tšingatšguk peaks täna õhtul kaljule tulema, nagu me kokku leppisime, ja kui mina saan ta paati võtta metslaste märkamata või kui nad seda märkavad, siis vastu nende tahtmist ja soove, siis tõepoolest võime alustada midagi sõjataolist, enne kui mingod suudavad vallutada lossi, laeva või teid endid.”
“Kes see Tšingatšguk on? Kust ta tuleb ja mispärast tuleb ta siia?”
“Küsimused on loomulikud ja õiglased, kuigi noormehe nimi on kodukohas juba laialt tuntud. Tšingatšguk on vere poolest mohikaan ja elab sõpruses delavaaridega, kuna meie nahavärviga inimesed on tema enda suguharu pea täielikult hävitanud. Ta põlvneb suurte pealike perekonnast. Tema isa Unkas oli kuulus sõjamees ja oma rahva nõuandja. Isegi vana Tamenund austab Tšingatšgukki, kuigi teda peetakse veel liiga nooreks, et sõdu juhtida, ja lisaks on seda rahvust nii vähe järele jäänud, et pealiku nimetus on neil veel tühine sõnakõlks.
Niisiis, niipea kui praegune sõda tõsiselt pihta hakkas, leppisime Tšingatšgukiga kokku, et kohtume täna õhtul päikeseloojakul sellesama järve ääres kalju juures, et asuda koos meie esimesele sõjakäigule mingode vastu. Mispärast me just selle koha valisime, see on meie saladus. Kuigi meie oleme alles noored mehed, ei tee me midagi kaalutlemata ja läbi mõtlemata, nagu te isegi võite arvata.”
“Delavaaril ei tarvitse olla vaenulikke kavatsusi meie suhtes,” ütles Judith pärast mõningat kõhklust, “ja me teame, et teie olete meie sõber.”
“Loodan, et reetmine on viimane kuritegu, milles mind võidakse süüdistada,” vastas Hirvekütt, solvunud umbusaldusest, mis paistis Judithi sõnadest, “ammugi veel oma nahavärviga inimeste reetmine!”
“Keegi ei kahtlusta teid, Hirvekütt!” hüüatas neiu ägedalt. “Ei, teie aus nägu on küllaldane pant tuhande südame tõe eest! Kui kõik mehed oleksid harjunud niisamuti tõtt rääkima ega lubaks iial seda, mida nad ei kavatse täita, oleks maailmas hoopis vähem kurjust ja mehed toredate suletuttide ning punaste kuubedega ei tarvitseks õigustada alatust ja pettust.”
Tütarlaps rääkis erutatult, ei, koguni vapustatult. Tema ilusates silmades, mis tavaliselt olid nii veetlevad, välkus tuli, kui ta lõpetas. Hirvekütt ei saanud jätta tähele panemata seda ebatavalist erutust. Kuid taktitundega, mis oleks võinud au teha ka õukondlasele, hoidus ta sellele vihjamast ja suutis varjata, millist mõju see avastus temale avaldas. Judith rahunes, ja kuna ta ilmselt tahtis end noormehe silmis paremas valguses näidata, siis suutis ta vestlust peagi uuesti alustada nii rahulikult, nagu poleks üldse midagi juhtunud.
“Mul pole õigust pista oma nina teie või teie sõbra saladustesse, Hirvekütt,” jätkas ta, “ja ma olen valmis kõiki teie sõnu tõena võtma. Kui meil tõepoolest õnnestub sel raskel ajal veel üks meesterahvas liitlaseks saada, oleks see meile suureks abiks; ja ma loodan, kui metslased veenduvad, et me suudame järve enda käes hoida, siis pakuvad nad vange vahetuseks nahkade või vähemalt püssirohutünni vastu, mis meil majas on.”
