Mirka Autti väite vettpidavust ei saanud päriselt ümber ka lükata. Hukkunute nimekirju täiendatakse veel praegugi. On olnud segadust kopteritelt saadud andmetes. Vennas rääkis, et näiteks üks Super Puma meeskond Turust arvas, et on välja tõmmanud 37 ellujäänut, aga õige arv oli 42.Vennas märkis küll, et nonde väliohvitser oli paras tainapea.Tegelikult on see ju väga inimlik. Arusaadav, et taolises segaduses võib vigu teha.
Aga neil on olnud teisigi raskusi. Reisijate nimekirja ei suudetud kuidagi leida. Vennas ütles, et kõigi surnute andmete kogumine kestab uue aastani, kõige raskem on eestlastega.Võiks arvata, et kuna Rootsi ja Eesti vahel pole viisavabadust, siis on asi lihtne. Aga ei.
Pärast kõne lõppu tekkis tuppa liiga vali vaikus. Memme hingamine. Vana Lappi käppade kobin, kui ta üle toa lähemale komberdab. Pisarad valguvad telefoniklahvidele ja kasepahast kellale telefonilaual. Koer keerleb jalus, topib pead põlvede vahele ja lakub kätt. Käsi pigistas telefonitoru nii kõvasti, et pinnuga sõrm on põletikus koha ümbert sinakaks tõmbunud. Kas nad hoiavad meelega inimesi teadmatuses? Pean korraks istuma. Silmad sulgema, hingama. Silmade sees on midagi, mille tahaks välja võtta ja puhtaks pesta.
Põrnitsen vaikivat telefonitoru ja sosistan:
„Sina, Somero, oled paha mees.“
Mõne aja pärast ronin trepist üles pööningule. Mõtlen, et olgu peale. Kui sina ei tee oma tööd, teen seda sinu eest. Aega on küll. Vasja tuleb alles päeval, lubas suitsu tuua. Talle käib ilmselgelt närvidele, et nädalaga on kulunud terve blokk, aga ta üritab ikka meele järele olla.Teda oodates keeran vennast jäänud konidest ja lauluraamatu lehest plotski. Memme plärujäänuseid ma ei puutu. Ei puutunud ka Ahku. See õnnestus memmel oma lastele pähe taguda, et hullus on nakkav.
Istun kägarasse pööningu tahanurka. Seal on korstnajala kõrval soe sopp, mida ei märka enne, kui korstnale ringi peale teed. Rõivakirstu ja vanade ajalehehunnikute vahele on kuhjatud kummimadrats ja tekke. Ahkul oli kombeks seal redutada.
Laud naksatab kergesti lahti. Selle all on lapsepõlveaegne peidik, mille olen jõudnud aastateks unustada. Kõige peal on Ahku varandus. Tõstan asjad ükshaaval välja: asfaldikänkra, linnukoljud, meesteajakirjad. Need tunduvad käes rasked, iga viimane kui ese. Nende all lebab saepuru sees must kingakarp. Mähin end venna riietesse nagu pessa ja alustan.
Vend selle kingakarbi kunagi aastate eest leidiski. Mõni suvi pärast õnnetust, pärast seda, kui memm oli lõplikult maha matnud lootuse, et isa tuleb tagasi. Karp oli puukuuri nurgas vanade postimüügikataloogide ja „Jallu“ numbrite all. Alguses huvitasid meid rohkem ajakirjad ja seal end ujedalt pakkuvad naised kui karbist leitud dokumendid. Istusime hingetuina kõrvu ülakorruse kambri metallvoodi reformpõhjal ja lappasime ajakirju. Imestasime, et kas sellised näevad välja naised lõunas. Nagu heledad ja puhtad tupp-villpead keset sood. Tissid kikitasid taeva poole häbitult ja pringilt nagu ahjusoojad kakud.
Kunagi olid memmelgi sellised, nüüd vajuvad tema nahksed kotid saunas põlvini. Lõpuks ei saanud muidu, kui pidime küsima, kuidas memme tissid selliseks muutusid. Ahku jõudis tundrasse plagada, minul pesi memm seebiga suud. Kergitas siis kindluse mõttes särki, näitas maa poole rippuvaid rindu ja ütles: „Teie nied tühjaks imesite, kuradi kuitsikad.“
Kõige olulisem on leida Somerole vennast fotosid isiku kindlakstegemiseks. Ühtlasi võiks viia sõiduplaanid ja teised venna tehtud kavad. Mustas pappkarbis on kuhil narmendavaid ajaleheväljalõikeid. Kirju. Fotosid. Helesinised ümbrikud luitunud postmarkidega. Mõnel on teise riigi tempel ja omal ajal läks kaua aega, enne kui saime luubi abil aru, kust need on saadetud. Saksamaalt, Eestist ja Rootsist. Kõige põhjas on väike nahkkaantega märkmik. Ema vana märkmik või pigem päevik. Neid pabereid ei ole keegi pikka aega puutunud. Ma ei ole nende olemasolust teadagi tahtnud. Õieti arvasin, et need on juba ammugi mõne nõudepesuvee soojendamiseks ära kasutatud. Kui ma poleks suvel olnud Vasja ja oma ihu lummuses, oleksin ehk märganud, mida vend pööningul nii innukalt askeldab.
Üritan asjatult mustast karbist välja kaevata mingit seletust, miks vend pidi minema ja minu siia jätma. Kätte satub tuttav foto. Sellel on kaks meest. Üks on sirge ja tüüakas. Keha nagu prundiga vaat, jalas narmastega saapad. Teine, suur ja tume, jääb pildil poolvarju.Tunnen ta kohe ära. Olen seda sadu kordi näinud. Mehe juuksed on must samblik, pimedus, mis neelab tundras kaja. Sellised juuksed, mis panevad tuule vaikima. Samasugused nagu Ahkul. Ta ei näe luuletaja moodi välja. Näeb välja nagu tavaline töömees, selline, kes saab palga sulas kätte ja laupäeval naist. Tean vaatamatagi, et foto tagaküljele on kirjutatud kõverate, peaaegu piinlikult vildakate tähtedega: Mina ja Dubček Saksamaal. Meenuta mind, kui pääsukesed lahkuvad. 19.09.80
Allkirja pole.
Väike tüüakas mees on valguse käes ja lehvitab. Ometi pöördub pilk teisele kujule.Too toetub kuidagi vaevatud olemisega reelingule, otsekui oleks salaja pildile tükkinud. Püksiharud on reitele kistud, et põlved välja ei veniks. Saabas on udune, otsekui kopsiks ta närviliselt vastu laevatekki.
Aga see, mis praegu minu tähelepanu köidab on meeste taga helendav laevaparras. Pardal võib eristada tähti ALLY. See meenutab midagi. Midagi, mida olen hiljuti lugenud. Pingutan mälu. See on midagi tähtsat, oli alles lehes. Kus on „Lapin Kansa“?
Aga leht on ammugi põletatud. Torkan foto taskusse. Mõtlen reelingule nõjatuvale mehele. Lapsena mõtlesin mõnikord, et ta näeb välja nii, nagu oleks näinud kõiki maailma unenägusid ega peaks neid veidraks.
Sealsamas otsustan minna alla teele vaatama, kas saan ehk mõne juhusliku autoga kirikukülla.
Raadiost tuleb jälle uudiseid õnnetusest. Ei taha neid enam kuulata. Kaisu jätab alati krapi mängima. On kummaline, et leidub keegi, kes ei taha kogu õnnetusest midagi kuulda, mitte sõnagi. Lauale on ta jätnud termose. Kui korgi lahti keeran, paiskub vastu läppunud leitsak, mis toaõhu niiskeks teeb. Kaisu lihtsalt ei oska kohvi keeta. Sellegipoolest tahab ta termose lauale ootama jätta. Selle üheainsa korra pärast, kui ma tööle hiljaks jäin, selle pärast pingutab ta edasi.
Aknast paistab lindude söögimaja ja Heikki õuepuu. Orav on kusagil oma asju ajamas. Käsi lappab postipatakat, kontrollib, kas seal on tuttavlikku kirja. Ei, ikka veel ei midagi. Juba pool aastat olen kirjastuselt vastust oodanud. Ja kuigi nad minu kõnedele enam ei vasta, siis ometigi. Ikka veel, ka pärast kõiki neid aastaid ei oska ma alla anda. Ükskord võib õnneks minna, keegi võib minu luuletused avaldada. Luuletaja tulevik on nagu tagurpidi pööratud maal. Istud omaenese oksjonil ja karjud kurgu kähedaks, ilma et teaks, mida maal kujutab. Nii ütles üks mees, Dubček. Nüüd on Dubček surnud mees. Dubček töötas Saksa laevatehases, ükskord ammu. Samas ametis nagu ma isegi. Dubček oli teistsugune kui teised mehed, mitte pehmem, vaid keerulisem. Pidas end suureks luuletajaks, oli vist enne läände hüppamist mingisugune professor olnud. Pärast 1968. aastat oli minek.
Luuletaja töövahend on valgus, ütles ta, ainiti valgust vaatavad vettjooksvad silmad. Mitte tüdrukud lillede keskel tomatitest vestlemas.
Õige luuletaja liha on tugev, seda on pekstud kurika ja lihahaamriga, vaim omakorda on rasva sulatades puhastunud.
Keset mõtteid märkan põõsaste taga mingit liikumist.Tõmban kiiresti pea alla. Küürakas naaber võib Kaisule keelt kanda, et ta mees ei ole terve päeva majast lahkunud.
Dokki ei ole terve nädal asja olnud. Esimesel õhtul ootasin kogu aeg, et Kaisu ütleks midagi. Näitaks mõne liigutusega, et teab, mis on juhtunud. Kõik see aeg katsusin leida märke, et ta teab. Aga Kaisu oli enam-vähem selline nagu alati. Lehvis terve õhtu tubades ringi, lõhnarada taga. Võib-olla oli tavalisest rohkem nutu äärel. Käis pärast üheksat
