vaadanud. Iga mees eraldi. Vaadanud haiguspäevi ja hilinemisi ja muud sellist …“
Hingan kergendatult.Vaadake aga. Uurige, uurige. Ei ühtegi haiguspuhkust pärast seda, kui ravi läbi sai. Ei ühtki hilinemist, peale selle ühe korra, aga see oli ammu ja polnud minu süü. Muidu mitte kunagi.
„Ja me vaatasime läbi kõigi poiste toimikud. Aga siis tuli probleem. Vaata, Niila …“
Vekkilä rüüpab tassist ammugi jahtunud kohvi ja ajab hambad irevile.
„Vaata Niila, sinu kohta pole meil õieti midagi. Ei mingeid andmeid.“
Läheb natuke aega, enne kui ma aru saan, mida minu ees konutav mees öelda tahab.Teeb ta nalja või?
Ari Vekkilä silmad on kaks läikivat taskukella, mille siledal pinnal mu nägu moondub. Mõtted liiguvad üksteisest eristumata, otsivad pidet. Mul ei ole kunagi mingeid probleeme olnud. Pole kordagi hilinenud, mitte kordagi. Üks kord.
„Ei ole mingeid pabereid. Ei palgakviitungeid, mitte midagi.“
„Aga …“
Peas tiirlevad seosetud küsimused. See pole lihtsalt võimalik. Kuidas nad palka maksid? Kuidas nad said maksta, kui ei ole kviitungeid? Kuskil peab ju midagi olema.Tööleping. Vekkilä raputab pead.
„Nii et meie seisukohast on justkui nii, nagu sa ei oleks kunagi siin olnudki.“
Tema otsmikul paisub suur hele veresoon.
„Aga asi pole selles.“
Peopesad tõmbuvad higiseks, higi voolab vaikse ojana sõrmede vahelt kohani, kust Jeesus risti peale löödi. Kui oleks ainult oma inimesed, aga vaat see ühinemine.
„Me ei saa enam sihukesi mehi palgal hoida, kellel pole piisavalt töökogemust või vastavat haridust. Ja sul, Niila, ei paista nende paberite järgi olevat kumbagi. Või noh, pole ju pabereidki.“
Veepudel laual on tühi. Vekkilä hõõrub sõrmedega emailkruusi külge. Sellele on vangistatud kassipoeg. Loom tundub kõigest väest pingutavat, et valgelt pinnalt maha hüpata. Hinga sisse. Ära vaata otsa. Hääl kostab kusagilt kaugelt, nagu une ja ärkveloleku piiril, hetkel, mil meel libiseb sügavamale, eemale lohutust argipäevast.Vekkilä räägib uuest rahvusvahelise keevitusnõustaja koolitusest, mida nõutakse kõigilt meie eriala töötajatelt. Ta räägib tellimisspetsifikatsioonidest ja seadmete standardiseerimisest ja seadmete hoolduse eest vastutamisest, mis on rootslaste arvates hooletusse jäetud.
„Nii et Niila. Meie ei saa sinna midagi parata. Olukord on nagu on. Ega me meelega taha ametimeest jooksutada.“
Kolmkümmend aastat. Vekkilä tõuseb ja sirutab käe. Sellele on raske pihta saada.Töödejuhataja käsi tundub peos ebameeldivalt pehme.
„Nii et oled teretulnud kohe, kui kursustel käidud. Oled ju teada mees.“
Ei tea, kas poiss jõudis enne päästepaati minemist korralikult riidesse panna? Saska on selline külmavares. Mõtlen sellele Kulosaarest Pasila poole sõites. Pärast õe kõnet pidin käima duši all ja võtma veel teisegi tableti. Õieti oleksin tahtnud vannis käia, aga aega ei olnud. Juba dušisolin viis mõtted põhjaläinud laevale.
Meri silla all paistab ohtlik ja paneb pea ringi käima. Mille peale võib üldse enam kindel olla? Seesama meri, mis tapab inimesi, kannab Jollase rannas paati. Lapsed ujuvad tuleval suvel selles samas meres surnute seas nagu lihasupis, kokkupõrkeid vältides. Just nüüd, kui majanduskriis hakkab mööda saama. Just nüüd, kui ostsime uue köögimööbli ja kõik.
On tunne, nagu oleksin langenud pettuse ohvriks.
Leian autole jaama juures parkimiskoha ja lähen ülejäänud tee jala. Kõik vastutulevad koerad ja inimesed on sama hallid nagu ümbritsev betoonmaastik. Üritan osta ajalehte, kus oleks uudiseid õnnetusest, aga kõik õhtulehed on läbi müüdud. Õe kodune number ei vasta, õnneks. Ega ma oskakski talle midagi öelda.
Postkontoris on kõik nagu ikka. Kui üldse midagi peaks kindel olema, siis see, et maailm jääb seisma, kui selleks on hea põhjus. Aga seda ei juhtu. Post tuleb ja läheb endiselt. Õnnitluskaardid ja sünnipäevapakid. Arved ja maksuteated. Kellelgi kusagil on ka homme nimepäev.
„Kas pole kohutav! Mõtle, kui oleksime Tallinna sõitnud, nagu plaan oli.“
Maila on märkamatult minu kõrvale ilmunud. Tema hingeõhk haiseb küüslaugu järele, punaseks lakitud küüned haaravad õlast. Siis tugevdab ta pitsitust, sosistab kaastundlikult:
„Rahu. Kas kõik on korras?
Vastu tahtmist heidan vargsi pilgu teistele tüdrukutele. Nood pööravad pea kõrvale.
„Pole midagi. See on hormoonidest.“
See on hormoonidest. Maila noogutab oma punaseks värvitud pead nagu tahaks öelda, et seda ta oligi arvanud. Ta ei usu traditsioonilisse meditsiini. Teised ei vaata meie poole.
Oli mul vaja seda eluviisikuulutajat usaldada. Häbenen kohe oma mõtteid. Miks siis kohe niimoodi. Kahetsen siiski, et mullu kevadel, kui raske oli, talle kogemata südant puistasin. Et käivad külmad ja kuumad hood, ja et ma mõnikord ei saa aru, kus ma olen.Täiesti tavaline naise psühhofüsioloogiline reaktsioon menopausi ajal, öeldi arsti juures. See on kliiniliselt tõestatud. Aju serotoniinitase langeb, adrenaliini transportiva dopamiini hulk kõigub. Östrogeenitase langeb. Surnud närvilõpmed saadavad endiselt signaale.
Seega ei midagi erilist. Ometi on seda raske taluda. Et nooremad, siledad inimesed vaatavad kaastundlikult. Maila topib kord mingit brošüüri joogakursustest, kord räägib keha ja vaimu tasakaalust. Et kõik sõltub aurast. Teisi töötajaid on ta veennud, et ma olen peast segi. Pärast hormoonravi algust on nad mind vältima hakanud. Kummaline tunne. Vanasti otsustasin mina, kelle sisenedes kõik vait jäid. Otsekui oleks mul maailma esimene menopaus. Otsekui oleksin muutunud ebainimeseks pärast seda, kui ma enam jalgevahelt ei veritse.
„Kas sul olid õemehega lähedased suhted?“
Maila suust tulvab läbi kurgupastilli vastu endist hapukat lehka.Tema kõrvalestade küljes rippuvad rasked hõbekõrvarõngad välgatavad. On tahtmine sülitada. Miks ta räägib neist nagu surnutest.
Ei. Mehe ja poisiga on kindlasti kõik korras.
Kõigel sellel peab ometi mingi mõte olema.
Ja samal hetkel vallandub kõhukoopas hirm. Silme ette kerkib pilt õepojast, kuidas ta suvel kohe Volvost välja ronides kallistama jooksus, kuigi õde ise hoidus eemale. Lõi oma väikesed pontsakad käed ümber kaela, lihtsalt niisama. Mäletan, kui hea oli lapse puudutus. Ja kuidas ma siis õde kadestasin, et ta saab veel vanas eas emakssaamist kogeda.
Pärast kohvipausi räägitakse raadios, et on sadu hukkunuid. Peas kohiseb. Kõrvallettide taga selgitavad nooremad tüdrukud põskede õhetades klientidele sooduspakkumisi. Sukkpükstel hakkab silm jooksma ja kui ennast liigutan, ragisevad need kuidagi imelikult. Maila saalib kikivarvul edasi-tagasi ja peab mind silmas. Siis läheb lahti: eelmine klient nõuab kümnemargasest valesti tagasi. Järgmisel kliendil on silmad märjad. Ta näeb oma soengu ja suurte silmade poolest täpselt minu poolõe moodi välja. Kaastunne lööb pea kohal kokku. Miks tal on olematu lõug ja pirnikujuline keha, miks minul on pikad sirged sääred, millega ma temast üle astun? Kas seepärast pidigi ta Rootsi minema? Kujutlen, kuidas ta seisab terminalis,
