luise sõrmena. Ka selle pärast mitte, et vaibad voodis mehe puudumisest niiskeks tõmbavad ja et mu keha on hakanud jälle lõhnama sama vana tühjuse järele, selle millegi järele, mida ei tahaks tunda. Keegi teine teeb muret. Vend. Ei kaarti, ei tühisematki telefonikõnet. Eile öösel helises telefon, aga sealt kostis ainult mere kohinat.
Seal kambris seistes ja aknast äratrambitud maastikku vaadates hakkan lugema päevi lindude rändest esimeste külmadeni ja nüüd lumeni. Kalender seinal näitab jätkuvalt aastat 1975, silmad libisevad üle maastiku ja lume ja vaikuse, ja samas mõistan, et see, millele ei ole tahtnud varem mõelda ega kokku lugeda, on tõsi. Vend on kaua ära olnud, kauem kui kunagi varem, ja juba ammu on minus võimust võtnud hirmus aimdus. Et kas nüüd juhtuski see, mida vanarahvas juba ammuilma ette ennustas.
Kogu tee Inarist Ivalosse kruttisin autoraadio nuppe, et paremini sotti saada, mis lahti on. Aga et raadio jäi ressursside nappuse tõttu parandamata, ei kostnud eetrist muud kui kahinat. Lapi raadiost sain nii palju aru, et kardetakse kõige halvemat. Reisilaev M/S Estoniaga ei ole pärast möödunud ööd enam ühendust saadud.
Kell 7.25 pöörasin juba silla juurest ära Ivalo keskuse poole. Mäletan, et öösel oli esimene lumi maha tulnud. Selliste teeoludega ei liigu just kuigi kiiresti, talverehve pole veel kellelgi. Postimaja kurvis võtsin liiga järsu pöörde ja auto hakkas libisema, põrutas vastu posti. Autot välja lükates märkasin liikumist Kultahippu hotelli ees. Venelase moodi olemisega kaame mees, nahktagi seljas ja varrukad külmaga üles kääritud. Mingi kohaliku lehtsabaga nad seal kaelakuti õiendasid. Piiga püsis vaevu jalul. Nii et ma mäletan sedagi, tol hetkel tühine asi, kuigi hiljem omandas teise tähenduse. Ses mõttes tähtis, et siis nägin ma toda Vassili Koselovi esimest korda, naist pole ma pärast enam näinud. Kes teab mis linnuke.
Tahan lisada veel säärase mitteametliku tähelepaneku, et mingil põhjusel ajas too õiendamine seal baari ees hinge täis, kuigi samal ajal keerles kogu aeg peas see võimalik õnnetus. Mõtlesin umbes nii, et taoline pilt rikub nii vaate kui kogu hommiku.
Kavatsen kogu juhtumi kohta mingi eraldi ettekande koostada, kui aega saan. Raporti kirjutamine tavaliselt aitab. Tüdruk torkab selle siis arhiivi nime all juhtum nr INP-000590 või 591 või mis see seal parasjagu juhtub olema. Pean silmas sellist mitteametlikku lisa dokumentidele, mille võib soovi korral lisada juhtumi eeluurimisprotokollile. Teeksin seda omast heast tahtest, uskudes, et sellest on kasu juhtumist tervikpildi kujundamisel, näiteks ajakirjanike või teiste tsiviilisikute jaoks. Ma ei ole ainult eriline kirjamees, nii et näis, mis sest asjast välja tuleb.
Kell on kümne pärast kaheksa, kui astun valguse käest pimedasse laeva. Kingatallad jäävad resti külge kinni, jalg vääratab ja põlvest käib läbi ebameeldiv nõksatus. Edelatuule nügimine lõppeb alles süsinikterasest parraste vahel.
Laev on ro-ro-tüüpi kauba- ja reisilaev M/S Maaria, mis pukseeriti sadamasse täielikus tuulevaikuses ühel ööl kaks nädalat tagasi. See on tüüpiline 1980. aastatel ehitatud ro-ro-laev: 155,4 meetrit pikk, 24,2 meetrit lai. Maksimaalne süvis 5,6 meetrit, reisijakohti 2000. Veeväljasurve 9733 tonni. Olen tavaks võtnud taolised andmed meelde jätta alati, kui tuleb uus tellimus. Ega neist keevitamisetöö juures mingit kasu ole, aga lihtsalt niisama. Kuidagi tundub, et siis on tervikust nagu parem ülevaade.
Varem seilas laev Küprose lipu all. Nüüd kuulub ta rootslastele ja eestlastele, aga hoolduse eest vastutab soomlane. Vööriluugi hüdrauliline tõstesilinder ütles kusagil keset Läänemerd üles. Alguses oli see Saksamaal kuivdokis, seal parandati torupuksi tihendit. Ilmnes teisigi rikkeid ja nüüd toodi laev Hietalahtisse. Poisid puhketoas rääkisid, et meie peame nüüd hakkama saama sellega, mida saksmann ei osanud.
Pooleks lõhestatud laevakere on ehitusprožektoritega valgustatud. Metallilõhn, gaasi, higi ja õli lõhn, tuulutamata tööriiete läpatis, vana kooli meeste Koskenkorva pudelisse soristatud keefir. Tinasõdureid meenutavad gaasiballoonid konutavad varjus, ballastitanki külge on nagu altarile sätitud alasti naise tagumik.
Teel kuuenda teki koeraputkasse näen paari tuttavat plekkseppa puhketuppa kaduvat ja mõtlen hukkamõistvalt, et need joovad seal hommiku esimest kohvitassi vähemalt veerand tundi üle aja. Kaugemal pühib Raimo Lepola juba hommikust peale vett jooksvaid silmi.Tema lahtine kaelus paljastab kõrbenud rinna, selle v-kujulise ala, kus rasv keeb ja rinnakarvad põlevad söeks, jättes naha pinnale alatiseks kõrbenud liha hõngu. Lausa uhkustab oma põletushaavadega. Professionaal oskab ettevaatlik olla, nii et näokaitse alt ei vea. Oskab elektroodi sellise nurga all hoida, et liitekoht jääb sirge ja veatu.
Kuuenda teki kohal pean hinge tõmbama. Üleval on veel kaks tekki, meeskonna eluruumid ja kaptenisild, avariimajakad ja udusireenid. Kui vaadata tellingute vasemalt äärelt alla, võib näha süviseni välja. Kõige all on puhta ja reovee mahutid, ballastitankid ja saunaruumid. Seal on ka ujumisbassein, vesi vee sees. Praegu on bassein alles tühi. Järgmisel tekil on masinaruum ja selle juurde kuuluvad töökojad. Need haigutavad tühjalt nagu tohutud kallakil õlikanistrid. Sinna müüakse ka laeva kõige odavamad kajutikohad, surmalõksud, kust õnnetuse korral pole lootustki pinnale jõuda. Need kajutid jäävad veemasside surve alla. Sinna ei tahaks mingi hinna eest minna. Unenägude pärast ja muidu ka.
„Hommikust, ütles endine lits. Ma tulen pärast sulle plaati hoidma.”
Raimo Lepola seisab madalamal astmel ja teeb kätega nilbe liigutuse. Kust tema nüüd välja kargas. Üritab muidugi oma pahameelt varjata. Talle pisteti pärast paari pohmellis hommikut leeklamp pihku ja kamandati metalltekke sirgestama.
Siiski saadetakse ta appi, kui on mitme mehe jõudu vaja, näiteks suuri teraspolte kokku tõmmata. Raimo keerab ringi ja tema küürus turi kaob ahtritrepist alla, minnes viipab mees veel hooletult käega.
„Ahjaa, Vekkilä palus sul pärastpoole läbi astuda.”
Töödejuhataja jutule minek keset tööpäeva rikub juba ette tuju, see ei ennusta midagi head. Nüüd, kui räägitakse ühinemisest, tahab too kõigile meele järele olla – arvab vist, et hoiab sellega endale edaspidiseks kohta. Ilmaasjata rabeleb. Kõik teavad niigi, et on sitt mees. Räägib palju ja kuidagi pudinal.Tühi jutt ajab õhu paksuks, keel kulub ära.
Tunked kotist. Mask ette. Seekord ootavad vööriluugi külglukustuse kinnitused. See on vana kooli töö, noored seda enam ei oskagi. Praegu tehakse pea kõik õmblused jõuülekandeseadmetega, sulguritega, projekteerimisprogrammide abil. Ainult taolised ühe mehe tööd nõuavad veel kindlat kätt, ühtlast õmblust.
Peab keskenduma, õppima õigesti hingama. Maanduskaabel külge. Siia üles kostuvad meeste hääled kauge suminana ja kaovad koguni, kui keskendun tööle. Kõigepealt tuleb vastu metalli kopsida, et tekiks vooluring. Pulk puutub vastu metalli pinda. Süttib kaarleek. Sõrmeotsi läbistab äikest ennustav valu nagu alati, aga see läheb mööda. Kaarleek muutub ühtlaseks, kui trafost voolutugevust pisut maha keerata. Süda lõpetab peksmise, hakkab ühtlaselt lööma. Käsi peab kindel olema, et liitekoha pind jääks ühtlaselt sile. Mõte selgib. Hele, kirgas valgus.
Rahu. Kõik on täpselt nagu peab. Silme ette hakkavad kerkima tuttavad pildid. Nüüd tekivad need üksteise järel varjupiltide ja – kujudena otse puhta valguse sisse. Esmalt õuekuusel istuv orav. Heikki. Kaisu poeg oma naisepuusadega, aiatee.
Siis kaovad pildid üksteise järel.Tean seda ette, nii on iga kord. Lasen neil minna, sellest pole midagi. Kadunud on hommikune sosisklev kiirustamine, ebamäärane häbitunne. Mõte jääb pidama millelgi rahulikul, õigupoolest on see liiga teadvustamata, et olla mõte. On ainult ere leek ja põgenevad varjupildid, millel võib vabalt minna lasta. Bussis istunud raskejalgne tüdruk. Napilt kämblalaiune seelik. Seejärel hakkab pilt segunema
