edasi-tagasi, telliskivisuurune mobiiltelefon pihus, mehe enda kuju paistab aga kahemõõtmelisena, otsekui kääridega plekist välja lõigatud.
Peab püüdma keskenduda. See on raske. Tajun kogu kehas ärritust. Keskendu, hinga sügavalt. Elektrood ei taha süttida, käed värisevad. Kuidas ma ka ei prooviks pead tühjaks teha ja keskenduda valgele valgusele, see ei õnnestu. Hindan pinget kogu aeg valesti, pulk tahab detaili külge kinni jääda. Seda lahti loksutades pudiseb räbu maha ja tuleb uus varras pidemesse panna. Peab katsuma keskenduda.
„Kuidas läks? Šahti minek vä?“
Raimo oli minu kõrvale ilmunud. Keeras ühe käega plotskit – see on kunst, millega ta meelsasti uhkeldab.
Silme ees jooksevad väikesed valgustäpid nagu jaanimardikad. Raimo nägu jääb varju. Olen sunnitud vastama.
„Saadavad mingitele kursustele.“
„Ära jama.“
„Mingid uued standardid ja direktiivid.“
„Ära jama.“
Raimo pöördub sigaretti süütama ja ma ei näe tema näoilmet.
„Sinna kursustele peavad kõik minema.“
Raimo ei vasta. Ja korraga hakkavad käed nii hullusti värisema, et aparaat kukub maha. Pean siit ära saama, ükskõik kuhu. Tunnen jooksma hakates Raimo pilku oma seljal.
Ainsad tööliste jaoks korras hoitavad käimlad on kolmandal tekil. Sealt valgub solk reoveemahutitesse paigaldatud väiksematesse mahutitesse, mida aeg-ajalt merre tühjendatakse. Õnneks on kätepesuruum tühi ja ka kabiinide uksed pole lukus.
Pruunikas vesi tuleb kraanist algul suure vurtsuga, siis aga jääb rahulikult, nõrga survega aurates nirisema. Süda taob rinnus, hingetõmbed on katkendlikud. Rahune.
Ootan, kuni valamu kohale liimitud klaasitüki hulknurk auruseks tõmbub, alles siis julgen endale näkku vaadata. Otsekui kirve või noa ette sattunud põsesarnad, tüüakas nina. Lõual ja kaelal kasvavad karvad on endiselt mustad. Millegipärast meenub Dubček, surnud mees. Miks tema nüüd äkki meelde tuli, ei tea. Dubčeki arvates nägi mu habemetüügas välja nagu metslooma kasukas.
Vesi niriseb läbi sõrmede. See jahutab ja rahustab, kuigi sõrmed on nii parkunud, et hea kui üldse midagi tunnevad. Küünealused leinavad. Mõnikord mõtlen oma käsi vaadates, et tegemist on mingi loomistöö käigus tehtud naljaga. Et kas nende kätega võiks kunagi kirjutada luuletusi, nende oksataoliste kämmaldega, mille vahelt pliiats maha kukub, aga mis hoiavad keevitusaparaati õrnalt nagu jänesepoega enne kaela kahekorra käänamist.
Kord võttis Dubček mu käed oma pihkude vahele ja ütles:
„Tvoje ruce jsou stejně dobré jako kterékoli jiné, sul on head käed. Per aspera ad astra.“
Seda olen ka ise mõelnud. Et need käed on head selleks. Keevitamiseks. Varem hoidsid türa, naist. Usaldusväärne mees. Selle üle olen uhke olnud. Et kuigi keha pole enam noor, kutsutakse siiski tööle. Paljud arvavad, et keevitamise juures peab mõtlema. Ei pea. Peab tunnetama, olema valgusega üks. Ses mõttes on keevitamine puhas luule.
Ukse tagant kostab koputus. See on Raimo Lepola. Tal on samasugune koputus nagu Simppal, kõva, aga randmest jõuetu. Temast ei oleks kunagi saanud head pesapallurit, kuigi ta ise nii väidab. Mitte kunagi. Säärased asjad olevat pärilikud.
Raimo lõpetab kopsimise ja hakkab kellegagi rääkima. Häälte järgi otsustades on tal kaasas paar uut plekkseppa. Nende töö on alles alanud. Nad jäävad teisele poole ust suitsetama ja köhatama. Suits imbub sinakate sõrmedena ukse alt sisse.
Sõnadest on raske aru saada. Võib siiski arvata, et räägivad õnnetusest. Läbi sõrmeotste käib sähvatus. Olen vasakusse nimetamatsi kusagilt pinnu saanud. Pean sõrme päris silmade ette tõstma, et pimedas põletikulist kohta eristada, ja teise käega kinni hoidma, et sõrm nii kõvasti ei väriseks. Pind jookseb naha all, sügaval. Oma kolme sentimeetri jagu.
„Õnneks ei olnud meie poiste süü. Sakslaste ehitatud laev.“
Teine plekkseppadest sülitab ilmselt lõpuni põlenud sigareti põrandale. Kostab kahinat ja köhatusi.
„Eks nüüd on saksmannil vesi ahjus.“
Uus koputus. Veel hetk, hingetõmme. Aga koputamine kestab edasi, väljastpoolt kostab nüüd teisigi rahulolematuid hääli, millest kostab läbi nõrka, vaevutajutavat muret. Kraan kinni. Vesi koriseb valamust alla nagu ajaks keegi seda taga.
Memm nämmutab oma harjust pühalikus üksinduses.Ta mugistab valge kalaliha osavalt luudelt lahti, nii et luud teisest suunurgast nõelja jadana välja pudenevad. Kalaluud kukuvad hääletult taldrikule ja laualinale. Vaatan parem memme kui virvenduse keskelt pildikasti ekraanile vilksavaid uduseid kogusid. Heli tuleb ja läheb.
Vasja on tüdinud teleriantenni sättimisest. Nüüd istub ta kambris ja suitsetab, ise vööni paljas, kuigi siin on liiga külm, et isegi saapaid jalast võtta. Kõhulihased liiguvad suitsupahvimise taktis, tätoveering õlal on liikumatu, otsekui ei kuuluks see üldsegi mehe juurde.Tema ihu on hoopis teistsugune kui venna pruun, parkunud nahk.
Oh seda venda. Oh murelindu.
Aknast vaadates paistab taevarannal tihke, söövitav valgus. Põhjas on taevas septembri lõpus enne külmade tulekut alati selline. Samasugune hingav maa. Igavene hirm, et Jumal seisab taevaserval ja vaatab, kuidas ma hommikul alasti nurga taha kükitan. Alati üks ja sama. Nii olen mõnikord mõelnud külmas sängis lebades ja teisi reaalsusi käeulatusse unistades. Alati üks ja sama, aastast aastasse. Ikka ja alati.
Nüüd on kõik teisiti.
See algas hilissuvel. Esmalt kadus vend sel ajal, kui me Vasjaga kraami tundrasse viisime. Vend oli sellest kogu suve rääkinud. Sestsaati, kui Vasja end majas oma pappkastidega sisse seadis. Vend ei leppinud tema tulekuga kuidagi moodi. Ja sellest võib aru saada. Igasse nurka hakkas tekkima asju, mille päritolu ei tohtinud küsida. Vend pidi neile ruumi tegemiseks ülakorruse kambrisse kolima. Mujal oli nagu võõras oma kodus, nii et ei tahtnudki enam pööningult alla tulla. Hakkas jälle noorusajast tuttav minemise jutt. Et läheb, kui mootorsaan müüdud ja pilet ostetud. Tal oli kaks aastat kuuri all seisnud 500-kuupmeetrine Lynx, aga kuulutus jäigi lehte panemata.
Memm naeris ta üle:
„Kossa poisinaga-tattnina õite arvad minevat.“
Minagi ei uskunud.
Ahku ei teinud väljagi. Istus õhtuti pööningul, lappas kavala näoga vanu kirju ja pilte. Muuks tast suurt asja polnudki. Ise pidin käima võrke nõudmas, isegi Hammastunturisse ei tulnud ta lõkke äärde seltsiks. Aeg-ajalt käis ta siiski liivaaugus pesapalli tagumas. Kujutles end ilmselt mingiks Babe Ruthiks.
Pesapall oli lapsena tema suur unistus. Et temast saab ükskord kuulus pesapallur, kui ainult jõuaks lõunasse ja sealt ehk Ameerikasse välja.Tema keskendunud löögid potsasid suve hakul kuivalt nagu linnukolju raksatus. Nii mõnegi õhtu istusin kuulates lahtise akna all. Vasjale see ei meeldinud. Tahtis panna akna kinni ja haaki.
Siis tahtis Vasjagi minu vastu hea olla. See võis muidugi olla ka algaja sahmerdamine, aga väga innukalt sättis ta end siia pesa punuma. Hoidis tuld, oli peremees. Krabas sülle ja kandis kambrisse, kuigi memm
