teda.Varsti on sõda läbi, varsti tuleb Unto tagasi. Ja kuskilt minu seest tõusis palve, tugevam kui siiamaani ükski teine.Vaatasin auku, mis sa olid endast õhtusse jätnud. Surusin otsaesise vastu jahedat klaasi ja anusin: Mu Jumal, seda meest ma tahan.
Jumal, kui ma tema saan, siis teist ei palu.
Ma ei taha sinu eest midagi varjata, mu Johannes. Mul oli tõesti Unto. Ainus, kes mind tollal tahtis, kui mitte arvestada Parkkina hospidalis surnud intendanti Turust, kes 1939. aastal seoses Petsamo spionaažilooga kinni võeti.Tervenisti põhjakõrbenud mees.Tahtis minuga abielluda, enne kui Riigipolitsei mehed ta tapavad. Suri enne koitu. Pärandas mulle oma pliiveest läbiimbunud keha, juukseloki ja patenditunnistused:
Toode: Nupo poro, genotüübi produkt. Kaks kolmandikku toiduvajadusest otse pinnasest seal, kus samblik ei kasva, aga kuu paistab.Toidetud heinapuru ja talviste kiisapoegadega – kahjuks pääses produkt põgenema, tuleb rekonstrueerida pärandi põhjal, mis asub kümnekilostes sõnnikukottides Kasiino tallides.
Untot kohtasin siis, kui ta tuli spionaažijuhtumit uurima. Tookord võeti venelase heaks spioneerimises kahtlustatuna kinni üle saja petsamolase ja juhtus igasugu imelikke asju. Ülekuulamistel läksid relvad kogemata lahti ja kirjaoskamatud laplased andsid mitmeleheküljelisi tunnistusi selle kohta, kuidas nad olid venekeelseid salasõnumeid šifreerinud. Unto rassis Lapi maavanema Hillilä vasema väikevarbana kaasa teha ja tohtis, va rangjalg, Petsamosse jääda, kui teised lahkusid. Purukuiv paduusklik jahmerdis, pihkupeksjate suguvõsast. Alguses mõjus ta isegi liigutavalt. Korjas taimi ja kuivatas nende õisi albumites siidpaberi vahel ega uskunud, et Jäämere kaldal ei leidu ei kortslehte ega maranat. Nad sobisid Iso-Lamperiga nagu sukk ja saabas. Ühtaegu nii laestadiaanlane kui Isamaalise rahvaliikumise mehi, pärit kusagilt Pohjanmaalt. Kõneles veidrat murret, aga teda kardeti, sest tal oli võimu teha mis tahes porovargast spioon. Tal ei koitnud kunagi, et laplased lihtsalt rändasid oma porokarjade sabas piki tundrat ega hoolinud küünevõrdki linnameeste leiutatud piiriületuskorrast.
Ametialast auahnust tal jätkus ja kuidagi kahepalgeline kahe aate mees oli ta. Tellis koju Isamaalise rahvaliikumise päevalehte Aja Suund ja laenas Iso-Lamperilt laestadiaanlaste oma lehti Õlipuu, Halastuse Sõnumid ja Siioni Misjonileht. Saksmannid talle alguses ei meeldinud. Seisis nagu post, vormimüts peas Jäämerentie ristmikul, kui neid hakkas kolme aasta eest siia voorima, üritas oma messingnööpidega veoautodest välja tulvavat Wehrmachti tagasi suruda. Uskus alles siis, kui staabist helistati ja öeldi, et ei tohi passi küsida. Tal ajas südame pahaks, kuidas lotad kogunesid tulijatele drüüaseõisi jagama.
„Lehtsabad.”
Unto ütles:
„Oorad keik. A’ sinu mä igastahes ää peastan.”
Aga ega Unto ei tahtnud päästa mind mitte sakslaste, vaid minu enda käest. Minu isa tapeti 1918. aasta kodusõja ajal Rovaniemis Lainaanrantas ja enne seda elasid nad emaga laulatamata kokku halva kuulsusega Sahanperä osmikutes, sest ema suguvõsa ei andnud neile oma õnnistust. Ühtlasi oli üldiselt teada, et ma ei saa lapsi. Keegi ei teadnud õieti, miks. Iso-Lamperi jutu järgi olin lapsena Pelastustunturil mäest alla lasknud ja sattunud oksaharu otsa, mis tungis minusse sügavale nagu poropull lehma ja minu sees oli miski emastele omane katki rebenenud. Ise ma seda küll ei mäleta. Enamasti peeti põhjuseks hoopis minu paha verd ja patust päritolu, mille vastu ei aita miski. Ei aita seegi, et Iso-Lamperi majas elati jumalakartuses, akendel polnud eesriideid ja põrandale laotati söödikute peletamiseks pühkimise asemel kadakaoksi. Tare nurki pühitses Iso-Lamperi kord nädalas oma vaigukirbe kusega.
Iso-Lamperi eit nägi Untos võimalust minust lahti saada.
Lubas Untol mind pärast palvetundi koju saata ja sussutas Iso-Lamperi kaenlast:
„Tolle türuku järele põle meitel old vaja passida.”
Ütlesin Untole kohe esimesel käänakul, et järelkasvu minult oodata ei maksa. Unto ei hoolinud:
„Ku sõda mööda saap, siis ehitan meitele oma tare ja plangu ümber. Küll Jumal meitele tite annap. Jääd kodu nigu muudki eided. Lõpep ää too ämmaemanda töö perast ringijoossmine.”
Noogutasin, kuigi tundsin hiiglaslikku kämmalt oma kõri pitsitamas. Pigistas vee välja silmist ja sõõrmeist.
„Messä nüid.”
Unto arvas, et kurvastan seepärast, et ei või lapsi saada. Trööstis, et kuigi olen sünnilt patune ja jumalavallatu ning vanakurjast endast siginud, siis tema päästab mu. Jumala abiga võiksin minagi käima peale saada. Parkkina koguduses vannutati Jumalat minu isa patte andeks andma. Talitus oli põhjalik ja Keskimölsä eidele tuli vaim peale, hakkas koridoris kontide klobinal tantsu vihtuma ja kõneles muistseid keeli. Kõik kirikurahvas töinas ja pastor kuulutas:
„Issanda Kristuse ja tema vere nimel, patud andeks!”
Ei aidanud ühti.
Unto ei saanud kunagi aru, kuidas ma vihkasin tema poriseid saapaid.
„Palu aga Jumalat, küll siss keik äste läep.”
Ja tsiteeris Laestadiuse jutlusi:
„Ja kuigi meie päralt on paradiis maa peal, siis puhub siit ometi läbi hingeõhku vana Draakia kurgust.”
Unto ei mõistnud. Keegi enne sind ei mõistnud. Et ma ei tahtnud pesa punuda. Ei tahtnud lõpetada. Mitte pärast seda, kui Aune oli mind oma tiiva alla võtnud ja õpetanud tundma karbolivee saladusi. Armastasin seda taimede ja sookailulõhnalist soosilma, kus Aune mind ujutas ja käskis vett neelata. Tänu Aunele oli mul midagi, mida teistel naistel ei olnud – teadmisi, ja koos sellega käis vabadus minna ja tulla. Pääsesin pakku Iso-Lamperi särjesoomustega saabaste eest ja olin veel midagi, mitte ainult aher punaste sohilaps, kõigile lükata-tõugata. Ma armastasin neid vanu vereseiskamise loitse ja taigu, mida Aune mulle kõrva sosistas. Sest Aune õpetas mulle palju muudki peale meditsiiniteaduse. Sama hästi, nagu ma tundsin vaktsiinide, klistiiritegemise ja vere pumpamise kunsti, teadsin ma ka, kuidas vabaneda kõhupõletikust ahjunõe ja soolveega kuristades. Haavadele õppisin tegema searasvast ja vaigust mähiseid. Õppisin korjama punet ja palderjani, salveid ja kikkaputke ning segama meest ja tõnnikesest jooki, millega leevendada kurba meelt ja armuvalu. Õppisin vaigistama itkevate sõjaleskede leina nõgesemähise ja broomiga ning segama lehmade silo hulka vöödikut, nii et nende uni olid rahulik ja nad ei ammunud enam lautades saksmannide rekvireeritud vasikate järele.
Unto pidas Aune rohtusid Saatana tempudeks.
„Taimesi võib ka mudu korjata,” näitas Unto mulle oma herbaariume. Surnud, siidpaberi vastu laiaks litsutud emakasuudmed. Telliskivi ja puuplaatide vahele muljutud. Unto ei mõistnud, et minu vägi on minus kobrutav tume ja võimas voolus, soontes tukslev ja sosistav Jumala hääl. Et see on Jumal, kes mulle lõppude lõpuks käske jagab, mitte mingi kurivaim.
Ega Unto polnud paha mees. Keskpärane.Tahtis minna Iso-Lamperi jutule ja keelata mul sakslaste küüdis sõita. Vandusin, et ei sõida üksi, vaid koos Aunega, aga seepeale ütles Iso-Lamperi järsult:
„Ei. Kuski sä ei läe.”
Ja enam ma Aunet ei näinud.
Anna andeks, Johannes, et ma Unto poole üldse vaatasin. Aga ma ei teadnud siis midagi sinust ja küllap läks minugi veri keema, kuigi katsusin seda hundimunadest ja kopranõrest tehtud rohuga jahutada. Ja kui jäin rattaga sõites vihma kätte, tuli vastu ait ja aidalavatsil Unto tilluke riist, ei jaksanud ma enam vastu panna.Aga ei olnud Untost minu võtjat. Unto tonkis ja kirus, pritsis lõpuks mu reitele.
