tuleme veel selle küsimuse juurde tagasi, vaadeldes erinevaid rahvakultuuri ja – usundi vorme ajaloos. Siinkohal nimetagem tõele au andes siiski veel seda äramärkimisväärset asjaolu, et ülijumala poole sageli on pöördutud palve ja ka ohvriannetega n. – ö. erandjuhtumeil, kui muud jumalused ja vaimud enam aidata ei saanud ega tahtnud, näit. haiguse, paha ilma või jahisaagi pärast, et abi saada. Rahvausundeis on tavaliselt igal paikkonnal looduses oma üleloomulik kaitsja (nn. genius loci, koha- ehk paigahaldjas). Maailmal kui tervikul on kohati just ülijumal, maa ja ilma (taeva) jumal, see suurim kaitsja ning valitseja (haldava jumaluse või n. – ö. ülihaldja) näol. Pole siis ime, kui jahisaagist või kalastusest elatuv kalur-kütt temalegi on toonud osa oma esimesest saagist nn. esik- ehk primitsiaalohvriande kujul. Suurema tähtsuse on taevane ülijumal omandanud hilisemates, põllundusele ja karjakasvatusele rajanevais rahvakultuurides ja – usundeis, nagu allpool näeme.
Usunditeadus on tänapäeval üldiselt asunud seisukohale, et erinevail usukujutelmadel on ka erinevad psühholoogilised juured ja fenomenoloogilised avaldusvormid, mida igal üksikul juhul tuleb eraldi käsitleda. Animism (hingeusk ja usk vaimudesse kõikjal looduses) ning animatism (usk looduse üldisesse elususse resp. suhtumine loodusnähtustesse ja objektidesse kui elusatesse, inimesega sarnastesse olendeisse ehk olevusisse), pole iseenesest veel puhtakujulised, spetsiifilised religioossed nähtused, samuti pole seda ka ülijumalausk, mis sageli kuulub ainult teatud rahvausundi poeetilisse mütoloogiasse ning n. – ö. pseudoteaduslikku maailmaseletusse, omamata praktilist sidet elava rahvausuga. Tuleb tingimata teha vahet loodusrahvaste ja kõrg- ehk kirjakultuuride ning nendega koos edasielavate rahvausundite “primitiivse” maailmaseletuse ja maailmapildi ja religiooni vahel, kuigi mõlemad kaua on käinud käsikäes või kõrvuti, s.t. usund on endasse sulgenud ka mütoloogilise maailmapildi. – Hinged, vaimud ja jumalad või jumalus saavad tõelise religioosse sõltuvustunde objektiks ju ikkagi ainult sel puhul, kui neile omistatakse mingi üleloomulik, kõrgem vägi, millest inimene end tunneb sõltuvat (religioosses usus ja usundikultuses) või mida ta arvab suutvat ise juhtida ning valitseda maagiliste toimingute ja lausumistega oma huvide kohaselt selle väega, mis tal enesel või tema teatud kaasinimestel (tarkadel, nõidadel, šamaanidel jne.) on. – Tõelisel jumalusel on jumalik vägi, ilma milleta ta poleks mingi õige jumal religioosses mõttes.
Alles ühenduses nn. dünamistliku suhtumisega üleloomulikesse olendeisse (dünamism tuleb kreekakeelsest sõnast dynameis, “jõud, vägi, võim”) saavad animistlikud, animatistlikud, polüdemonistlikud (polüdemonism = usk paljudesse vaimudesse), polüteistlikud (polüteism = usk paljudesse jumalaisse) ja monoteistlikud (monoteism = usk ainujumalasse) kujutelmad tõeliselt religioosse sisu; selleta jäävad nad “primitiivse” (siin ega ka kunagi mujal autori poolt mitte halvustavas tähenduses kasutatud sõna: “ürgne, algeline, lihtne”) maailmaseletuse ja seda väljendava poeetilise mütoloogia pinnale, mis annab edasi teatud maailmapildi meie mõistes üleloomulike teguritega.
Mütoloogia, s.o. müütide (jumalike muistendite) kogu mingis rahvaluules (folklooris) ja sellel põhinev maailmapilt kuuluvad küll lahutamatult usundiga ühte, nagu ka kultus, mille seos müütidega eelpool on käsitlemist leidnud, olles seejuures siiski oma usundilooliste funktsioonide poolest n. – ö. poeetiliseks pealisehituseks tõelisele ja vahenditule religioossele tundele, mille väljendusviisiks nad ongi loodud. Mütoloogia elab omaette elu rahvaluules ka veel siis edasi, kui teda kunagi loonud ja kandnud religioon juba ammugi on hääbunud. Nii on see näit. antiikkreeka ja Vana-Islandi ehk muinasskandinaavia mütoloogiaga, mis veel tänapäevalgi kuuluvad maailmakirjanduse raudvarasse, ilma et keegi meist neid enam religioosses mõttes tõena võtaks. Muinasjutte ei usuta ega ole neid kunagi usutud kui tõestisündinud lugusid; küll aga on usutud müüte, neid kultuses n. – ö. dramatiseeritud kujul ette kantud ning seega jumalate algaegades (loomisel) korda saadetud tegusid uuesti korratud, et tagada seda maailmakorda ning selle püsimist, millest kosmogooniline müüt (jumalik lugu maailma loomisest) pajatab. Peale selle on paljudel rahvastel veel müüte inimese loomisest (antropogoonilised müüdid), samuti ka jumalate endi sünnist (teogoonilised müüdid). Loomisakti kõrval annab müüt veel vastuse loodu pärastisest, retsentsest seisukorrast: kosmogooniaga koos käib algeline kosmoloogia (õpetus maailmast), antropogooniale vastab “primitiivne” antropoloogia (õpetus inimesest ja tema olemusest) ning teogooniast on välja kasvanud teoloogia (õpetus jumalast või jumalatest). Ka muistendid, kus jumalad pole kesksed kujud (näit. kangelaslood, lood hiidudest ja vägilastest ning nende poolt toime pandud tegudest), legendid (pühakute lood) ning suur osa eepilistest või lüroeepilistest rahvalauludest on kunagi olnud “tõestisündinud lood”, mida on usutud kas koos või ka ilma religioosse sõltuvustundeta nende lugude tegelastest. Mitte kõik müütilised või muistendeis esinevad kujud pole ühtlasi olnud religioosse reaktsiooni objektid, kelledest inimesed end on tundnud olenevat ja sõltuvat. Võib näit. kahelda, kas Kalevipoeg kunagi on kuulunud eesti rahvausundisse, kuigi tema poolt toime pandud loodusmoondusi on vähemalt osalt kindlasti rahva poolt tõeks peetud ning temas endas on rahvas nii enne kui eriti pärast Kreutzwaldi poolt koostatud eepose ilmumist näinud oma vägilasliku eneseteostuse võrdkuju.
Religioon ja mütoloogia on käinud kaua küll käsikäes ja kõrvuti, nad kattuvad aga ainult ühes osas: nende pildistik on sama, s.t. religioon on leidnud mütoloogilises pildistikus oma täiuslikuma väljendusvahendi poeetilises mõttes. Suhtumine selles piltkõnes ettekantud kujudesse on aga kummaski sootuks teine. Religioosse sõltuvustunde asemele astub mütoloogias fabuleeriv ja sageli ka juba reflekteeriv fantaasia, mis maalib üleloomuliku, jumaliku ja püha üle siit loomulikust maailmast tuntud värvidega, misjuures tihti läheb kaduma religioonile spetsiifiline pühaduse salapärasus ja äraseletamatus, see vägi, mis kunagi ei ole kuulunud ega saagi kuuluda siia maailma, vaid mis moodustab midagi hoopis teist, meile võõrast ja mõistatuslikku. – Rudolf Otto on seda nimetanud tabavalt das ganz Andere (“sootuks teine”: R. Otto, Das Heilige, Breslau 1917; 30. väljaanne, München 1958). – Müüt ja muistend teab nii palju oma tegelastest, jumalatest ja pooljumalikest kangelasist pajatada, et ta paratamatult kisub nad alla igapäevasesse profaansesse sfääri, kus lõpeb pühaduse sakraalne salapärasus ja “teistsugusus”. Meie oma vana eesti rahvausund pakub selle kohta rikkalikke näiteid, näit. kuidas tõeline (spetsiifiline) religioosne suhtumisviis metsavaimudesse on kujutlenud neid kord kui looma, kord kui inimest, või kui mingit n. – ö. kujutut kuju mingi ebamäärase ja kirjeldamatu väena metsas – animatistlikult metsa ennast elava ja võimsa olendina, kel puudub igasugune muu kuju kui see, mis mets silmale iseenesest pakub. – Poeetiliselt fabuleeriv jahimehemuistend teab aga samas anda juba täpsema kirjelduse metsavaimu välimusest, soost, elukommetest, perest ja majapidamisest, mis kõik tavaliselt vastab inimeste endi elust-olust tuntud pildile. – Sõnulseletamatu sureb sageli sõnadesse seatuna, nagu seda vist paljud meist ise on kogenud. “Püha vaikimine” pole tundmatu ka rahva usundeile – näit. kose- või metsakuulatajaile – üldiselt aga elavad tunne ja sõna rahvalikus pärimuses üksteisega loomulikku ja rahulikku kooselu naiivse teadmatuse süütuses oma lepitamatust vastuolust.
Mütoloogia, religiooni sõnastus suulises – hiljem ka kirjalikus – poeetilises rahvaloomingus, on juba kord iga usundi tähtsamaid väljendusvorme. Müütiline pildistik, mis vahenditult tajutud ja tuntud religioosse elamuse teeb kättesaadavaks ja enam-vähem mõistetavaks paljudele neile, kellel sellist elamust kunagi isiklikult pole olnud või kelle usuline elamus ainult teiste poolt loodud piltide najal asjaosalisele endale selgub või aimdub. – Religioosne sõltuvustunne on endale igal ajal ja kõikjal maailmas otsinud ja leidnud väga erinevaid väljendusvorme müütilistes piltides, mis enne kirjakultuuri tekkimist või levimist suulise rahvaluule poolt sõnastatud, annavad paljudele edasi väheste poolt otseselt ning vahenditult tunnetatud usukujutelmi ja usulisi tõekspidamisi. Sellejuures on iga kultuur loonud endale oma väljendusvormid, oma müütilise pildistiku, kuigi ajalooline kultuurilevik on vahendanud neid ka pidevalt ühest paigast teise, rahvalt rahvale ja kultuurist kultuuri. Selline difusionistlik ülekandumine on alati olnud seotud vastava moondumise ja mugandumisega vastuvõtva kultuurkonna eelduste ja vajaduste raamis. Meie oma ristiusk elab väga suurel määral sellest kaemuslikust pildistikust, mille kunagi on loonud Vana-Idamaade,
