vadakut tilkuvaid rindu ohvitseride kasarmu punutud toolide vastu. Kust sellised mõtted mu pähe tulevad, aita, mu Issand, aita!
„Põle ta mies ega miskit, ku mind ei vahi.” Lispet ajas selja kaardu ja kallutas pea kuklasse. Kübar kukkus peast ja kohe mängles tema kumerustel päike, kube tuksles nagu märal suvises öös. Vilksasin üle platsi sinu poole vaadata ning seal sa seisid ja vaatasid meid. Lissu tonksas mind külge ja ütles naljatamisi:
„Vahip sind.”
„Ää aja. Ikke sind passip.”
Lissu mühatas, see oli ju niigi selge. Seejärel tõmbus Lissu ilme süngeks:
„Ta läep ää. Kuski Titovka laagrisse. Oli eile Jounile öeld.”
Vingatus lipsas mu suust ja Lissu heitis mulle pilgu. Aga ei aimanud muidugi midagi. Nagu ei aimanud mitte keegi, et minus elas naine. Peale sinu.
„Vahi, mis mä barakkide juurest üles korjasin!”
Lissu torkas mulle midagi pihku: „Mool põle seda vaja, mool oli just titt.”
Punastasin. See oli meeste kumm, seasoolest tehtud. Unto ei oleks midagi sellist ealeski heaks kiitnud. Aune oli juba vaherahu ajal teinud ettepaneku, et võiks asutada hobusega veetava komblus- ja ennetusvahendite vankri, mis sõidaks ringi ja jagaks vahendeid naistele, kelle mehed on Kannasel kindlustustöödel. Pärast vallavolikogu koosolekut andis Iso-Lamperi mulle vastu kõrvu ja keelas Aune seltsis ringi sõita. Unto oli sama meelt.Viskasid Aune välja, kui too tuli mind järgmine kord vaktsineerimistele kutsuma. Sõimasid koerakoonlaseks ja posijaks.
Nüüd oli Unto jalga lasknud, võib-olla langenud. Iso-Lamperil oli küllalt tegemist omaenese lõdva püksikummiga naise vahtimisega. Näppisin kummi. Süda hakkas peksma, kui kujutlesin, kuidas kaks inimeste olid selle üksteise sees olles enese vahele pannud. Siis napsas Lissu kummi mul käest.
„Aint et ega sool seda kah tarvis ei läe.Tiadsä?”
Lissu kudrutas naerda, aga ise vahtis samal ajal üle platsi sind:
„Mä arvan, et tol Johannesel on sama viga külges mis Hilleril. Pool muna alles.”
Ja mina vaatasin ega näinud sinus mingit viga. Sire selg, pealaest jalatallani kaunis kuju. Teadsin, et pean sinuga uuesti kokku juhtuma. Sa pidid ju minuga intervjuu tegema. Kangest naisest, kellel oli võime elu anda ja võtta.
„Auts,” aietas Lissu ja katsus oma paistes põske.
„Kuule, mä avitan sind tolle ambaga.”
Järgmisel päeval marssisin Näkkälässe.Tõmbasin Lissu hamba aida taga tangidega välja ja valetasin, et mul pole tuimastust kaasas. Siis käskisin va valelotal kompressi jaoks raudrohtu korjata. Astusin Näkkälä võimsa talu majja.
On olemas mitmesuguseid maju. Selliseid, kus elatakse jumalakartuses ja peljatakse Jumala viha, kui puulusikas põrandale kukub. Sellistesse ei maksa trügida, kui tahad oma tahtmist saada. Siis on selliseid maju nagu Neitotunturi veeres seisev Näkkälä häärber. Seal tinaraamides aknaklaaside taga elas Näkkälä Jouni, Lapimaa vägevaim viinakuningas. Karm ja leppimatu nende vastu, kes teda petta üritasid. Aga mina teadsin tema teistki külge. Teadsin meest, kes neelas hõrnad tervelt alla, nuttis, kui kevadeti kassipoegi uputati ja väntas pesutrumlit, et emal kergem oleks.
Jounil oli võimu.
Oma äri oli ta pärinud isalt, Aslak Näkkälält, kes hoidis Lapi piirituseväravat lahti kolmekümnendate kuiva seaduse ajal. Jouni oli sõitnud koos isaga samm-sammult Ouluni välja, et viin ikka Jäämere äärde välja voolaks ega kaoks lõuna januste jusside kurku. Rovaniemist oli Aslak leidnud Aune, kes töötas võõrastemajas teenijana. Aune armus ja läks mehega kaasa, kuigi suurlinnaelu oli kahju maha jätta.Veel praegugi kahetses Aune sageli Rovaniemi turgu taga ja kirus, et Näkkälätel ei olnud enam sinnakanti asja, igatahes mitte pärast Mannerheimi seitsmekümne viiendat sünnipäeva. Mis tookord juhtus, seda teadsid vähesed ja veel vähesemad söandasid sellest juttu teha.
„A’ siingi on old ia küll,” kinnitas Aune.
Ja kindlasti oligi. Aslak lasi oma noorikule ehitada Petsamo uhkeima tare. Tegi oma rahvale sama, mis lõuna härrad varem, jootis laplastele piiritust ja kogus viina nende karusnahkade vastu vahetades jõukust. Aga paha sai palga ja jõukus Jouni isale saatuslikuks. Mees ostis inglise madrustelt Parkkina esimese apelsini, tal tekkis ülitundlikkusreaktsioon ja nii ta suri.Alguses oli Aslaki surm Näkkälä talule suur löök, eriti kuna keeluseadus just samal aastal tühistati. Oleks äärepealt läinud kogu au ja uhkus. Kui Lapis 1942. aastal viinale jälle keeld peale pandi, hakkas äri edenema. Jouni ja Aune võtsid ise ussiviina põletamise käsile. Nüüd olid Jounil kõige paremad autod ja head suhted sakslastega. Näkkälä oli selline talu, kuhu mindi, kui oli vaja midagi korda ajada.
Tundus natuke sedamoodi, et Aunel oli mind nähes hea meel. Mulle kanti ette palmiksaia ja õiget kohvi kirsiõitega portselantassis.Tõmbasin kohvilõhna sõõrmeisse ja limpsisin saia pealt valguvat võisilma. Hindasin olukorda. Kellelt tasub abi küsida,Aunelt või Jounilt. Mul oli vähemalt üks trump varuks. Olin tulnud paluma midagi, millega Iso-Lamperi ealeski nõusse ei jääks. Mõlemad vihkasid Iso-Lamperit ja Untot südame põhjast. Aune katkestas vaikuse:
„Kuda läep, Pietari türuk?”
Olin kunagi raskelt sünnituselt tagasi sõites küsinud, kust Aune minu isa nime teab. Kas nad olid Rovaniemi aegadest tuttavad? Aga Aune suust ei saanud kunagi vastust välja pigistatud, kui ta seda ise ei tahtnud. Hakkas hoopis luust kammiga juukseid sugema ja palus mul laulda:
„Sool on suigutaja eal. Sa oskad unne laulda nii latse ku mehe. Mä olen tund aint üht, kes oskas samal kombel laulda ja sie on mo sõtse Annikki. Annikki-vainekene, läts ühessateistkümnendamal aastal saksmanniga kaasa.”
Annikki oli saanud hääle ja Aune võime tervendada või hävitada. Neelasin magusa saiapala alla ja lakkusin suhkrupuru suunurgast.
„Mä pian laagrisse tööle saama.Titovkasse.”
Nii Aunel kui Jounil jäi käsi tassiga õhku rippuma. Siis kuulsin, kuidas Aune läbi suhkrutüki pomises:
„Ää sä Vigasilm ullu juttu aa.”
Jouni aitas takka:
„Messä tolle jutuga seia tuled? Eks sä mine mõne saksmanni ämmamoori juure. Mine Rovaniemisse, sial noid otsusi tehasse.”
Aga me kõik teadsime, et ega nad mind niimoodi võta. Nad teeksid järelepärimisi ja saaksid teada. Isast ja muust.
Siis tärkas Aune silmis äratundmine. Jouni oli Aunelegi ette kandnud, et sina pidid laagrisse minema.
„Oh sä õnnetuke, türukunääpsuke, ikke tolle saksmanni sabas, jah? Unusta too mies. Mä tien soole soemunast mähise, siss ei tüki imud vaevama.”
Aga Aunel oli rahulolev nägu ees. Oli Unto ja Iso-Lamperi süü, et ma enam tema seltsis mööda maakonda ringi ei sõitnud. Jouni istus pingi otsas ja urgitses pussiga küünealuseid. Pöördusin tema poole:
„Saad pensiinitalonge.”
„Põle vaja, me saame saksmannide pensiini.”
„Avita.”
„Ei saa.”
„Saad
