vaid läinud. Jätnud mind üksi selle venelase ja haige emaga. Ta on ju ennegi suviti metsades luusinud, maganud aerulabadest kokku klopsitud lambaonnis Missevaaral. Kui memmega riid oli, kadus vend tundrusse, saba seljas. Vahepeal käis salaja aknast piilumas, et kas õega on kõik korras. Küllap ma seda teadsin. Arvasin, et ei jäta maha, isegi mitte Vasja pärast. Tema kohalolek öösiti akna all oli, nagu oleksid metsal varbad.
Siis äkki läks lõunasse, midagi ütlemata.
Kõige rohkem tegi haiget, et ta oma minekust sõnagi ei rääkinud. Peast käis läbi, et see on memme süü. Kas tema on venna minu vastu pööranud? Memme igavesed jutud, lõputu kurtmine, lapsest saadik kuuldud ühed ja samad muldsed lood. Päris viha teeb. Vaesele poisile selliseid jutte ajada, niigi pea teisel tühja täis. Võtab hullu lora tõsiselt. Kui isa tagasi tuleb, saate uued suusad, uued vammused, sooja rokka iga päev. Siis on alati suvi ja juuakse linnupiima, Jumal kõdistab kuklast, kui nurga taga kükitad. Lonksame päevakübaraekstrakti peentest kuldsetest tassidest ja ema kaenla alla kasvavad villpead. Siis on kõik hästi.
Siis kui isa tagasi tuleb. Milline isa? Pole siin teisi nähtud kui kliente rahaga.Teiste isasid. Ka Näkkälä peremees käis omal ajal, kaapis esikus maad, mütsilodu peos ja silmad udused, ei tahtnud lapse poole vaadata. Praegu ei käi enam neidki külalisi.
Memm ei öelnud sõnagi, ei jaa ega ei, kui katsusin talt uurida, mis on juhtunud. Kuhu vend läks? Memm jõllitas lukus suuga vastu. Kössutas pingil, kõigutas käekönti ja keeldus õues käimast.
Alles paari nädala pärast tuli mul pähe pööningule ronida ja uurida, mida vend seal nuhkinud oli. Vasja pärast ei olnud ma jõudnud tema toimetustel terve suve silma peal hoida. Ja hiljemalt selle järgi, mis sealt leidsin, sai selgeks, kuhu ta on läinud. Alguses oletasin, et ta ei saa hakkama. Võetakse kinni ja tuuakse köie otsas tagasi nagu poro joogikohale, kui üldse tuuakse. Kui ta tee peal libastub ja kukub, kes see ikka hakkab teda üles aitama. Kord noorena kukkus ta kulda otsides Suolisjärvi kandis soosilma, külapoisid oli talle piiritust jootnud. Oli tagasi tulles sinine ja kobises külmast. Hea, et sõrm küljest ei murdunud. Siis nõustus memmgi piibli käest panema. Tegi Ahkule raudrohuteed ja tõdes:
„Ei ole poisist elulooma. A’ ei sina poiss sohu koole, ää sa seda arva. A’ merele ää mine.“
Ta oli algusest peale teadnud, et vend sureb sellesse ja sellesse. Minust ei ole kunagi selles mõttes juttu olnud. Aga tollest soosilmast saadik olen katsun tare tema tulekuks valmis hoida. Pannud igal õhtul valmis selle isast jäänud pruuni kampsuni, milles vend armastas väiksena mürada nagu kassipoeg kotis enne uputamist. Lasknud lukul roostetada, et kui ta tuleb ilma võtmeta. Ei ta enam tule. Nüüd on Ahku surnud.
Kogu õhtu ei lubanud ma endal istuma jääda. Vaja kartulid keema panna. Vaja kalaluud laualinalt kokku korjata ja penile toidujäägid kaussi panna. Vaja meeles pidada, et tühjendaksin kambris Vasja tuhatoosi ja paneksin memmele hommikuks puru kohvimasinasse valmis. Vaja oodata, kuni söed kustuvad, et siiber ööseks kinni lükata. Alustada õhtu esimese pasjansi ladumist. Vaadata, kuidas kuu tundru tagant tõuseb, oodata, kuidas pakane kargab taevarannalt kallale, nii et jõuad vaevu ukse kinni lüüa, enne kui see kõrist haarab ja kaasa viib. Alles pimedas, kui memm on ülakorrusele magama läinud ja Vasja sahmerdab kambris, alles siis, kui tema norskamine kostab korinal läbi ukse ja maja äravajunud nurgad ohkavad külmeneva õhu käes.
Alles pimedas võib lasta nutul tulla. Istun seal kaua ja paitan oma õlgu. Ütlen uuesti ja uuesti: Tubli tüdruk. Nüüd võivad pisarad tulla.
Oktoober 1994
Luupainaja nr 2
Ukse kohal vilgub sinine tuli. Kuidagimoodi tean, et kajutis on keegi, kelle pean päästma. Käsi leiab ukselingi. See ei liigatagi. Peab kiirustama. On seal keegi? Ei oleks tohtinud kajutis ootajat nii kauaks üksi jätta. Kaugemalt koridorist kostab karjumist ja mütsatusi, otsekui paiskuks miski aina uuesti ja uuesti vastu seina. Kusagil nutab võõras laps. Aga kui proovin täpsemalt vaadata, sulab kõik kokku hõljuvaks uduks, kus vilksatavad tumedad varjud.
Siis kuulen seda uuesti. Tundub, nagu väänduks ja rebeneks mingi tohutu metallist käepide. Põrand vajub järsult kaldu. Paanika. Käsi rebib ust, mis ei avane. Samal ajal katsun meenutada, kus on väljapääs, kus on ülemistele korrustele viivad trepid. Pean kogu keharaskusega vastu ust viskuma, enne kui see lahti paiskub.
Ruum on väike, seinad metall-liistudega kinnitatud laminaadist. Kahekordsed voodid, kitsas vahekäik nende vahel. Käed otsivad kiirustades alumise voodi peatsit. Tekk on jalutsis puntras ja padi põrandale kukkunud. Voodi on tühi. See, keda otsima tulin, ei olegi oma voodis. Põrandal kobades leian jope ja pimedusest hoolimata tean, et see on punane. Ümmargusest, kummaliselt kummis aknast ei näe välja. Linad vajuvad mu põske riivates akna ette. Voodi jalutsis olnud väike seljakott on vastu seina paiskunud. Ruum on tühi.
Mu kurgust kostab veider võõras vingahtus. Järgmisel silmapilgul on pea selge, saan aru, et aega ei ole. Jalad leiavad karedast põrandakattest tuge.
Siis märkan, et koridori imbub kuskilt vett. See niriseb varvaste vahel kitsa külma ojana, mis hakkab laienema.
Endiselt kostab karjumist, aga kaugemalt. Kuhu kadus see, kes oli kajutis? Pean teda otsima minema. Pean otsima minema, kuigi iga rakk minu kehas karjub paanikas vastupidist, nõuab, et tungiksin väljapääsuni. Minu hõiked mattuvad mootorite kõrvulukustavasse mürinasse. Koridoris vedeleb põrandale visatud asju. Kingi, kotte, lapse kummik. See oleks nagu tuttav. Vees ulbib mängukaart. Kõrvus kumiseb. Kuskil ei ole silte, ei ühtegi inimest, mitte kedagi, kes ütleks, mis on juhtunud. Koridorid jätkuvad, hargnevad.
Laev vajub veelgi rohkem kaldu. Koridorid muutuvad üksteisega ristuvateks kuristikeks. Edasi pääseb ainult ventilatsioonitorudest ja koridore ääristavatest metallvarbadest kinni hoides. Vett tuleb kogu aeg juurde. See on külm ja raske. Edasiliikumine muutub vaevalisemaks. Eemal paistab inimesi. Seal on trepp ülemisele tekile. Samal ajal kui pääsemise poole trügin, hakkab ventilatsioonilõõridest kostma visinat, otsekui lastaks suurest pumbast õhku välja. Koridor vajub veelgi rohkem kaldu, sõrmed libisevad käsipuu küljest lahti. Just siis, kui mu keha hakkab pimedasse kuristikku vajuma, mõistan, et enam ei ole aega. Tean, et ei jõua leida seda, kelle olen kaotanud ega laevast välja pääseda.
Mirka Auttiga rääkisin isiklikult telefonis esimest korda oktoobri alguses. Oli vist 5. oktoober. Alguses arvasin, et toru otsas on mõni tavapärane poolemeelne. Kuulutas oma venna kadunuks, too olevat juba paar kuud jooksus. Täpset lahkumisaega ei suutnud meenutada. Puterdas midagi lindude sügisrändest, aga selliste asjade üle me siin arvet ei pea.
Taolised kadumisjuhtumid ei ole niikuinii minu asi, siin Ivalontie 10 majas tegeleb nendega kõnekeskuse näitsik. Sääraseid rännuhimulisi tuleb meil siin põhjas aasta jooksul mitut puhku ette. Tavaliselt tulevad nad ise tagasi, toovad külakostiks bloki Malborot ja tripperi. Neil on kohe säärane sund hulkuma minna. Just sügisel ja kevadel põrutavad nood hullud mööda kõnnumaid kolama, unustavad oma nime ja selle, kuhu nad minemas on. Mullu helistas meile üks arst Muurola kliinikust ja palus kellegi Jaatise kinni nabida.Too arst seletas, et rännutõvel on isegi oma nimi. Psühhogeneetiline fuuga. Uskugu, kes tahab. Mina ise kahtlustan küll, et sel moel tahetakse pigem seadusesõrme eest kõrvale hoida.
Aga see Autti. Olin juba toru hargile panemas, kell oli 9.40 ja vahetuse piiga oli toonud värsket stritslit kohvi kõrvale, aga siis hakkas too Autti rääkima Estoniast. Lasin tal siis oma jutu lõpuni rääkida. Ta seletas pool tundi, kohvi jõudis vahepeal külmaks minna. Oli päris mures teine.
Kui meile teatatakse kellegi kadumisest, paneme tavaliselt kirja täpse kadumispäeva.Viimased nägijad, võimalik
