et küll ta harjub ja lepib. Et ei tule tüli, kui kõik paika loksub. Ja siis äkki oli vend ühel hommikul läinud.
Ei, see ei olnud nii.
Kõigepealt kadusid kaldapääsukesed. Seegi ennustas halba. Neid on suviti üleval liivaaugu nõlvas umbes sadakond. Ahkul oli kombeks käia samas liivaaugus palli tagumas. Seal ülemises nõlvas on poolringikujuline süvend, kust olevat kuuekümnendatel kaevandatud liiva ja turvast, et Kemijoki firma ülemustel oleks, kus järvekaldal peesitada. Sestsaati on pääsukesed sinna oma pesi teinud, nii kaua kui ma mäletan. Nad tulevad alati enne jaani ja lahkuvad koos esimese põhjatuulega.
Nende saabumine on alati ühtmoodi õnnis päev.Tavaliselt märkab memm nende tulekut esimesena. Ta hakkab juba mais nende järele vahtima. Seisab trepil ja tõmbab ninaga õhku, nägu lõuna poole pööratud. Edelatuulega lähevad tal silmad särama ja ta muutub rõõmsaks. Ja kui esimene tiivapaar taeva taustal välja joonistub, seisab ta õues, imetleb nende tulekut laiali sirutatud kätega, õlavarte rippuv nahk tuules lotendamas, ja naerab. Meel läheb härdaks seda vaadates. Muutun isegi ülemeelikuks. Memm ütleb, et kaldapääsukesed on Jumala õnnistatud linnud, Jumala sääseparv.
Kogu suve vilksavad nad kõrgel õhus, tiristavad do’sid ja la’sid oma õhku lõikavate häältega. Siis aga, mõnel hommikul kui põhjatuul vee virvendama peksab ja taevas on maa kohale purjeks paisunud, mõnel sellisel hommikul pole äkki enam mitte midagi. Mitte linnupoegagi. Kuidas ka kõrvu ei teritaks ja kuulataks. Nad on läinud.
Tänavu oli teisiti.
Kohe tundrast koju jõudes teadsin, et midagi on viltu. Juba enne tuppa astumist, seda võis lausa haista. Kõigepealt märkasin, et esikust on üks paar kingi puudu. Seljakott pööningutrepil oli kadunud. Seejärel lõi vaikus kõrvad lukku. Koeraküünte rahutu, ängistav krabin puupõrandal. Seinakella liiga valjud löögid. Läksin lausa õue kuulatama. Ei vidinat, ei noana taevast lõikavaid tiibu. Pääsukesed läinud ja tuul endiselt edelast. Õhtupoole oli aru saada: ka vend oli läinud.
Nii umbes poole kaheksa paiku õhtul tuli politseiraadiost infot Rovaniemi poistelt, ja seegi vähene oleks jäänud kuulmata, kui ma poleks siin õhtu otsa kohmerdanud ja sündmusi kokku võtnud.Tavaliselt mereõnnetused politseile huvi ei paku, aga seekord tuli infot ka meie sageduselt. Rovaniemi osakonnast oli keegi meie omadest merel kaasas olnud: „Laeval oli õnnetuse hetkel 989 inimest, kellest üle 800 on kadunud. 94 reisijat ja 43 meeskonnaliiget tõmmati õnnetuspaigal merest välja.“ Mainiti, et üks omadest on lainetest päästetud, aga vennase töö see ei olnud. Nende meeskond sai küll ka ära mainitud, olid saanud saagiks neli surnut.
Et siis nii palju tilkus meilegi. Ega seal midagi erilist ei öeldud. Sedasama oleksin saanud teada Lapi raadiot kuulates või järgmisel hommikul Jolppilt. Ja teadagi ei ole võimalik sekkuda kõigesse, mis maailmas toimub. Piisab, kui jõuad oma ringkonna asjadega hakkama saada, eriti Nellimi ja Paatsjoe omadega.
Hakkasin sealt siis kodu poole sõitma. Kaalusin, et äkki jõuab siiski veel kalale. Koduteel käisin Ranta-Maris kohvi joomas. Mõnikord on päris rusuv kõigepealt mitukümmend kilomeetrit Ivalost tagasi Inarisse loksuda ja siis tühja korterisse tulla. Seepärast käingi mõnikord seal istumas.Telekas mängis, aga muidu oli tavalisest vaiksem. Mälumäng jäeti ära. Ka Näkkäläl polnud tuju loriseda.Vanad konutasid kenasti nurgas ja rääkisid Estoniast. Vennas oli enne telefonis öelnud, et ei saa veel päriselt aru, mis on juhtunud, et midagi on siin imelikku. Uudistes öeldi, et ühtegi päästepaati polnud vette lastud. Üheksa kümnest paadist oli küll pinnale tõusnud, aga nende peale ei jõudnud keegi. Päästeparvi oli kokku kakskümmend, ka neid ei osatud õigesti kasutada. Meri oli tühje päästeveste täis. Siiski oli mõni õnnetu ka kõige vestiga surnuks külmunud. Ja kui vaatasin kella kümneste uudiste lugejale silma, oli seal seesama mõte: nad jäid sinna nagu rotid lõksu. Heledapäise naise silmist paistis hirm selle ees, et kui ülekanne lõpeb ja tuled kustuvad, tuleb minna üksi koju. Ja üksi kodus paljajalu kasepahast nikerdatud kella all istudes ei ole pääsu, peab mõtlema sellele, mis seal õieti juhtus.
Mitte keegi ei läinud kellelegi appi. Kui tuled kustusid, ei pääsenud pimedas kuhugi. Pimedas oskavad teed leida mutid ja teised maa-alused elukad ja võib-olla kassid, aga vees on needki samamoodi hädas. Ja kui pääsesidki trepini, tallasid teised su jalge alla. Reelingud murduvad lahti, rebenenud treppide küljes ripub inimliha. Sellele too uudistelugeja ilmselgelt mõtles. Hädaolukorras valitsevad hundiseadused.
Metroorong sõidab Sörnäisest Herttoniemi poole. Kaks üksteisega segiajamiseni sarnast siilipead irvitavad ja lobisevad tagapingil. Nende vahel istub töölesõitudelt tuttav poolhull tüdruk. Poisid haaravad tüdruku suurtest rindadest ja pigistavad. Tüdrukut ajab see naerma. Tal on õigupoolest ilusad pikkade ripsmetega silmad. Nüüd kipub talle naer nii peale, et viltused silmad lähevad pärani. Ta lõkerdab alailma. Ka Simppa paistab redutavat seal plastpinkide näilises varjus. Arvab, et nii saab elektrivalguse ilmetu silma eest peitu pugeda. Jättis jälle trenni minemata, nagu näha.
Siiani on mulle alati meeldinud metrooga sõita. Olla osa liikuvast ja toimivast tervikust. Päeva parim hetk on siis, kui metroorong sööstab Kallios maa alt välja üle Kulosaari silla. Rong sõidab Herttoniemi poole naeruväärselt oranži ja ometi uljana. Tavaliselt võtab minu üle võimust tunne, et kõik kordub.Täna haiseb istmetel mingi eilne väljaheide ja okse. Keskmisel istmel häbeneb joobnu valjuhäälselt oma ebatäiuslikku isikut, teised reisijad üritavad vabaneda enda omast. Ükskord pakkus Kaisu, et võiksime kordamööda autoga tööl käia, aga seda ei hakanud ma kaalumagi. Katsusin selgitada, et tal on autot endal postkontorisse tööle jõudmiseks vaja. Kuidas öelda, et tahan kord päevas olla lihtsalt üks tuhandete seas, eemal iseenda ebardlikkusest. Õhtuks hoogu võtta.
Siis korraga turgatab pähe üks mõte. Peopesad tõmbuvad higiseks. Võimalik, et ka Kaisule on räägitud. Võib-olla helistas Vekkilä, et kontrollida midagi kursustega seotut ja kukkus lobisema. Lödistas sõnad pudinal suust, hoolimatult ja mõtlematult. Või ehk koguni meelega. Võib-olla tahtis ta helistada lihtsalt selleks, et sõnum kindlasti kohale jõuaks. Sellel mõeldes tunnen teiste reisijate vargseid põrnitsusi. See polnud minu süü. Mingi praakdetail.
Aiateele astudes pöördun salamisi selja taha vaatama, et kas sealt tuleb veel keegi. Õnneks on tee tühi. Ka Simppa läks mujal maha. Nägin küll, et ta Laajasalos väljus, aga ei viitsinud uurida, kuhu ta läheb. Nüüd heidab tänavalatern maha hüplevaid varje. Pole tahtmist tuppa minna. Äkki istub Kaisu seal pimedas ja ootab, pettumus tedretähnide vahelt kumamas.Tuleb tahtmine garaaži peitu minna, vaikusse, ilma uudistesaadete ja tarbetu kahtlustamiseta. Tuleb tahtmine ümber pöörata ja minna tagasi sinna, kust tulin. Kõndida tagurpidi nii kaua, kuni vastu tuleb varahommik, eilne või mõni teine samasugune hommik.
Siis kostab õuekuuselt kädinat. Tsuk-tsuk-tsuk. Ehmun alguses, aga kohe tunnen kergendust. Heikki. Kuidas ma sain orava unustada. Loom istub kuuseoksal samas asendis nagu hommikul, nagu oleks mind terve päeva koju oodanud. Orava saba võngub pimeduses küljelt küljele.
Keset õue, umbes pooleteise meetri kaugusel Heikki kodukuusest seisab plastmassist aiatool. Kevadel kasvasid selle ümber vaibana siniliiliad, mõnelt endiselt omanikult sinna pudenenud. Kui toolile istun, õõtsatab see vasakule, kostab kriuksatus.Tagumik tunneb läbi pükste plastmassi külmust.
Õigupoolest ei oska ma seletada, miks see orav on minu jaoks nii tähtsaks muutunud. Oli lihtsalt nii, et kui nägin kuuske ja märkasin oksal oravat, sündis otsus. Kinnisvaramaakler rääkis krundi servas Kaisuga, vahtis naise rindu ja üritas keskenduda müügile, puud kohisesid ümberringi ja äkki tundsin enda kõrval otsekui sooja kohta õhus. Siis ma teda nägingi. Orav istus aeglaselt pead noogutades kuuse alumisel oksal. Ja kirbes kevadõhus võis tunda metslooma lõhna. Ta lõhnas millegi tuttava,
