rõhutada. Igapäevaseid toimetusi tehes kaalus ta, ja sugugi mitte õelalt, milliseid nippe tuleks kasutada, et Jani koju tagasi oma naise juurde meelitada ja eelkõige teda naise üle uhkust tundma panna.
Thora uskus, et seda suudaks teha üksnes meri. Armastas ju Jan oma südames vaid neid inimesi, kes merd armastasid. Ta tundis, et Janile ei sobi kuidagi munade lugemine, see oleks sama, mis punast täkku adra ette rakendada. Thora vähemalt mõistis seda mässulist, õnnetut pilku Jani ilusas näos. Kui molvapüük oli algamas, ütles Thora Peterile: “Sul on üks kohustus, nimelt tuleb sul anda Jani käsutusse üks paat. Ta on kogu hingega merel ning pole hea, kui nii hea meremees perest välja läheb.”
“Mul pole kavatsustki seda teha. Ühel päeval võib Jan küll hästi toime tulla, aga juba järgmisel keerab ta kõik tuksi. Ma ei usalda talle oma paate.”
“Mulle tundub, et sa usaldasid tema kätte Margareti, ning võiksid siis ka talle usaldada üheksateistkümne jala pikkuse emapuu ja viiekümne sülla sügavusse ulatuva õngeliini.”
Peter ei vastanud midagi ja Thora oli samuti vait. Aga lõpuks, kui mees oli oma piibu lõpuni tõmmanud ja õhtupalve lugemiseks piibli ette võttis, lausus ta: “Sa saad oma tahtmise, naine. Jan saab paadi, aga küll sa näed, et head nahka sellest ei tule.”
“Sa oled alati hea olnud, Peter, ning selles asjas pean ma silmas enamat kui kala. Margareti kodune elu on õnnetu. Ema tunneb selle ära.”
“Ära sina oma nina sellesse topi. Iga mees armastab omamoodi. Mis Jani ja Margareti vahel ka poleks, see on nende omavaheline asi. Eks ma räägin paadist hommikul.”
Peter pidas sõna ja tegi seda ilma väikluse ja vimmata. Talle meeldis Jan endiselt. Isegi kui Jan ja Margaret tülitsesid, pidas ta seda abielu alguses üsna loomulikuks. Põhjamaa naised olid kõik tormakad ja valitsemishimulised, ning Peter oleks põlanud Jani, kui oleks kahtlustanud, et too annab Margareti jonnakale tahtele järele. Kuigi Margaret oli tema oma tütar, ei tahtnud Peter, et noorik oleks naiseliku ülemvõimu kehastus.
Niisiis kutsuski Peter Jani meeldivalt enda juurde ja ütles: “Ma olen Kena Margareti sinu jaoks hoidnud. Kas sa ei tahaks temaga sel hooajal sõita, Jan? Nagu sa hästi tead, on see parim paat, mis mul on. Tuhat nelisada õngekonksu veab ta välja ja sa võid palgata endale kuus meest.”
Peteri silmad läksid uduseks, kui ta Jani näos hetkelist muutust täheldas. Too ei suutnud tänusõnu väljendadagi, aga Peter nägi ta tänulikkust ning jäi omadega päris jänni, öeldes peaaegu hädaldades. “Aitab nüüd küll, Jan-poeg, mine aga ja palka mehed, keda endale tahad.”
“Kõigepealt tahaksin ma Snorrot.”
Peter lõi kõhklema, aga ta ei hakanud oma lahkust kahetsema ning vastas ausalt: “Siis tuleb sul Snorro võtta – kuigi mulle see eriti meele järele ei ole, et sa teda tahad.”
“Aga koos temaga läheb meil merel hästi, isa.”
“Mis sellesse puutub, siis sellega on täpselt nii, nagu jumal tahab. Tee, mis mehe kohus, ainult seda saan ma sinult nõuda. Margaret rõõmustab, kui sind õnnelikuna näeb.” Peter lõi Margaretist rääkides pilgu maha. Ta ei tahtnud, et jääks mulje, nagu ta Jani piidleks, kuigi ta tegelikult seda tegi.
“Naise mõtteid ei oska keegi lugeda, isa. Kes oskaks öelda, kas see teeb ta õnnelikuks või vihaseks.”
“See on rumal jutt, Jan. Naine peab rõõmustama selle üle, mille üle mees rõõmustab. Aga nüüd on sul küllalt vähe aega, et paati proovida, kõik õngekonksud ja õngeliinid üle vaadata ning meeskond palgata. Jätan kõik sinu hooleks.”
See meeldis Janile üle kõige. Ainult linnuke, kes oma esimest pesa ehitab, võinuks olla sama õnnelik nagu tema. Kui ta õhtul koduukse avas ja rõõmsal naeratusel sisse astus, oli see nagu Kristuse ülestõusmine. Kahvaturoosa värv Margareti palgel lõi särama ja muutus sügavpunaseks, kui mees ta oma käte vahele võttis ning teda vanal õnnelikul moel suudles. Margaret naeratas tahtmatult ja Jan mõtles: “Kui ilus ta on!” Ta rääkis naisele kõik, mida Peter oli öelnud ja teinud. Jani valdasid tänutunne ja tegutsemiskihk. Ta ei märganud neid harvu hetki, mil Margaret vaikis või jahedalt reageerimata jättis. Jan oli üllatunud, kui taipas, et kogu lugu ei meeldigi naisele.
“Niisiis olen ma abiellunud lihtsa kaluriga,” lausus naine kibestunult. “Suneva Torri abikaasal on igatahes suurem paat kui sinul.”
See oli ebaõnnestunud märkus ja puudutas Jan väga õrna kohta. Ta ei suutnud end takistada vastamast. “Tal on rohkem õnne kui minul. Ragon Torr andis Glummile Suneva kaasavara ja koos sellega ka oma paadi.”
“Ja miks ka mitte? Kõik teavad, et Glumm on mõistlik mees. Nii-sama tühja ta ei karga.”
Jan oli ennekuulmatult haavunud ja pettunud. Hetkeks tundis ta, kuidas teda haarab must masendus. Paat lebas tema südames nagu vrakk. Ta jõi süngelt teed ning kergelt pruunistatud kala, uteliha ja kuum nisukook maitsesid nagu tallanahk. Võib-olla läks selle peale Margareti süda pehmemaks, sest ta hakkas rääkima ja käis peale, et Jan võtaks liharooga, mis tolle jaoks oli oma maitse kaotanud. Jan vestles naisega väga üldistel teemadel. Ta ei tahtnud rääkida paadist, sest selle suhtes nad ühist keelt ei leidnud, ent ükski muu teema Jani ei huvitanud. Ja nagu kõik väga isekad inimesed, kujutas ka Margaret ette, et see, mis huvitab teda, pakub ülimat huvi ka teisele. Oma rahulikul tasakaalukal häälel rääkis ta kevadisest suurpuhastusest, kannikeste ja tulbisibulate kasvamisest, ega teadnud, et kogu selle aja mõtleb Jan oma paadist, selle ankru hiivamisest tõusu ajal või siis raske kalalaadungiga sadamasse toomisest nii, et paat – Shetlandi kõnepruugis – vees vahtu välja lööb.
Kõigest hoolimata oli ettevalmistuste nädal Janile ja Snorrole väga edukas ning kuueteistkümnendal mail oli nende paat üks esimesi kuuekümne aluse seas, mis Lerwickist molvapüügi vetesse purjetasid. Kaile oli neid saatma tulnud suur rahvahulk – emad ja naised, kallimad, kurblikult igatsevate ja kadedate nägudega poisid ning vanad mehed, nägudes peegeldumas nende endi kuulsusrikas minevikuhiilgus. Nende seas oli ka eresinises kleidis Suneva, sinised lindid lehvimas kuldsetes juustes. Ta seisis kai tipus ja kui laevad temast möödusid, kallas ta merre tassi õlut, mis pidi laevastikule head õnne tooma. Jan oleks nii väga tahtnud teiste kailseisjate hulgas oma naise ilusat nägu näha, kui ta ise Peterile mütsi lehvitades peamastis seisis. Margareti aga seal ei olnud.
Margaret oli end Jani positsiooni pärast väga alandatuna tundnud. Ta oli alati Lerwicki naistest pisut eemale hoidnud. Ta oli käinud Edinburghis kooli, oli neist palju rohkem haritud ja teadis väga hästi, et pärib suure varanduse. Margaret oli lootnud, et Jan leiab endale koha Lerwicki kaupmeeste ja linnanõunike hulgas. Ta unistas kenast mõisast, mille nad ehitavad, ja kaunist mööblist, mis Edinburghist kohale saabub. Margaret oli üks neid naisi, kelle jaoks maja võib muutuda kuningriigiks ja koduse majapidamise eest hoolitsemine tähtsamaks kui suure rahva juhtimine. Kui ta Jani valis ja mehe tagasihoidlikust seisusest üles tõstis, ei olnud tal aimugi, et too tagasi kalavõrkude juurde triivib.
Esimest korda läks Margaret koju kaebama. Aga selles küsimuses ei tundnud Thora tütrele vähimalgi määral kaasa. “Meri on tema ema,” ütles ta, “Jan armastas merd enne sind ja kui see teda kutsub, läheb ta alati tema juurde tagasi.”
“Ühelgi mehel Shetlandis ei ole paremat äri, kuidas saab talle meeldida paadis elamine, kui tal on olemas nii vaikne, nii puhas ja mugav kodu?”
Thora ohkas. “Kas sa siis aru ei saa, et häll kiigutab ja labidas matab. Meri rääkis Janiga veel enne, kui ta oma ema rinnal lebas. Meri on tema isa haud. Ei kuld ega naise armastus saa neid iial lahutada, pea seda alati meeles.”
See
