Kuigi ta korduvalt oma lemmikhüljest Brendat hüüdis, ei tulnud see talle vastu, kuigi loom seda alati peaaegu inimliku kiindumusega tegi. Veel enne, kui jalg lävepakku puudutas, tajus Jan, millised on asjalood: Margaret oli läinud oma isa juurde; muidu oleksid loomad ja linnud aias olnud.
Jani esimeseks mõtteks oli naisele järele minna ja koju tuua; ning ta katsus taskus kuldketti ja medaljoni, mille oli tülilepituseks naisele toonud. Aga seejärel turgatas talle pähe, et selleks ajaks, kui ta Peteri maja juurde jõuab, on just teejoomise aeg, ning ta ei kavatsenud Peteri juuresolekul arutada Margaretiga nende erimeelsusi. Thora heale mõjule võis ta loota: aga ta teadis, kui kasutu oleks Peteriga asja arutada või lepitust otsida. Tervelt viis minutit seisis Jan riivis ukse taga, mõeldes, mida teha. Ta tundis, et tema seisukord on täbar, ta oli äsja edukalt reisilt saabunud ning polnud kedagi talle lahket sõna ütlemas. Jah, ta võiks minna Torri poole, seal võetaks ta rõõmuga vastu. Aga mõte lärmakast ruumist ja uudishimulikest meestest oli talle vastukarva. Snorro poole võiks ka paariks tunniks minna. Lõpuks otsustas Jan, et mahajäetud kodu vaikus on parim koht, kus kaaluda asjade uut seisu tema ja naise vahel, ja seda tehes võiks ta teha tassi teed ning jutuajamiseks end pesta ja värskendada.
Jan tegi köögi aknaluugi lahti ja hüppas sisse. Täielik mahajäetuse tunne rabas teda. Justkui automaatselt jalutas ta läbi üksildaste, tolmuste ja nukrate tubade. Polnud jäetud mitte ühtegi tooli, kuhu saaks istuda. Jan naeris valjusti – seda õnnetut, tortslikku kurba naeru, mis on palju haledam kui nutt. Seejärel läks ta Torri juurde. Inimesed olid näinud teda kodu poole minemas ja mitte keegi polnud olnud nii kena, et takistada teda seda mõttetut, armetut teekonda ette võtmast. Ta tundis end sügavalt solvatu ja pahasena. Lerwickis polnud pooltki tosinat meest ega naist, kelle olukord Jani omaga võrreldes oleks nende osavõtmatust õigustanud. Kuid ta ei mõelnud sellele. Kõik mehed ja naised teadsid tema häbist ja viletsusest. Mõni oleks võinud teda hoiatada. Torr raputas Jani kurtmise peale kaastundlikult pead ning andis talle ohtralt alkoholi, ja tunniga oligi ta poolteadvusel joobeseisundis oma mure unustanud.
Järgmisel hommikul läks Jan Peteri majja oma naist vaatama. Peter teadis tema saabumisest ja oli teadlik ka kõigest sellest, mis oli juhtunud Torri pool. Loomulikult oli Jan kohe kirglikult kõigest rääkinud ning palju joonud. Ja mitte ühtki tema pahedest polnud Peter Margareti eest varjanud. Naine oli lootnud, et mees kohe tema juurde tuleb, et on küll äge ja ütleb mõned rängad sõnad, aga ta oli olnud kindel, et mees ütleb need talle, mitte võõrastele inimestele. Tund tunni järel oli ta oodanud, igatsusest, hirmust ja vihast haige, kuni tuli sisse Peter, morn ja karm, ning ütles:
“Mine voodisse, Margaret. Jan Vedder lausus sinu kohta täna õhtul selliseid sõnu, mida ei saa andestada, ja nüüd on ta Torri juures silmini täis. Vaata, et sa temaga ei räägi – ei musta ega valget.” Peter oli löönud vihaselt vastu lauda, nii et mõlemad naised ehmusid sõnatuks, mida Peter ise nõustumise märgiks pidas.
Nii et kui Jan palus oma naist näha, seisis Thora ukse peal ja tema kurb vaikne olemine ütles Janile, et Peter oli andnud tema majja laskmise kohta karmid käsud.
“Aga sina, ema, kas sa ei paluks Margaretil välja tulla, et ma saaksin temaga rääkida? Jah, kas sa teeksid seda,” ning innukalt surus ta Thora kätte väikese kingituse, mille oli toonud. “Anna see talle ja ütle, et ma ootan teda siin.”
Pärast kümneminutilist viivitust tuli Thora tagasi ja andis mehele kingituse tagasi. Margaret tahtis oma 600 naela, mitte kuldmedaljoni, ning Jan polnud talle vaevunud rahast isegi kirjutama. Mehe tagasitulek oli kutsunud esile mälestuse esmasest kaotusvalust. Margaretil oli olnud õrn lootus, et Jan toob talle raha tagasi, et ta oli võtnud raha üksnes tema hirmutamiseks, aga selle lootuse luhtumine tõi tagasi esialgse terava valu, kaotusvalu. Sellises meeleolus oli tal kergem öelda, et ta ei kohtu temaga, ei räägi temaga, ega võta vastu tema kingitust, andku aga tagasi 600 naela – see oli kogu ta vastus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
