kõigist sidemeist? Probleem võib omada aktuaalset tähtsust filosoofilispsühholoogilises diskussioonis kaasaegse maailmavaate kujunemise seisukohalt, ei tarvitse aga häirida rahvausundiuurijaid-folkloriste ning teisi ajalooliselt orienteerivaid usunditeadlasi. – Oskar Loorits sai kunagi setu rahvalaulikult selles asjas hea õpetuse:
“Ei olevat sugugi hea mõtelda liiga palju kõigest maast ja ilmast: siis inimene ei saavat õndsaks, jumal ei tahtvat seda – küll jumal ise juba niikuinii kõik teab ja kõige ette mõtleb. Haarasin sellest ning pärisin edasi, kes see jumal siis õige on. Setu naeratas naiivselt ja kobas abitult käega: kes kurat sedagi just teab! Küsisin uuesti, kas ta vähemalt usub jumalasse. Nüüd sõnavallatu setu muutub tõsiseks, hingab sügavalt ja manitseb pilguga: jah, uskuma pidavat küll, usk olevat väga hea ja kasulik asi, usk andvatki kõik teada, usu najal see ilm püsti seisvatki jne. Oh, kui kaduvat usk, siis tulevat kõigel lõpp!” (Loorits 1948 lk. 7).
Psühholoogiliselt resp. usundipsühholoogiliselt võib religioosset sõltuvustunnet seletada kui religioonile spetsiifilist – igale usundile eriomast – reaktsiooni inimelu eksistentsiaalselt pinnalt, millel salapärasus, seletamatus, hirm ja andumus ning tänumeel jne. “midagi südames liikuma panevad”. Sellega ja taoliste “äraseletamistega” leiab religioosse tunde olemus küll oma tänapäevastele teadmistele vastava selgituse ning nõnda on juba mitmed antiikaja mõtlejad religiooni seletanud kui üht inimpsüühika subjektiivset avaldusvormi. – Seejuures on korduvalt leitud selliseid iseenesest õigeid, kuid väga ühekülgseid tõeteri, nagu see, et “jumalad on kartus loonud” (deos fecit timor) jms. – Mitmesuguste teineteisega sageli ristuvate tunnete koosmängus sündinud religioosne usk jääb aga vist küll nüüd nagu ennegi oma objektiivses olemuses meile seletamatuks suuruseks, mida üksnes usklik ise tajub ja tunneb, seda sageli mõistmata, oma parimatel tundidel. Illusioonist võib sellejuures ainult see rääkida, kes tunnistab ühtlasi ka kõik muud vaimsed ehk hingelised nähtused (usu ja armastuse, aated ja ideed jne.) illusoorseiks, järjekindlalt siis ka iseenda väite ehk tõekspidamise religioosse usu illusoorsusest. – Tõeline usk on muidugi üks tõesti ilus illusioon!
Et meil usu puhul pole tegemist ainult inimpsüühika ühes kindlas suunas kulgeva reaktsiooniga inimest ümbritseva välismaailma suhtes, seda näitab juba asjaolu, et religioosne sõltuvustunne üleloomulikest võimudest resp. olendeist ehk olevusist võib inimhinges kergesti anda aset sootuks vastupidisele tundele, et suudetakse eriliste toimingute – tulu- ja tõrjenõiduse – abil neid võimusid ja olevusi ise valitseda ning oma tahtele allutada. See nn. maagiline reaktsioon põhineb samuti usus üleloomulikku, võimsasse ja pühasse, nagu spetsiifiliselt religioosne sõltuvustunne. – Religioon ja maagia, need kaks usundifenomenoloogiliselt ja psühholoogiliselt üksteisest erinevat suhtumisviisi või reaktsiooni religiooni objekti suhtes, käivad tegelikult usundite ajaloos kõikjal käsikäes ning on sageli ka nn. kõrg- ehk kirjareligioonides ja kaasaegseis universaalreligioonideski (budismis, islamis ja ristiusus) praktiliselt lahutamatud usukultuslikes talitusis ning rahvapärastes rituaalides. Inimese erisugune reageerimisviis religiooni objekti suhtes, mille teoreetilisteks poolusteks oleksid ühelt poolt n. – ö. puhas maagia, teiselt poolt aga n. – ö. puhas religioon, mis aga tegelikkuses vastavalt olukordadele ja hoiakuile simultaanselt vahelduvad ning ühes ja samas kultuslikus aktis koos esineda võivad, näitab veenvalt, et meil on kõikjal tegemist numinoosse väe resp. jumaluse kujutelma peegeldusega inimese psüühikas mitmel erineval kujul. Sellest annab selget tunnistust ka usuelu tohutult rikkalik fenomenaalne mitmekesisus, religioossete nähtuste ja avaldusvormide pluralistlik paljus. Erinevatel aegadel ja erinevates kohtades või kultuurides on numinoosselt vägevaks – pühaks – peetud väga erinevaid objekte looduses ning kujutelmi üleloomulikest olendeist. – Teisest vaatekohast, mis on omane usklikule ning teatud usunditeaduslikele koolkondadele, võib seda ka nii väljendada, et religiooni objekt – jumalus, jumal – on end inimesele, religiooni subjektile, avaldanud või ilmutanud väga mitmesugusel kujul. Universaalselt religioossele sünoptikule, kes on harjunud leidma jumalust kõikides usundeis, oleks see näit. nii nagu valgus, mis, langedes meie peale ühest ja samast allikast (päikesest), murdub pärast sadu mitmeks erinevaks, siiski teineteisega kokkusulavaks värviks. Sama asja on meie oma kauge hõimurahva, soome-ugri keelkonda kuuluva permi keeleharu esindaja, udmurdi (votjaki) vanake veel läinud sajandi lõpul vene uurijale Pervuhhin’ile selgete sõnadega väljendanud: “Jumal on üks, aga inimesed paluvad teda mitmel taval; igal rahval on oma usund, nii kui igal puul on oma lehed” (Harva 1914, lk. 208).
Religioossest usust kõrgematesse, üleloomulikkudesse vägedesse ja olevustesse, millest või kellest end tuntakse sõltuvat, lähtuvad mitmesugused tundereaktsioonid, tahteimpulsid ja teadvuslikud toimingud, aktid, mille tulemuseks sotsiaalsel-ühiskondlikul tasapinnal on teatud, enam-vähem kindlakskujunenud, rahvapärimuslikus traditsioonis fikseeritud ning ühelt sugupõlvelt teisele edasi antud religioosne hoiak ja käitumine, usundikombed – kultus ja rituaal – , mis kokku moodustavad n. – ö. praktilise religiooni, kuna kujutelmad üleloomulikest vägedest ja nende kandjaist, üleloomulikest olevusist (vaimudest, jumalaist) moodustavad n. – ö. religiooni ideoloogilise sisu või teoreetilise poole. – Need mõlemad pooled on tegelikkuses teineteisest lahutamatud ja käivad üldiselt käsikäes, näit. kuulub usutalitusliku kultuse juurde tavaliselt alati seda toimingut ideoloogiliselt põhjendav (ning mitte ainult seletav!) müüt, muistend jumalatest ja nende tegudest, mis kultuses saavad inimeste poolt korratud. – Religioonide ajaloos on küll sageli juhtunud, et väline kultuslik praktika on jäänud liiga kitsaks ajaga muutunud ideoloogilisele sisule, mille tagajärjeks on olnud konflikt mõlema vahel, näit. prohvetite kuulutus ja protest vana-iisraeli ohvrikultuse vastu. Ka tänapäeval võib tähele panna, kuidas kristliku kiriku väline, kultuslik praktika hoiab kinni konservatiivsemast liinist kui vaimulik kuulutus, mis kergemini kohaneb ajastu või n. – ö. ajavaimu muutuvale maitsele – Nn. sisu ja vormi dialektika valitseb ka usuelus, nagu kõikjal mujal kultuurielu paljudes avaldusvormides. Raske on seepärast ütelda, kumb eelpool nimetatud religiooni pooltest, teoreetiline või praktiline, oleks vanem ja varajasem. Arutlus ses asjas oleks viljatu spekulatsioon. Võib arvata, et niipea kui inimene – pigem küll inimesed teatud etnilis-ühiskondlikus grupis – on hakanud uskuma üleloomulik-kõrgemate vägede ja nende kandjate, enam-vähem isikustatud vaimude ning jumalate olemasolusse, eksistentsi ja aktiivsusesse, on neid ka erilistes kultuslikes talitustes (näit. ohvri ja palvetega) austama ja teenima hakatud. Pöördumine nende kui isikustatud olevuste poole ei tarvitse sugugi olla hilisem nähtus kui numinoosse väe n. – ö. aimduslik apertseptsioon, s.t. mingi ebamäärase ja isikupäratu üleloomuliku ning kõrgema väe tajumine. – Ühenduses lühikese kriitilise ülevaatega tähtsamaist teooriaist religiooni tekkimise kohta tuleme selle juurde veel allpool tagasi. – Jumalausk ja jumalateenistus on alati ja kõikjal käinud käsikäes, võiks meile tuttavamas sõnastuses ütelda. Jumala või jumalate kuju ise on sellejuures väga erinevaid väljendusvorme leidnud. Vaatleme nüüd mõningaid usukujutelmi tänapäevase usundiajaloo ainese põhjal, misjuures me religioonide tohutust fenomenaalsest rikkusest võime fikseerida vaid kõige üldisemaid piirjooni, mis ms. iseloomustavad ka vana eesti rahvausku ning usuelu üldse.
Usukujutelmade algeid on otsitud ühelt poolt nn. hingeusus (pneumatoloogia ehk animism kitsamas mõttes), teiselt poolt aga usus üldisesse looduse ja asjade, samuti ka inimkäte poolt loodud objektide, elususse (animatism) ning hingestatusesse (animatism laiemas mõttes). – Hingeusk on omane kõigile meile tuntud usundeile. Pole sellist rahvast või etnilist ühikut (suguharu jne.), ei nn. loodusrahvaste ega ka nn. kõrg- ehk kirjakultuuriga rahvaste seas, kellel puuduksid kujutelmad inimese, loomade ja osalt ka looduslike nähtuste ning objektide ning vahel koguni elutute esemete (näit. kivide ja inimeste poolt loodud asjade, nagu töö- ja tarberiistade, elamute jne.) hingest või hingedest, vaimust või vaimudest. Inimese mitmesugused elamused ja kogemused iseenda, oma kaasinimeste ning loomade ja taimede juures on ühelt poolt koos juurdlemise ehk järelemõtlemisega nende kogemuste ja neid esilekutsunud nähtuste – nagu sünd ja surm, paljud haigused, mitmed eluavalduslikud protsessid (hingamine, keha soojus, pulss ja südametuksed jms.) – üle loonud või aluse andnud kujutelmale kehaga seotud elustavaist jõududest, nn. keha-hingest
