käis Peter oma tütart vaatamas, aga sel õhtul läks ta tütre poole. Kui Margaret midagi teab, räägib ta sellest talle. Peter tundis, et ei saa rahu enne, kui on Jani ja Tullochi sepitsustest sotti saanud. Aga kui ta sellest Margaretile rääkis, leidis ta, et tütar ei tea Jani lahkumisest mitte kui midagi. Kogu lugu šokeeris Margareti. Töö langes talle sülle, ta oli hirmust ja üllatusest oimetu. Jan polnud kunagi lahkunud tema juurest vihasena, hüvastijätu või suudluseta. Isa kaebusi ja hirme Tullochi asjus ei suutnud ta õieti kuulatagi. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli see, kuidas Jan oli käitunud temaga. Peter ei saanud tütrelt midagi teada ning ärritus veelgi enam, sest ta leidis, et Margareti masendus oma halva abikaasa pärast on täiesti mõttetu. Ta ei suutnud taluda ühtki nutvat naist, aga tütre nuuksed ajasid ta vihale.
“Tule siis koju ema juurde,” ütles ta, “kui su silmad kuivad on; aga ära tule minu majja ühtki pisarat Jan Vedderi pärast valama.”
Margaretile meenus nüüd, et just sellega oli ta Jani ähvardanud. Ilmselt mees uskus, et kui naine end nüüd ootamatult mahajäetu ja unustatuna leiab, ta seda teebki. Naine kõndis majas edasi-tagasi, tundes, kuidas enesehaletsus, armastus, viha ja uhkus kõik temast kordamööda võimust saavad. Võib-olla oli tema kibedaim tunne abikaasa vastu seotud alandusega, “mida inimesed ütlevad”. Margaret oli iga võimaliku tragöödia puhul teiste inimeste arvamusest sõltuv – suures osas nägi ta nii oma õnne kui ka õnnetust teiste inimeste silmade läbi.
Sel ööl oli ta väga pettunud, et tema abielu on nurjunud, aga nurjumised tekivad üldiselt kas kannatlikkuse või usu puudumisest. Margaret polnud Jani suhtes kunagi eriti kannatlik olnud; ta oli ka mehesse usu kaotanud. Miks ta ei peaks koju minema, nagu isa tal oli käskinud? Seda küsimust küsis ta endalt korduvalt. Ta vaatas ringi oma kaunis kodus, mille ta oli mehele kinkinud; ta mõtles tulutoovale ärile, mis oleks isa pensionile jäämise või surma korral Janile kuulunud; ta mõtles, et küll peab üks mees pahatahtlik olema, kui ta sellist õnnistust nii kergelt võtab. Peeglist möödudes silmitses ta oma ilu kurbliku naeratusega ja mõtles jälle, kui vääritu oli olnud Jan.
Koidikul hakkas Margaret ettevaatlikult pakkima neid majapidamisasju, mis olid talle kõige kallimad. Väikesed Edinburghist ostetud nipsasjakesed, kooliajal valmistatud kaunid käsitööesemed, portselannõud, peeglid ja linikud. Ta oli otsustanud maja lukku panna ja minna seniks isa juurde, kuni Jan tagasi tuleb. Siis oleks mees sunnitud talle järele tulema ja tüli korral oleks tal vähemalt tugevam positsioon. Isegi selle mõtte juures, mis koosnes kõige pühamatest oletustest, tulid mängu tema ihnsad arvestused ja majanduslikud kaalutlused. Ta mitte ainult ei säästaks kõiki majapidamiskulusid, vaid saaks ka pühenduda kaunite esemete kudumisele ja nii jõuaks ta enne iga-aastast laata õige palju asju valmis teha.
Margareti mõte läks pangaraamatu peale. Selle peab ta kindlasti kaasa võtma ja põgus naeratus libises üle ta näo, kujutledes isa ja ema üllatust summa peale, mis seal kirjas – juhul muidugi, kui ta neile sellest üldse räägib. Ta läks raamatukest tooma; aga loomulikult oli see läinud. Algul ei tahtnud ta seda uskuda, seejärel rabas teda kaotushirm, ta hakkas värisema ja pööras kähku kogu sahtli pahupidi. “Läinud!” Ta karjatas selle sõna ägedalt ja teravalt, nagu surmavalt haavatud naine. Ta ei suutnud raamatukest kusagilt leida ja pärast viieminutilist otsimist oli ta endast täiesti väljas ning langes kohutavasse ahastusse.
Jah, see oli haletsusväärne. Ta oli alustanud hoiuraamatu pidamist pennidest, mis säästetud maiustuste ja raamatute pealt, kuuepennistest, saadud kudumite ees, mis valmisid neil pikkadel tundidel, mil ta oleks tahtnud mängida. Selle sees olid tema lapsepõlve ja neiupõlve nipsasjakesed ja lindikesed. Peale selle oli seal veel palju väikseid elumõnusid, millest ta Jani ja iseenda oli ilma jätnud. Tema kanad olid selle nimel munenud, hanesid oli ta selle pärast kitkutud ja tema käed olid pidevalt selle heaks rassinud. See oli olnud ebajumal koldekivi peal, millele ta oli ohvriks toonud oma nooruse ja surmanud oma armastuse.
Esmalt oli see üksnes kaotus, mida ta suutis taibata, aga väga kiiresti hakkas ta oma kaotust seostama Jani ja 600 naelaga, mida mees oli tema käest viimasel jutuajamisel palunud. Selle veendumuse peale ta pisarad lakkasid, nägu muutuks karmiks ja valgeks nagu jää. Kui Jan oli kasutanud tema raha, siis ei räägi ta mehega enam mitte kunagi ega kohtu temaga ealeski. Sel hetkel ta peaaegu vihkas Jani. Mees oli inimene, kes oli võtnud ära tema 600 naela. Margaret unustas, et Jan oli olnud tema armsam ja abikaasa. Niipea kui ta suutis end taas kokku võtta, põgenes ta isa majja ja Peteri kõrval põlvitades nuuksus välja mure, mis oli pannud ta kannatuste karika üle ääre voolama.
See oli mure, millele Peter suutis südamest kaasa tunda. Ta valas ise samuti viha- ja alanduspisaraid, kui pühkis tütre omi. Teda kurvastas väga, et ei saanud Jani varguse eest kohtu alla anda. Sest ta teadis väga hästi, et seadus tunnistaks Janil olevat täielikku õigust sellele, mis kuulub ta naisele. Ei tütar ega isa meenutanud, kui palju aastaid oli Jan talunud oma naise isekust ning andestanud talle, et Margaret temasse ei uskunud, ometi oli Jani tegu andestamatu patt.
Thora rääkis väga vähe. Ta oleks võinud Peterile meenutada, kuidas too oli kogu tema raha oma ärisse investeerinud, kuidas ta alati oli naise isikliku teenistuse oma taskusse pistnud. Aga mis mõttega? Ta ei süüdistanud eriti Jani, et see lõpuks võttis selle, mille paljud abikaasad oleksid kohe alguses võtnud, aga ta oli omajagu vihane selle peale, kui halvasti Jan Margareti üldiselt kohtles. Halba aimates jälgis Thora, kuidas Peter Margareti kodu kena mööbli tühja aita kogus ja mahajäetud maja võtme oma taskusse torkas.
“Ma olen nii õnnetu!” ulgus armetu naine hommikul, päeval ja öösel. Tema raha ja tema abikaasa andsid talle pidevaks kaeblemiseks põhjust, üksnes oma käitumist õigustas ta iga kord isemoodi: “Minu kodu oli alati puhas ja mugav! Ühegi mehe laud pole olnud rikkalikumalt kaetud! Ma ei laiselnud kunagi! Ma ei raisanud midagi! Ja vaatamata sellele mind röövitakse paljaks, reedetakse ja jäetakse maha! Nii õnnetut naist pole ilmas olnudki – nii ülekohtuselt õnnetut!” ja nii aina edasi.
“Heldeke, mu laps!” ütles Thora ühel päeval. “Kas sa siis tõesti loodad enne surma õnne allikalt juua? Selle kohta käib üks tark ütlus, mille me näikse unustavat: Seal – mitte siin –, seal lakkavad pahed meid kimbutamast; seal saavad kõik väsinud puhkust. Seal on lubanud jumal meie pisarad pühkida, mitte siin, Margaret, mitte siin.”
V peatükk
LAEVAHUKK
“Ma olen mees, kes ebaõnne kohtab.” “Kuid igas halvas on ka miskit head, kas sina, inimene, suudad leida selle sealt?”
Ukski inimene pole oma kahepaikse loomusega nii alasti silm silma vastu seisnud nagu Jan Vedder. Ükski mees ei ole nii palju soovinud ja nii vähe toime saatnud. Juba ammu enne oma esimeselt merereisilt naasmist oli ta hakanud kahetsema, et oma naist pettis, ning oli otsustanud talle oma viga tunnistada, kuna ta ise uskus selle vea olevat. Temale luges raha nii vähe, et ta ei suutnud mõista Margareti meelehärmi täit suurust, aga ta teadis vähemalt, et naine on sügavalt haavunud, ja oli valmis talle tõotama, et niipea, kui Solan on võlgadest prii, hakkab ta tagasi maksma raha, mida naine nii kõrgelt hindas.
Jani esimene merereis oli väga edukas, aga nagu tavaliselt olid ta lootused arutult kõrgel, arvates üsna kindlalt, et jõuab mõlemale, nii Tullochile kui ka Margaretile, võla kahe aasta jooksul kergesti ära maksta. Muidugi oli kaks aastat väga lühike aeg, et naine 600 naela eest teda jälle usaldama võiks hakata.
Seejärel, oma häid kavatsusi, lootusi ja rehkendusi kaaludes oli Jan juba enne Lerwicki jõudmist veendunud, et see sunnitud laen ei olnudki õieti midagi, mille pärast nii suurt tüli teha. Oleks ju loomulik asja nii võtta ning kindlasti võtabki Margaret asja samamoodi nagu ta ise.
Solan randus Lerwickis õhtupoolikul.
