kehatust, “teisiku”, varju, peegelpildi ja muul sarnasel kujul esinevast ilmumist väljaspool keha. Lähemalt me neil hingekujutelmadel siin peatuma ei hakka, kuna allpool (esseedes “Hällist hauani” ja “Too ilm”) on nende kohta antud konkreetseid näiteid vanast eesti rahvausundist. – Nimetame ainult, et nn. dualistlik-pluralistlikest hingekujutelmadest – ühelt poolt irdhing, teiselt poolt keha-hinged või ühtne keha-hing – on irdhinge kujutelmal olnud suur osa kujutelmade tekkimisel üleloomulikest olevusist (vaimudest ja võib-olla ka jumalaist) üldse. – Enam ei saa aga ühineda varemast usunditeaduslikust uurimisloost tuttava ja seniajani populaarteaduslikes teatmeteoseis nii laialt levinenud nn. animistliku teooriaga usundi algupärast, mille järele hingekujutelm oleks olnud ainsaks või vähemalt esimeseks aluseks kujutelmadele kõigist kõrgemaist üleloomulikest olevusist, kaasa arvatud nn. kõrg- ehk ülijumal. – “Animism” tuleb ladinakeelsest sõnast anima (feminiinvorm), animus (maskuliinvorm), “hing”, “vaim”. – Irdhinge kujutelmast võib olemasoleva ja läbitöötatud faktilise usundiloolise materjali põhjal küll usundifenomenoloogias geneetilis-ideoloogiliselt tuletada näit. kaitsevaimu (Põhja-Eestis “haldja”) kujutelma inimese, loomade ja loodusobjektide juures; osalt on irdhing inimese ja loomade juures võib-olla olnud eeskujuks, “mustriks” ka loodusvaimude puhul, kuigi nende erinevate kujutelmade kultuurilooline seos vajab veel põhjalikku selgitamist. Nn. loodus-animismis, s.t. usus looduses valitsevate vaimude ehk haldjate üle, peab arvestama aga ühtlasi veel ühe sootuks teise usundifenomenoloogilise seletuse või teooriaga, nn. animatismiga (ladinakeelsest sõnast animatus, “elav”, “elustatud”), mida mitmed vanemad uurijad ning mõned kaasaegsedki on käsitlenud kui nn. preanimismi, s.t. animismile kultuurilooliselt eelnenud religioosset suhtumisviisi välismaailma suhtes. See seisukoht ei lase end aga faktilise materjali põhjal kuidagi põhjendada, kuna animistlikud ja animatistlikud kujutelmad esinevad kõikjal meile tuntud usundeis koos ja kõrvuti. Inimeste ja loomade puhul on animistlik hingeusk ülekaalus, neile elusolendeile on igal pool omistatud “hing” või “hinged” eelpool kirjeldatud dualistlik-pluralistliku pneumatoloogia mõttes. – Rahvapärase maailmavaate looduskäsitlus on seevastu oma põhiolemuselt sageli animatistlik: loodust (näit. meie oma vana rahvausu “maailma”) tervikuna ja üksikuid loodusnähtusi ning objekte (näit. atmosfäärilisi fenomene, nagu tuult ja tormi, äikeseilma ning vihma; looduslikke makro- ja mikroobjekte, nagu maad ja taevast ehk “ilma”, metsa või metsi, veekogusid, mägesid, kive, taimi jne.) on vaadeldud kui elavaid, tundvaid ja tahtvaid olevusi, kel on võime ja vägi ka mitmesuguseiks toiminguiks ning tegudeks, aktiivsuseks, millest inimesed oma elu-olu on tundnud suurel määral sõltuvat, ilma et neile seega oleks omistatud mingit oma substraadist eralduvat “hinge” või “vaimu” kui nende eluavalduste kandjat ja põhjustajat. Rahvausus esinevad animism ja animatism sageli sama isiku juures, tema kujutelmades ja neist tulenevais toiminguis, koguni vahelduvalt, simultaanselt: näit. kord on puu hing resp. vaim, mis oma substraadist, puust, võib mingil (inimese, looma jt.) kujul irduda ja nähtavaks saada, kord aga puu ise kui elav, tahtev, tundev ning toimiv olevus ohvriakti ja palvuse objektiks. Seda näidet rahvapärasest puukultusest võib täiendada samasuguste näidetega animismi ja animatismi simultaansest koosesinemisest (vt. allpool esseedes “Metsaelust”, “Kalavetest”, “Maast ja ilmast”).
Usunditeadus on tänapäeval loobunud nn. monogeneetilistest teooriatest religiooni ajaloolisel, fenomenoloogilisel ja psühholoogilisel seletamisel. Ei anna animistlik ega animatistlik (ning preanimistlik) teooria, samuti ka nn. ürgmonoteistlik teooria, mille kohaselt usk ainsasse ja ühtsesse ülijumalasse oleks olnud vanim religioonivorm, millest siis hilisemad olnuks ainult kui mingid degeneratsioonivormid kunagisest õigest jumalausust (seda viimast teooriat esindab kõigepealt teatud katoliiklik koolkond võrdlevas usunditeaduses), küllaldast ja kõigiti rahuldavat selgust religiooni või usundite algupärast. – Usuelu – nagu üldse elu – tohutult rikkalikku mitmepalgelisust ei suuda haarata ja seletada ükski teooria, olgu selle loojad nii targad kui tahes. Teadusliku terminoloogia vajalikkus aga sunnib uurijaid kleepima oma ismi-etikette eluavalduste ja kultuurinähete paremaks teoreetiliseks mõistmiseks ning õpetuse huvides, nagu seda teeb apteeker oma rohupudelitega tõbise tarvis. Kõik usundiloolises uurimistöös epohhi loonud teooriad, oleme neist eelpool põgusalt vaadelnud ainult kolme “suurt” – animistlikku, animatistlikku ja ürgmonoteistlikku – , mis ka ajaliselt selles järjestuses on usunditeaduse näitelavale astunud, on ometi aidanud tõhusalt valgustada olulisi külgi inimsoo usundite ajaloos. Kaks esimest neist on sündinud läinud sajandi lõpul ning sajandite pöördel anglosaksi (peamiselt inglise) empiiriliselt töötavate ja 19. sajandile nii iseloomuliku evolutsionistliku ning optimistliku vaimsusega õpetlaste vaevast. Nende meelest on kõik siin maailmas pidevalt läinud üha parema ja täiuslikuma poole, isegi religioon, millele mitmed neist positivistide eeskujul vaatasid kui paratamatult kadumisele määratud igandile inimsoo kultuuriloos. – Animistliku (Tylor’i ja tema järglaste) teooria kohaselt sai religioon oma alguse usus inimese, siis loomade, taimede jne. surematusse hinge; sealt edasi sündisid kujutelmad kõiksugu vaimudest igal pool looduses; viimastest hiljem isikupärasemad ja “suuremad” jumalad; lõpuks aga usk ühte ainsasse ja ühtsesse jumalasse, kõige loodu loojasse ja valitsejasse. Ismidega märgitult-etiketeeritult olnuks siis selline järjestuskord fenomenoloogilis-tüpoloogiliselt ja ühtlasi – animistliku teooria esindajate arvates ka kultuurilooliselt: animismilt (hingeusult) demonismile (s.t. usule vaimudesse), sealt edasi polüteismile (usule paljudesse jumalaisse) ning lõpuks monoteismile (usule ainsasse, ühtsesse jumalasse). – Animatistlik ehk preanimistlik teooria eeldas omalt poolt veel, et usule enam-vähem isikustatud hingedesse, vaimudesse või jumalatesse on kunagi eelnenud selline periood, mil inimene neid kujutelmi pole tundnud, vaid üksnes pidanud loodust üldiselt elustatuks, vaadanud kõigile loodusnähtusile ja esemeile kui omataolistele, tundvatele, tahtvatele ning toimivaile olevusile, mille salapärasest, üleloomulikust ja kõrgemast väest ta end oma eksistentsis, kõigepealt aga oma igapäevases elutarvete rahuldamises, eluülalpidamises, on tundnud olenevat, sõltuvat.
Ürgmonoteistlik teooria näeb usuasjade arengut ajaloos sootuks teistpidises valguses ja järjekorras; evolutsioonimõtte asemel valitseb seda õpetus degeneratsioonist, n. – ö. inimsoo usulisvaimsest allakäigust aegade jooksul, mis oma alguse on saanud kunagi ajaloo koidikul “puhta” ja selge ainujumalausu moondumisega erinevate “kultuuriringide” usundeis, kus need – vastavalt oma majanduslikule ja ühiskondlikule vormile – on ürgselt ühtse ja ainsa kõrgjumala ehk “kõrgeima olevuse” (das Höchste Wesen; the Supreme Being; L’Etre Suprème – nagu seda nüüd kirjutatakse vastavas erialases literatuuris) kõrvale asetanud mitmesugused “vaimud” ja “jumalad”, kes hiljem selle tõelise jumala kõrvale, tagaplaanile ning sageli koguni unustusse olevat tõrjunud. – Ürgmonoteistliku teooria esindajad ei maini oma teaduslikes teostes, mis – tänu nende hoolsale kogumistööle – sageli on väärtuslikud allikad täis rikkalikku ja uut ainest katoliiklike misjonäride ja etnograafide-väliuurijate tööpõllult – , Piibli ja Püha Kiriku õpetust Jumala ilmutusest inimesele selle loomisel, pattulangemist ja algselt selge ning õige jumalapildi tuhmumist inimlaste rikutud südameis kui oma ideoloogilist allikat nimetatud teooriale. Nad on selle poolest meie ajal paremas olukorras kui paljude maade teadlased, kes, töötades marksistlik-materialistliku ametliku maailmavaatega riikides, on oma vabast tahtest või sunnitud – sageli ka juba lihtsalt harjunud – ära tooma kas või mõne tsitaadikese vastavatest kanoonilistest kirjadest igas nende poolt avaldatud teoses.
Kuna ürgmonoteistlik teooria usunditeaduses veel tänapäevalgi, vastandina animistlikule ja animatistlikule õpetusele religiooni algupärast, “uusi hingi juurde võidab”, olgu siinkohal veel pisut selgitavat arutlust selle kohta. Paljudele päris “primitiivsetele” loodusrahvastele väga mitmesugustel “kultuuriastmetel” (s.t. kultuurkondades) on tõepoolest omane usk ühte suurde ülijumalasse – tavaliselt taevajumala näol. See usk ei esine aga kusagil tõepoolest monoteistlikul kujul, kuna ülijumal pole kaugeltki ainus jumalus neis usundeis. Sageli on taevane jumalus ehk kõrg- või ülijumal, kui teda nii nimetada, algseis rahvakultuurides üsna inaktiivne, müütilisele tagapõhjale kuuluv olevus, kellele tavaliselt ei hoolita anda osa praktilise religiooni kultuslikest toiminguist (ohvriandidest
