eelpool ühenduses mütoloogilise pildistiku loomisega väheste poolt paljudele põgusalt neid individuaalseid erinevusi religioosse tunde tugevuses ja selle väljendusvormide käsitluses, mis on omane kõikidele religioonidele. Juba loodusrahvaste nn. primitiivseis usundeis on uuem usundi-etnoloogiline uurimus esile tõstnud eriliste, religioosses mõttes eriti andekate inimeste olemasolu ja tähtsust – tarkade, teadjate, nõidade, šamaanide jt. näol, kellede kõrvale hiljem on tulnud ohvrikultuses fungeerivad preestrid, karismaatilised prohvetid, reformaatorid, religiooniloojad, müstikud, pühakud jt. nn. religioossed geeniused. Neid on nimetatud ka religiooni formulaatoriteks, formuleerijaiks, kes oma vahenditult kogetud usulisi elamusi kas otseselt (kõnes, kuulutuses, kirjas) või kaudselt – oma elu ja isiku mõjuga – on andnud edasi paljudele teistele. Sellega pole tahetud väita, et inimesed jaguneksid ilmtingimata juba oma loomupäraste eelduste poolest n. – ö. kaheks kategooriaks; mõnede teadlaste poolt on näit. vastandatud nn. Homo faber (“produtseeriv, töökas inimene”) ja Homo divinans ehk Homo religiosus (“jumalik ehk religioosne inimene” vt. näit. Danzel 1930, lk. 36 jj.). Nn. religioosse andekuse probleem on usundipsühholoogidele palju peavalu valmistanud ja on seniajani ainult kobamisi käsitlemist leidnud (vt. näit. Andrae 1932 ja sama 1951; Sundén 1959 ulatusliku kirjandusega selle küsimuse kohta). – Käesoleva teose autor asub seisukohal, et religioosse elamuse võimalus on küll vist üldinimlik omadus, mis aga suurel määral allub väga mitmesugustele ümbruskonna, ajastu valitseva kultuuritüübi ja selle väärtusmõõdupuu – nn. avaliku arvamuse – mõjudele ning võib paljude juures jääda latentseks. See omadus või võime esineb meile tuntud faktilise materjali põhjal loodusrahvaste juures, kus seda väikseis etnilistes ühikuis paremini saab kindlaks teha kui meie moodsas massühiskonnas, erineva tugevusastmega peaaegu kõikidel indiviididel, ei leia aga juba sealgi mitmel põhjusel, nagu näit. suguline ja sotsiaalstaatuslik kuuluvus mees- või naissoosse, päritolu ja elukutse, vanus jne., samuti ka vastava suusõnalise või (hiljem) kirjaliku väljendusvõime puudumise tõttu endale alati väljapääsuteed üldisesse ühiskondlikku kommunikatsioonivõrku ning antud etnilise ühiku (suguharu, rahva) nn. referentsraamistikku, s.t. ei saa kaasinimeste poolt vastu võetud, aktsepteeritud ja edasi kantud. – Religioon, nagu iga teine kultuurinähtus, on oma olemuselt traditsionaalne, loodud kunagi “religioossete geeniuste” poolt ja vastavate rahvapärimuslike muudatustega täiendatult edasi pärandatud sugupõlvelt sugupõlvele selles kord kindlaks kujunenud kultuuritraditsioonis, niivõrd kui kontinuiteet ei katke seestpoolt (intraetniliste) või väljast vaheletulnud interetniliste faktorite tõttu: näit. kui rahva enda seast tõuseb uus usukuulutaja või kui mõni võõrrahvas sekkub oma usuliste tõekspidamiste ja kommetega nii või teisiti vastava rahva usuellu. Rahvausundi, nagu iga teisegi religiooni kujunemisel on sotsioloogiliselt küll kogu antud ühiskond resp. etniline ühik ühelt poolt, üksikud eriti andekad “religioossed geeniused” teiselt poolt ja oma osa etendanud ning oma panuse vaekausile pannud.
Oleme rääkinud usust. Nüüd siis usundeist.
Religiooni võib vaadelda psühholoogilisest, sotsioloogilisest ja fenomenoloogilisest seisukohast, nagu seda käesolevas ülevaates eelpool põgusalt on tehtud. Religioone, ajaloos kunagi eksisteerinud või veelgi eksisteerivaid usundeid, uurib võrdlev usunditeadus väga mitmesugusel teel filoloogia (keeleteaduse), etnoloogia ehk etnograafia (rahvateaduse) või folkloristika (rahvaluuleteaduse), arheoloogia (muinasteaduse), üldajaloo ning kultuuriloo, sotsioloogia, psühholoogia jt. teaduste kaasabil. – Usunditeaduse tänapäeval väljakujunenud distsipliinid ehk harud – usundilugu ehk usundite ajalugu, usundisotsioloogia, usundipsühholoogia ja usundifenomenoloogia (võrdlev usunditeadus kitsamas mõttes) – vaatlevad religioone igaüks oma vaatekohast ja oma meetoditega. Viimased kolm usunditeaduslikku distsipliini saavad oma materjali usundiajaloost (resp. usundiloost ehk usundite ajaloost), moodustades koos sellega usunditeaduse kui terviku. – Usundifilosoofia, mis varem kuulus usunditeaduse juurde (näit. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas), on tänapäeval enamasti asetatud oma sobivamasse seosesse (praktilise) filosoofiaga, kuna usunditeaduslikud distsipliinid oma puht empiiriliste töömeetoditega sellest suuresti erinevad, välja arvatud usundifilosoofia ajalugu, mille aineses ja meetodeis on palju ühist nii usundilooga kui ka teiste ajalooliste teadustega (näit. kiriku- ja dogmaajalooga, kirjandusajalooga, kunstiajalooga jt.).
Usunditeaduslik uurimistöö peab alati arvestama tema poolt uuritava religiooni kandvat rahvakultuuri resp. kultuuri kui tervikut, s.t. silmas pidama vastava etnilise ühiku (suguharu, rahva jne.) majanduslik-materiaalset, sotsiaalset (ühiskondlikku) ja vaimset kultuurielu. Sellises kompleksses uurimistöös omab suurt tähtsust nn. üldine kultuurimuster (kultuurantropoloogide cultural pattern), mis seob kõik eelpool nimetatud kultuurielu avaldusvormid koos religiooniga ühiseks nn. kultuuristruktuuriks, milles eri kultuurielu valdkonnad ehk kompleksid funktsionaalselt integreeruvad, s.t. kultuurist kui tervikust teineteisest olenevalt toimivad osad moodustavad.
Loodusrahvaste, rahvakultuuride ja vanade kõrgkultuuride (kõrg- ehk kirjakultuuride) ajaloos on religiooni osa üldkultuuri struktuuris olnud väga suure ja sageli otse domineeriva tähtsusega. Majanduselu ja ühiskondliku korra määrav mõju vaimsele elule ja usundile on faktilise materjali põhjal küll vaieldamatu, misjuures aga ei tohi unustada ka viimaste n. – ö. retroaktiivset mõju eelmistele. Kultuur on kompleksne nähtus, mida õigusega on nimetatud nn. superorgaaniliseks pealisehituseks orgaanilisele ja anorgaanilisele sfäärile. Kõik kultuurielu avaldusvormid – majanduslik-materiaalne, ühiskondlik-sotsiaalne ja vaimne ehk ideoloogiline ühes religiooniga – on lahutamatult üksteisega seotud ja läbi põimitud kultuuris kui terviklikus organismis. Nii ei saa ka lahutada religiooni, usundit, kultuurist resp. vastavast rahvakultuurist kui tervikust. Vaatleme seepärast religioonide ajaloos täheldatud ja usundiloo poolt kirjeldatud väga mitmesuguseid religioonivorme vastavalt üldkultuuri stadiaalsele arengule. Kultuuriarengut ei käsitle või mõista me seejuures aga mitte kui unilineaarset (ühesuunalist) protsessi vananenud evolutsionistlikus mõttes, mille kohaselt iga kultuurivorm oleks järgnenud alati ja kõikjal mingile kindlaksmääratavale teatud eelmisele kultuurivormile, näit. järjekorras: anastavad majandus- ning kultuurivormid koriluse, küttimise ja kalastusega – karjapidamise mitmesugused erivormid – põllumajanduslikud kultuurid koos nn. kõrg- ehk kirjakultuuridega ühes linlike asustustega (urbanismiga) jne. – Anastava majandusega kultuurivormid koriluse (looduslikult kasvavate taimede korjamine eluülalpidamiseks), küttimise ehk jahindusega ning kalastusega on küll päris kindlasti kõik rahvad (või vähemalt nendele eelnenud etnilised hõimud-ühikud) kunagi vastavalt oma loodusliku ümbruskonna (ökotüübi) loomulikele eeldustele kunagi läbinud ja tänapäevalgi leidub veel üksikuid selliseid etnilisi ühikuid loodusrahvaste hulgas mitmes maailmajaos. Kalastus on koguni jäänud püsima ja areneb mitmel pool edasi vastavalt moodsaile kaasaegseile nõudeile kui peamine elatusala paljudele inimestele, kuna korilus (näit. marjade ja seente korjamine) ning jahindus on muutunud üldiselt n. – ö. pühapäevaseks eralõbuks, jõudeaegseks hobiks. Anastavalt majanduselt on paljud rahvad astunud edasi põllunduslikku kultuurivormi või vormidesse, milliste hulgas majandusetnograafia eristab väga mitmesuguseid, algelisi ja arenenumaid vorme, vastavalt sellele, missuguste tööriistadega põllutöö toimub ning kas seejuures kasutatakse ka veoloomade abi või mitte, kas koos põllundusega käib ka karjapidamine ning missugusel kujul jne. – Karjandus on kultuuriloolastele üks raskemaid probleeme, kuna veel pole üksmeelsele selgusele jõutud, kuidas ja millal, kus kohas või kohtades jne. inimene kunagi on kodustanud (domestitseerinud) vastavate koduloomade varajasemad “metsikud” eelkäijad. Igatahes näib olevat õigus neil teadlastel, kes koduloomade pidamise suurema majandusliku tähtsusega seovad alles põllunduskultuuride algusega ning näevad karjatajate-nomaadide suurloomapidamises suhteliselt noort ja hilist kultuuriloolist nähtust. – Looduslik ümbrus ehk ökotüüp, geograafiline asend, kultuuriloolised suhted naaberrahvastega ja vastavas etnilises ühikus endas toimunud sisemised diferentseerumis- ning kihistumisprotsessid sotsiaalses mõttes on majanduskultuuri arengus kindlasti alati ja igal pool oma osa etendanud. Tuleb veel silmas pidada, et nii anastavates korilas- ja kalur-kütikultuurides, kui ka viljelevates kultuurivormides, põllunduse ja karjapidamisega tegelevate rahvaste juures, samuti
