vanapagana kutsik.Tia kas elabki omseni.”
Ütlesin vastu: „On mo mielest eluloom küll.”
Aune oli teist meelt. Last ei jäeta Lissule vaevaks, et asjata ei kiinduks, kui surm niikuinii silmaga näha. Ja haige lapse kõrval ei saa magada, tost saab ainult silme alla rõngad ja löntilutsitud tissid.Amm tuleb igal juhul otsida, kui lapsest peakski asja saama.
„Meite Lissu on selgesti tolle tite piale ülitundlik.”
Katsusin talle aru pähe panna. Polnud sel titel häda midagi, karvane küll oli, aga isegi lõhn oli terve lapse oma.Tuletasin meelde, et taoline karvakasv on vastsündinutel täiesti tavaline. Küllap karv aja jooksul maha tuleb.
Aune tahtis näha, mis ma olin haigekaardile kirjutanud:
Esmasünnitaja, 23. a. Tuhud kestnud neli päeva. Tangisünnitus. Tehtud kuus õmblust. Komplikatsioone pole. Laps terve ja karvane.
Aune mühatas, torkas tunnistuse taskusse ja sinna see jäigi.
Kui sina sisse astusid, käis toast seevastu läbi kahin nagu kirikus.Tundsin su kohe ära. Kõik eided astusid kõrvale nagu Messiase teelt. Jouni tuli kindlasti ka, aga teda ei mäleta ma parimagi tahtmise juures. Kõige rohkem üht isase varju sinu taga vilksatamas. Ei, ma nägin esimesest hetkest alates ainult sind, sest isegi Lapimaa vägevaim salaviinamüüja jäi sinu varju.
„Gute Nacht,” laususid ukseaugust läbi kummardudes. Olid kõigist kohalolijaist peajagu pikem.
„Andku Jumal tervist, andku Jumal tervist,” pomiseti laternavarjudest ja seinaveertest. Sinule soovisid need lahkusulised ja koerakoonlased Jumala tervist.
„No ütle nüid ullu, oli sool põrgulisel tarvis tuua viel votugrahv seda äbi tunnistama.”
Jouni põrutas vastu:
„Messä nõnna kõvasti seletad, too kõnelep soome kielt.”
Keegi ei paistnud Lapplands Kurieri ajakirjaniku kohalolekut imeks panevat ega seda, et sa ukse kõrval saapad jalast võtsid. Mulle oli korrapealt selge, et sa olid kõigile kohalolijatele tuttav. Keegi ei takistanud, kui sa suuresilmalise kaamera aeglaste, peaaegu naudisklevate liigutustega jalale kruvisid. Kaamera küljele oli kirjutatud Ludo 231. Rahvas hoidis hinge kinni, kui sa pilti paika sättisid. Kohendasid. Keskimölsä tõttas käskimata voodi äärde tuld suuremaks keerama. Ilmselt oldi harjunud, et pildi jaoks on valgust vaja.Vaatasid esiteks Lissut, eemaloleva heakskiiduga ja kerget iiveldust tundes. Karvane laps topiti võimalikult sügavale kaenlasse.
Sinu pilk eksles seelikukandjail. See riivas palmikuid ja rätte ja puudutas igaühe nägu ning pani kõik võpatama, isegi Näkkälä Aune. Ja korraga tajusin oma puudulikku naiselikkust ja seda, et olin pealaest jalatallani limanahkade ja verega kaetud ning et just läbihammustatud nabaväät ripneb mul alles suunurgas. Sülitasin selle põrandale ja palusin: Ära vaata mind. Ole hea Jumal ja ära lase sel mehel mind näha. Ära vaata praegu minu poole.
Muidugi sa vaatasid.
Enne kui jõudsin pageda, olid sinu silmad juba minus kinni, pupillid ahenesid ja kulm tõmbus kortsu nagu loodusteadlasel tundmatut limuskiliiki kohates. Seejärel, silmapilguks, muutus midagi ja hetkeks oli see isase pilk, porolehma haistnud pulli pilk, mis kohe kustus, aga mina olin juba sulanud, lahustunud, uppunud sügavale ürgmerre, kus merekoerad limpsivad kandu ja tuline täht paneb liha kõrbema. Mind vaadati nii, nagu mind kunagi enne mitte keegi polnud vaadanud.
„Aga Fräulein Schwester, me oleme ju kohtund.”
Kujutasin ette, et nägid minus emast, nägid läbi kõige mustuse ja saasta, nii nagu sa oskad näha emast kõigis naistes. Keegi tonksas mind meelega selga, nii et koperdasin vastu voodit:
„Mine nüid, ta tahass sind kah pildi piale.”
Pilt sai tehtud.Välklambi magneesiumisäde sähvatas ja kõik tardusid paigale nagu pidigi, kõik peale minu.
„Too ei oska isegi pildi pial olla,” sosistas Keskimölsä, nii et kõik kuulsid. „Keski piaks tõist püsti oidma.”
Sealsamas astuti minu juurde ja võeti must kinni. Olid sukis, aga ometi ulatusin sulle vaevu rinnuni. Tundsin sinu lõhna. Läbi vere ja limanahkade leha, läbi kusehaisu. Läbi kõige selle nuhutasin sinust hoovavat lõhna.
Lasid Jounil autoknipsi kasutada. Sel ajal nuhutasin õhku. Lõhnasid nii valusalt hästi. Porokasukale määritud linnupiima järele. Jämedalt lõigatud Virginia tubaka ja pinutaguse järele. Sookailuga hõõrutud lapsesõrmede järele. Jumala särgi järele. Puhtalt türa ja ei millegi järele.
Ilmselt märkasid sa kuidagi minu tahtmatut liigutust, sest naeratasid ja kummardusid midagi Jounile ütlema. Mulle Jouni ühmatas, laksutas keelt, kraaksatas halvakspanevalt:
„Sie meite Johannes, reporter Johann Angelhurst. Sie tahap soost lehte interviud teha.”
„Jaa, no mesperast,” hädaldas Lissu.
Jouni pöördus küsivalt sinu poole. Sosistasid jälle Jounile kõrva ja tegid mulle salamisi silma:
„Noh, ämmaemand on sihane uue aja tugev naene, siukseid on Saksamaal tarvis. Ja Soomel kah.“
Jouni ilmest võis välja lugeda, et ta pole sugugi nõus.
„A’ Lispetist, kas ta Lispetist ei tahass juttu teha,” pistis Aune kohe vahele.
„Ütle talle, et sie meite Lispet on Lapi uus Greta Garbo, lehedki on tast kirjutand.”
„Lota olen kah!”
Rangelt võttes polnud see tõsi, aga ma ei öelnud midagi. Ja jälle te kummardusite isekeskis nõu pidama nagu poisinagad Schörneri kaupluse nurgal ja mind ajas see natuke naermagi. Kehitasid õlgu. Jouni tõlkis vastu tahtmist:
„Mõni tõne kõrd.”
Tõmbasid saapad tagasi jalga. Siis te läksite. Eided tõttasid vastsündinu varbaid kokku lugema, aga mina vaatasin läbi pitskardina sinu minemist ja tundsin sõõrmetes sinu lõhna.
Johannes. See on pühakute ja pullvasikate nimi. Süütute ja õndsate, Ristija Johannese nimi.
Nägin läbi lainetava aknaklaasi, kuidas sinu hea tugev selg kaugenes. Kui te olite hajuvasse sääseparve ja suvesse kadunud, ohkasin sügavalt.
„Lase olla, türuk, sä oled liiga vana nondega miilustama.”
Alles siis märkasin Aunet enda kõrval seismas. Sügas kavala näoga nina:
„Sool on Unto. Pia seda mieles.”
„Egas mä seda.Tulin õhku ingama.”
Käsi otsis aknapiita. Riiv ei tulnud lahti. Unto. Ma ei olnud temast midagi kuulnud pärast seda, kui ta oli aprillis Syvärisse läinud. Mai lõpus kuulutati kadunuks. Ma ise kahtlustasin küll, et va kõrendist on saanud väejooksik, aga sellist asja ei maksa kõva häälega kuulutada.
„Unto on langend.”
Aune võttis kuklajuuksed pihku ja keerutas neid ümber sõrme:
„Ega seda viel tia, võib vangis kah olla.”
Aga
