nahk. Hetke ajel võtan ta käe oma pihku. Käsi on nätske. Hoian tema sõrmi ega vaata pragunevat lakki, ei hooli tema räämas olemisest, vaid silitan tema sõrmi ja surun vastu rindu. Oleme hetkeks üheskoos.
„Kas kõik on ikka korras?“
Väljas on sadama hakanud, kuulen rabinat suure ruumi teise otsa, kuulen üksikute piiskade langemist ja pööran pead just siis, kui Maila huuled mu kõrva puudutavad. Ehmun nii, et karjatan.
Maila seisab minu kõrval ja näeb osavõtlik välja. Kuidas ta küll oskab nii vaikselt hiilida, otsekui eikusagilt välja ilmuda, kuigi tal on nii kael kui randmed täis lükitud kilisevaid new age-ehteid. Vaatan õde. Too köhatab. Ta köhatab ega kurvastagi koos minuga, see ei olegi õde, see on klient. Tahab oma kätt tagasi.
Ülejäänud tööpäevaks pannakse mind pakke sorteerima. Maila tuleb naerusui rääkima, et nad on otsustanud minu vahetust natuke varasemaks tõsta. Ei midagi erilist. Et saaksid rohkem perega olla. Ja kes seda veel otsustas? Klientide hääled kostava kord kiledalt, kord ärritavalt vaikselt. Kas tänapäeval ei osata enam normaalse häälega ja selgelt rääkida.Tunnen oma mehest puudust. Sellest on nii kaua aega tagasi, kui ta mind viimati puudutas. Kui surusin sõrme vastu tema otsmikku, nii et hakkas hea ja küsisin:
„Kas oleksid täna öösel minu turvamees?“
Seal tagaruumis pruune pappkaste sorides ja tembeldades pean tahtmatult mõtlema, kui palju on siin selliseid pakke, mida pole enam kedagi vastu võtmas. Alles tööpäeva lõpus märkan, et ripsmetušš on mustade joontena põskedele valgunud ja keegi tüdrukutest pole julenud midagi öelda.
See on Jumala karistus. Selline laev ei saa põhja minna, ja veel päris kalda lähedal. Sadu uppunuid. Vend nende hulgas.
„Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.““
Memm istub kiiktoolis ja tuiutab virvendavat ekraani.Tema näol on samasugune keskendunud ilme nagu suviti, kui ta toas sääski varitseb. Ma ei suuda teda vaadata ega kuulata. Kuidas sai laeva uppumine olla Jumala karistus patuse elu, riivatu meelelahutuse ja madala moraali levitamise eest Soome lahe ääres. Hilise ööni kastetakse seal oma kaupa võõra kauba sisse, tekil hooratakse lageda taeva all ebaloomulikes poosides. Kui mitmel ööl olen ma higisena voodis lamades kuulanud venna hingamist kõrvaltoas ja iseennast sinna kaugele kujutlenud. Lootnud ja unistanud.
Vasja on matkateleri nurka pannud ja tõstnud varem laual olnud ikooni raamaturiiulile, toeks „Hüüdja häälele“, kuigi ta muidu hoiab oma õigeusklikkuse memme uskumistest lahus. Seal ta nüüd askeldab nagu poisike. Ei taipa veel, mis on juhtunud. Heidab aeg-ajalt üle toa pilke ja katsub lepitust otsida. Vasja ei ole kunagi varem vabatahtlikult saaki ära andnud. Ta ei ütle kunagi, kust kraam pärit on, ja mina ei küsi. Selline on vaikiv kokkulepe.
Mõnikord olen aidanud tal kraami Paattises asuvasse suvemajja või Missevaarasse viia. Teinekord tuleb aga Haaparannast auto, peal kodutehnika. Vasja pärast olen pidanud õppima oma küla ostjatele rääkima SCART-kaablitest ja sagedusaladest. Peab mudelitest üht-teist teadma, et oskaks esimese pilguga otsustada, millised romud peab ära peitma ja millised võib muttidele jagada, et nood oma „Vapraid ja ilusaid“ näeksid. Muidu nad ei vaatakski minu poole – memme jalge ette sülitavad praegugi, kui too julgeb küla peale minna. Nüüd on nad pidanud õppima head nägu tegema.
Küll ma juba nende trikke tean ega usalda neid. Mis nad memmest räägivad, mida memme emast ja kõigest sellest. Kõik muu võiksin välja kannatada, aga seda mitte. Et nad Ahkust halba räägivad. Ütlevad, et mina olen siin majas ainus, kel pööningul kõik korras. Et vend piinab loomi, varitseb nurga taga tüdrukuid. Et ta on näinud tundrakoll Stállut ja mõistuse kaotanud. Mitte minu vend, mitte minu murelind. Kõike ta uskus. Mind ta armastas.
Vaatan memme selga, kui too erutusest värisedes ekraani poole kummardab ja oma Jumalale midagi pobiseb.
Tema selle needuse venna peale pani. Sestpeale, kui vend oleks väikesena peaaegu Inari järve ära uppunud ja neelas soolast vett, sestpeale on moor seda mananud. Et vanarahvas teab. Kes järvest soolast vett neelab, see oma otsa meres leiab. Vaatan memme ja pudistan Lappile närimiseks lutsupäid. See on ema süü.Tema on see, kes vennalt hinge võttis.
On selline tunne, et see Estonia õnnetus võib olla üks meie aja suuri tragöödiaid. Vennas helistas, pidi ööseks Helsingisse jääma. Päästetööde kohta polnud ka midagi head öelda. Nende omad jõudsid Utö kanti pärast kümmet.Vennas kirus, et nad kaotasid terve tunni, sest keegi ei andnud neile koordinaate, kuhu minna. Seda teadsid nad juba kindlalt, et tegemist pole õppustega. Lõpuks said koordinaadid 59° 23’ N 21° 42’ E, umbes 22 meremiili 157° suunal Utö saarelt. Seal polnud enam midagi teha. Kogu meri oli üks suur surnuaed. Päästetöid oli üsna võimatu jätkata. Lainekõrgus oli tol ööl neli meetrit, tuul kakskendviis meetrit sekundis.
Elavaid sealt enam ei leitud ja ega keegi seda oodanudki. Nii tugev tuul tähendab vette sattunule kahekümnekraadist külma, merevesi samal ajal 9 kraadi Celsiuse järgi. Kes oli eluga pääsenud, oli juba ammu viidud Helsingisse või Turusse. Alles olid ainult surnud. Nood ulpisid surnukskülmununa parvedel, suurem osa puhta paljalt. Räägitakse, et hüpotermia viimases järgus hakkab palav.
Nii kõva tuulega ei saanud Rovaniemi poisid oma pinnaltpäästjat merre lasta. Kui proovisid, jooksis vints kokku ja mehhaanik sai obaduse. Õngitsesid ühe hukkunu peale ja läksid mehhaanikut Turu haiglasse viima. Mehi jäi hulgakaupa merre ulpima. Sellist asja on jube vaadata. Varem kohale jõudnud laevad ei osanud midagi teha, kuulasid ainult läbi tormi appikarjeid. Päästepaate ei saanud vette lasta ja need, kes proovisid köisredelit mööda üles ronida, olid paiskunud vastu laeva parrast nagu linnud vastu majakaklaasi.
Hiljem sai vennase meeskond käsu veel tagasi minna. Selleks ajaks oli kogu lootus juba maha maetud. Sellegipoolest prooviti võimalikult palju surnukehi merest välja tõmmata. See oli keeruline, sest keegi ei mäletanud, milline parv on juba läbi vaadatud ja milline mitte. Lõpuks tuli neile pähe, et läbi käidud parvedel torgati katus katki – nii oli teada, kust on surnud juba korjatud. Ühe parve põhjas oli ulpinud ilma särgi ja püksteta tüdruk, üks põsk puruks. Sel oli olnud tuust pehmeid juukseid kokkusurutud rusikas. Sõrmed olid sinakasmustad. Oli kindlasti proovinud kedagi merest välja tõmmata.
Oleme Jolppiga neid merekaarte hoolega uurinud ja jõudnud järeldusele, et see oli Soome rannapäästeala, kus laev põhja läks. Rootsidega juba oli ütlemist, et miks info õnnetuse kohta ei liikunud nii, nagu oleks pidanud liikuma. Aga seda ma ütlen, et parem oleks olnud lasta soomlasel tööd teha. Ühte rootsi kiirabimeest oli vennas näinud lahinal nutmas. Mees oli karjunud midagi arusaamatut ja teised pidid teda rahustama, sel ajal kui soomlased tööd tegid. Parem ongi. Siinkohal tahangi välja öelda, mida meie siin asjast arvame. Rootslane ei oska kriisiolukorras tegutseda. Selle jaoks on neil olnud puhvriks Soome, kes on alati sõjad nende eest ära sõdinud. Ma ütlesin seda juba tookord hommikul Jolppile, et küll varsti on kõik kohad nende uurijaid täis ja seegi on teada, keda kõiges süüdistama hakatakse.
Mingi ürgne iiveldus keerab kõhus, kui astun üles kuuendale tekile. Süda klopib, jalad ei taha kanda. Keegi on visanud trepi metallastmele küpsisepaki paberi, jalg oleks sellel peaaegu libastunud. Puhketoa lahtisest uksest paistab suitsupilv ja kellegi õhus vehkiv käsi. Kaugemal seisavad kaks nooremat keevitajat, pead koos ja räägivad omavahel.
Tavaliselt on siin üleval hea olla. Mõtted lakkavad olemast hiljemalt siis, kui jõuad vööriluugi kohal olevasse koeraputkasse. Nüüd ei rahune
