kleiti ja vaatasin Unto poriseid saapaid.
Untole sai hukatuseks see, et ta kippus norrakate ja saksmannidega liiga suurt sõprust sobitama. Mõnikord katsus ta seda mulle seletada. Et Petsamo polnud Saksa seisukohast mitte Soome, vaid kuulus Norra luureteenistuse alla. Tahtis Kolmanda Reich’i suurte poistega mängida, aga ei osanud. Ja kui ta Altas hakkas oma nina igale poole toppima, siis läks nagu läks. Mingi suur lahingulaev sai viga ja Unto-vaeseke oli läinud pumaagat spioonidele pakkuma. Seisis tekil ja lehvitas, kui need mõõtmisi tegid ja torpeedovõrke kontrollisid ja karjus hurraa, kui sakslaste käsilane tegi nagu vinnaks lõhet paati, lobises sellest, mida poleks pidanud.
Selline oli Unto. Minust hakkas tal lihtsalt hale.
„Nüid on keik minu kraes.”
Unto oli politseiametist maha võetud, Gestapo tahtis tema tausta uurida. Otsekui oleks tal olnud muud varjata kui need õietolmu järele lõhnavad nahkmapid. Siis tuli kõne sidestaap Roist4 ja teatati, et Unto võetakse rangis jalgadest hoolimata sõjaväkke.
Ma ei läinud teda Rovaniemi alevisse saatma, ei, kuigi oleksin saanud rongi näha.
Sel päeval olid Alakunta rannaniidul Parkkina ja Liinahamari kaitseväe poiste laskeõppused ja pandi kirja vabatahtlikke. Mul oli palju tegemist platsi serva püsti pandud Punase Risti telgis. Meeleolu oli ärev. Rindelt polnud midagi kuulda ja puhkusele ei lastud ka kedagi. Hiiukirnud kuivasid põhjamudani läbi ja igal pool lõhnas maaema raske tolmune üsk ja aitades saksmannide soonilised türad.Venelane pommitas pea iga öö ja rindele lasti juba viieteistaastasi vabatahtlikke.Vaktsineerimised, kaalumised, alusetute piimaportsusoovituste koostamine. Keskimölsä taat tuikus purjuspäi platsil ringi ja undas, et saksa Blutsbruder on hakanud lehkama nagu mädane haav lonkava lehma vitus. Oma plikapõnnid oli ta saatnud Oulu vabrikusse molotovi kokteile vorpima.
„Õite pia läep neid saksmanni vasta tarvis. Nood panevad Sallas ja Kilipisjärvis kindlustusi püsti, mä olen isi nännu!”
„Messä isi arvad?” küsis Lissu.
See oli sättinud enese lauanurgale sääri vibutama. Peas oli teisel titeihu värvi uhkeldav kübar ja seljas kretongkleit. Last tal kaasas polnud. Sain viimase kaitsesüsti laplase luisesse ihusse torgatud ning hakkasin süstlanõelu ja kolbe kotti korjama.
„Mes asjast?”
„Noist kindlustustest noh.”
„Tühi lora. Obusemeeste telegrahvi lorajutt.”
Piilusin vargsi platsile. Poolemunalised poisinirud tammusid edasi-tagasi, puutoikad ja jahipüssid õieli. Enamikul polnud õiget mundritki. Alakunnase Jaakkimal vähemalt surnud venna SS-Wikingi tunnused varrukal ja pealuuga kiiver. Juhtis teiste marsilaulu.
„Sak-sak-saksa venkut vihub, So-so-soome pära pühib. Jätku tühi lootus!”
Aeg-ajalt läks mööda mõni sakslaste kompanii ja siis tõstis Jaakkima käe püsti:
„He-he-heil Hiller!”
Teised poisinagad tundsid end ilmselgelt ebamugavalt. Ja sihukesed peaksime rindele saatma? Vadakut ja lehmalihast sültvorsti oleks neile hitlerihailitamise asemel vaja olnud. Kusagilt kaugelt kostis suurtükikõminat.
Lissu rüüpas sahhariiniga magusaks tehtud sidrunijooki, mida ta ise nimetas limonaadiks. Iga lonksuga vilksas silmis vaevane pilk. Hammas valutas ja Aune ei tahtnud aidata. Mossitas ikka veel lapse pärast. Lissu ohkas:
„Mõtleda, mo titt ja nieger.”
See oli tõsi.Tite nahk oli hakanud tumedaks tõmbama ega aidanud seegi, kui last hõõruti sidrunisoodaga ja hoiti ühtelugu aida taga saepuru sees jahedas. Ja alevis ei olnud nähtud neegrit ega juuti sestsaati, kui ameerika laev neil neljakümnendal aastal järel käis. Keegi koerakoonlane oli leiutanud, et lapse isa ei ole keegi muu kui Kiikala Sulo. Kiikala Sulo oli suure karaga sõnn, keda viidi Alaluostarile õhvakesi kargama.
„Mä ei saand seda last enesele jätta, mä olin ülitundlik. Isegi piima mool põld.”
Siis Lissu mured kadusid. Hammas ei teinud enam häda.
„Vahi.Tolle saksmanni mä viel enesele napsan.“
Pöördusin vaatama. Süstlakolb pudenes maha ja ma kirusin:
„Assa oorajääger!”
Lissu kiljatas imestunult. Seletasin, et pean nüüd süstla uuesti läbi keetma ja desinfitseerima. Aga ega ma seda kirunud. See, keda Lissu näitas, olid sina. Saabusite Jouniga jalameestena niiduserva. Jouni tassis statiivi.
Sundisin end karedast häälest hoolimata küsima, kes see veel on.
„Kassä põle lugend ta juttusi saksmannide lehest?”
Ma ei olnud lugenud ja Lissugi polnud, aga põhjused olid erinevad.Tema luges ainult Filmiaitta ajakirja ja sealtki ainult Greta Garbo kohta. Mina jällegi ei pääsenud uudistele õieti üldse ligi.Ainuke raamat, mida Iso-Lamperil loeti, oli katekismus, ajalehtedest juba 19. sajandil kinni pandud Õlipuud ja teisi laestadiaanide väljaandeid. Suomen Kuvalehte sai mõnikord sirvida naabrite käimlas, kus sellega tagumikku pühiti.
Lissult kuulsin, et sa meeldisid kõigile. Emade ja vanaemade lemmikuks olid sa saanud pesu nöörile riputades ja ärajooksnud karja kesapõldudelt koju ajades, peremeeste sõbraks sellega, et ei teinud peretütardele tittesid. Poisinagade kangelaseks olid tõusnud parvetamispalkidel joostes ja põuda vilistades. Sellest kõigest polnud mul aimugi.Teadsin ainult, et sinu saapad ei ole sellised nagu teistel. Et sina võtsid need tuppa tulles jalast. Ja et sinu lõhn pani mul vere kõrvus kohisema.
Lissu kõneles otsekui minu piinamiseks, et naised räägivad omavahel sinu lõhnast.Autti Henriikka oli arvanud, et sinu külge on jäänud jooksuajal tapetud poropulli kiimahais. Et teised mehed sinu lõhna ei tunne, aga porod ja muud elukad küll, ning kardeti, et sügisesel jooksuajal oled tundras jännis mis jännis ning et sind hakkavad jahtima nii poropullid kui kaljukotkad.
„Mä ütsin talle, et ää mine, kulla mies.”
Vaatasin sind üle platsi. Nägid ilma vormimütsi ja SS-mundrita välja nii otsata iseteadev ja ometi habras. Saapad porokookidest puhtad ja tukk otsmikul nagu lehma lakutud. Kaamera statiivil valmis.
„Mes ta sial üles võtap?”
„Keike vilmip. Ja punup türukutele pärgasi.”
Pöörasin pea kõrvale ja sain küsitud:
„Kas ta on sind kah taht üless võtta?”
„On jah.”
„Kas tei lehte jutu?”
„Ei teind,” tunnistas Lispet.
Ohkasin kergendatult. Aga siis nokutas Lissu oma ilusat pead ja viskas ühe jala hooletult üle teise:
„Pärja sain ikke.”
Ja korraga vihkasin ma Lissut. Ojakaldal kollaselt lõõmavatest konnakapsastest ja kullerkuppudest, härjasilmadest, küüvitsast, kuradisõrmkäpast, peitjalast, soovõhast, kontpuust ja harakputkest punusid sa neidudele pärgi ja pildistasid neid. Ja mina pigistasin süstlakolbi rusikas ning kujutlesin, kuidas
Jätkusõja ajal Soome peastaabile allunud staap, mis pidas ühendust Põhja-Soomes resideeruvate Saksa vägedega.
