style="font-size:15px;"> Seda ma ütlen, et teavituses on keegi suurelt ämbrisse astunud. Merepääste omad ei taibanud isegi Rootsi helistada enne kui 02.15. Olid kindlad olnud, et küllap see rootslane nagunii õigeid sagedusi kuulab. Baasiks anti neile Hanko, aga neil olid paagid tühjad ja seepärast pidi nii mõnigi kopter tegema tühja reisi mandrile ja tagasi, ja selle ajaga jõudsid juba paljud uppuda või surnuks külmuda.
Kui Rovaniemi poisid hommikul 10.15 kohale jõudsid, oli suurem õudus juba läbi. Nad said pinnaltpäästmise koordineerijalt käsu otsida surnukehi ja võimalikke ellujäänuid, kuigi selleks ajaks teadsid juba kõik, et elusalt enam kedagi kätte ei saa. Meri oli laevu täis, ulpisid seal nagu korgid meres. Oli täislastis ja reisilaevu, ro-ro-tüüpi laevu, piirivalvelaevu, miinilaevu, kuivlastilaevu ja üks Poola konteinerlaev. Kõik pidid seda suremist abitult kõrvalt vaatama. Säärane asi paneb inimese oma tühisust tunnetama.
Juba enne, kui kuulen Volvo häält ülateel, tean, et tuleb Vasja ja mitte vend. Vasja pargib auto alati liiga kõrgele mäkke. Praegugi käivad rattad poris ringi, kui ta üritab autot kahe vaevakase vahele saada. Hommikust peale purjakil. Viha teeb. Poriga on raske autot sealt kätte saada.
Ometi ei lähe ma õue vastu, vaid jätkan oma toimetusi. Käe pärast on raske tuld pliidi alla saada. Pind tuikab naha all. Veri ei jää pidama ega aita ka teksadesse pühkimine. Igale poole jääb roostekarva plekke. Jälle peab pesema, nagu musta pesu veel vähe oleks. Vana trummelmasin on katki, seega peab käsitsi nühkima. Rohkem mõtteid pole. On ainult kohvimasina lurin ja vana takuse lapi koera vingumine, kui too oma hommikust leiba nurub. Koera kõrvade taga on karv pulsti vanunud, see tuleks lahti noppida, kui aega saab. Ja memmel tuleks juukseid lõigata. Kui lõikaks endal ka, oleks kogu seltskond pühapäevamundris. Võiksime minna kas või mööda küla kondama, jätta vahelduse mõttes Vasja koos oma kolaga siia majandama.
Käsi kipub värisema, kui sirutan end koera pead kratsima. Too limpsab rannet vana koera haisva keelega. Ära ainult närvi mine. Kõik on korras. Vasja tuli tagasi, ehk tuleb ka vend.
Oodates sätin lauale Ahku toodud punapõselised emailkruusid, mitte Vasja toodud metallist hoidjatega teeklaasid. Need lähevad kergesti katki ja siis tuleb ütlemist. Lauaplaadile on jäänud jälgi eelmistest söögikordadest ja tapetud kärbestest. Ajalehtedest puidule kleepunud uudised, justkui siin käidaks ajaga kaasas. Jälgi põrnitsedes tunnen märga keelt randmel. Vana lapi koer otsib lähedust. Tema silmades on samasugune sinakas udu nagu memmel. Nüüd läksid mu oma silmad märjaks. Pean üles tõusma ja siibri paremini lahti tegema, et ving tuppa ei tuleks. Miks küll kogu aeg suitsu sisse ajab?
Mullu suvel sattus köögi korstnasse pääsuke, selline väike piirpääsukese poeg. Need lendavad maja kõrvalt kaldanõlvalt õue, satuvad akendesse ja kukuvad katuselt korstnasse. Ahku võttis sellest pähe, et tuleb nad ära hävitada. Et saame muidu veel kõik siin hukka.Tavaliselt võis venna jutu peale naerda, harjunult vaigistada. Ära nüüd hakka, memm kuuleb.Tuleb jälle tüli. Seekord ei tulnud, memmegi ajas naerma:
„Ei sie poiss suitsu sisse sure.“
Pliidi all surkides pahvatab tuhaluugist halle kübemeid näkku. Ka tookord, suve lõpul, siis kui vend kadus, oli luuk umbes.
Vasja tuleb tuppa tere ütlema.Tal on jälle uus pappkast süles.Vaevalise sammu järgi võib öelda, mis asju mees on ajanud. Punetavate laugude alt on silmi vaevu näha, minu vastunaeratus maitseb kuiva hommikuse õhu järele. Aga seekord on Vasjal külakosti. Suure žestiga tõstab ta kastist välja Salora teleri. Kunagi varem ei ole ta oma saagist loobunud, kuigi maja on uut tehnikat pilgeni täis.
Kohvi juues suudan end veel pettusega rahulikuks sundida. Tükike leiba, või on peaaegu otsas. Võin kujutleda, et see, mis kuskil sügavas kõhus tunda annab, on kõigest kohv. Veel saan muiata Vasja paistes väljanägemise üle. Silmitseda õue, varjust valgusse. Aga kui Vasja tikub luba küsimata ligi nagu alati, mudib mu rindu oma siledate kätega, tüdib sellest, kopsib vastu uksepiita, torkab memme nälginud näo ette sigaretipaki, vahib juhmilt mu verega määrdunud teksasid, võtab teleka, tõstab selle lauale ja kunagi enne toodud ikooni teisele lauale, siis kui Vasja saab telekale väreleva pildi ette ja uudistesaate esimesed sõnad jõuavad läbi tundra ragisedes tuppa, siis kui näen Läänemerd ja selle kohal vankuvaid helikoptereid, hiljemalt siis, kui pilt on tagasi Pasila stuudios ja diktor rääkima hakkab, vaatab otse silma ja tunneb kaasa, hiljemalt siis jõuab minuni, et vend ei tule enam kunagi tagasi.
Töödejuhataja Ari Vekkilä kabinet haiseb läbi sidrunilõhnalise õhuvärskendaja higi järele. Vekkilä ise istub teisel pool lauda muhklikul nahktoolil. Suu küljes võbeleb hõredatest vuntsidest pudenenud ja huultele kleepunud karvu. Talle meeldib mehi oma jutule kutsuda ja suurt ülemust mängida, kuigi tema kabinet asub barakis. Sellel on kontoriga sama palju ühist nagu muldonnil palkmajaga.
Mis Vekkiläl nüüd plaanis on? Kui Raimo tööl joomisega vahele jäi, kupatati ta samasse tooli istuma ja pandi madalama koha peale, plekksepaks. Kõige hullem koht on šaht. See on laeva poolitav ventilatsioonitoru, kuhu mahub hädavaevu kaks meest kõrvuti metallrestile seisma. Sinna küll ei tahaks.
Ruum näeb odav välja. Seal on sirmiga eraldatud osa, kus istub jämedate põlvedega piiga ja vastab kogu maailma kõnedele. Tal on maatüdruku hääl, aga dokis räägitakse, et ta räägib vabalt inglise, eesti ja rootsi keelt, saab aru prantsuse ja hispaania roppustest ja naerab nende peale, nii et tissid ja põlved vappuvad.
Vekkilä istub teispool lauda ning lonksab vaheldumisi kohvi ja pudelisse villitud vett. Tema sõrmed kobavad otsekui tuge otsides lauaplaati. Laud on peitsitud tammest, ja Vekkilä peast vasakul sätib kalendripildil üks rinnakas tibi end keevitama. Aknast avaneb vaade. Samasugune riba rikutud merd nagu teistelgi ja veel midagi, mida Kaisu nimetaks sadamaidülliks. Sama hästi võiks kogu akna laudadega kinni lüüa.
Seal ta istub, on enda arvates kole tähtis. Aga kuigi suhtun temasse põlgusega, on ikkagi ebameeldiv siin istuda. Sügis otsa on räägitud ühinemisest, et rootslased ja eestlased plaanivad terve mere ära osta. Need jutud panevad muretsema, kuigi poleks põhjust. Seegi laev, mida nüüd vuntsime – see oli alguses Soome laev, aga nüüd kuulub teistele.
On olnud juttu, et tehakse muudatusi. Et koos Euroopa Liiduga tulevad direktiivid. Selle taga võib olla ka midagi muud, mingid rootslaste riukad. Lubasid, et kedagi ei vallandata, aga mine sa tea.
Nüüd istub Vekkilä seal, sinise ülikonna varrukasuud märjad ja siunab laevaõnnetust. Tema silmad kilavad ja nina punetab, nagu poleks ta ammu magada saanud. Juua ta ei oska. Vekkilä avab lauasahtli, võtab sealt värisevate sõrmedega karbi ja viskab tableti suhu. Rüüpab pikkade sõõmudega vett peale nagu vasikas ja puhib:
„Justkui poleks ilma allergiatagi piisavalt probleeme.“
Raadios räägitakse veel midagi õnnetusest. Vekkilä pühib halli taskurätikuga otsaesist nagu muredest vaevatud ülemus kunagi. Kuklas torgib. Vekkilä köhatab kurgu puhtaks. Särgikaelus kleepub ta niiskele ihule.
„Teadsa, Niila, meil on siin üks probleem.“
Kavatseb šahti saata? Kuklast käib uuesti valu läbi.
„Need ühinemised on kaunis keerulised, aga küll me rootsidega hakkama saame.“
Vekkilä vaatab mulle veenvalt otsa ja mul ei jää üle muud kui noogutada, kuigi ta käib mulle närvidele.
„Me kõik peame nüüd kohanema.“
Ta pudistab rääkides, otsekui oleks keele ja suulae vahele torgatud vaigutükk.
