aitab juba sellest, et ma sind ei vääri. Kui oleksin valinud naiseks sinust vähem täiuslikuma naise, oleks mul ehk paremini läinud.”
“Ja minul samuti.”
Jani jaoks oli see kurva lõpu algus; aga sellest piisas, et halvale teele pöörata, nagu iga tegevuseta mees oma mures. Ta rääkis sellest pidevalt. Peter, vastupidi, hoidis oma keelt hammaste taga, ja alati kuulub tülide puhul poolehoid sellele, kes vaikib. Pealegi olid Lerwickis kõik Peter Faega seotud. Tema andis neile tööd või ostis nende kaupa. Nad võlgnesid talle raha või lootsid temalt mingit teenet paluda. Kuidas nad ka Janile kaasa ei tundnud, ei tahtnud ega saanud nad Peteriga tülli minna.
Üksnes Michael Snorro oli Janile üdini truu; aga, oh, milline oli Michaeli arusaam kogu asjast. Kõik Jani väärteod olid ka tema väärteod; kogu Jani viha peegeldus ka tema vihas.
Ta hoolitses Jani eest, tundis talle kaasa, toetas teda lõpmatult armastusega, mis on “imeline ja ületab naise armastuse”.
IV peatükk
MAHAJÄETUD KODU
“Sest siin silmitsi me kaks, teineteisest kaugel lahus, et jumal ise näeb, me vahele terve maailm mahub.” “Kodu ju minu jaoks täiesti kadunud, üksik, kahetsust täis ja kauge.”
Nüüd jõlkus Jan terved päeva Ragon Torris ja sobitas sõprust meestega, kellel nagu temalgi polnud mingeid eesmärke. Ta jõi aina rohkem ja rohkem ning oli eestvedajaks kõigil pidudel ja lõbustustel, millega Shetlandi elanikud pikal talveajal meelt lahutavad. Õige pea oli ta Torrile hirmsasti võlgu ja selline olukord viis järgmise sammuni tema allakäiguteel.
Ühel õhtul tutvustas Torr teda hollandi kipperile Hol Skagerile, kelle tööks oli tegelikult salakauba – tee, brändi, tubaka ja prantsuse kaupade –
vedamine. Jan oli vägagi seda meelt, et hollandlasega kampa lüüa, Skager aga oli Jani üle lausa rõõmus. Varsti hakkas Jan kolm-neli nädalat korraga kodunt ära olema. Peter ja Margaret aimasid selle äraoleku põhjust väga hästi, aga sellest rääkides oleksid nad enda peale tõmmanud väga suure meelepaha. Salakaubavedu oli asi, millega olid seotud kõik –
olgu vaesed või rikkad. Kõigil oli selle asjaga pistmist, ning üleüldine suhtumine, mida kõik järgisid, oli selles suhtes täielikku teadmatust üles näidata ning kurttumma mängida. Kui Jan tuli koju ja tõi oma naisele tüki kallist siidi, pitsi või kullast nipsasjakese, võttis Margaret selle vastu pealekäiva uudishimuta. Kui Peterile pakuti omahinnaga vaat prantsuse brändit, ei esitanud ta kunagi ebameeldivaid küsimusi. Jumala käskusid liig vabalt tõlgendav südametunnistus puikles süümepiinadest kõrvale, andes keisrile, mis keisri jagu.
Nii et kui Jan nädalateks kadus ja siis, raha taskus ning käed täis sõpradele toodud kingitusi, välja ilmus, tervitati teda küsimusi esitamata. Talle meeldis selline elu, meeldis nii, et kui järgmine kalastamishooaeg saabus, keeldus ta igast pakkumisest. Ta teenis Hol Skageri juures rohkem. Janile sobis väga hästi ka põnevus, mida pakkus rannavalve eest põgenemine või neile pingelise tagaajamise korraldamine. Esiisade vaim juhtis kõiki ta tegusid, nii et ta kas oleks oma kauba eest võidelnud või läinud koos laevaga põhja.
Snorro oli tema üle väga uhke. Ta ei kahelnud kunagi Jani töö kõlbelisuses ja Jani õnnelik nägu ning kenad rõivad valmistasid talle suurt rõõmu. Tal oli hea meel, et Jan oli pääsenud Peteri võimu alt ja kui Jan vahetevahel poodi astus, kui see kinni oli, ning koos temaga tunnikese veetis, polnud Shetlandil kedagi teist, kes oleks nii uhke ja õnnelik olnud kui Michael Snorro. Sageli tõi Jan sõbrale mõne raamatu ja ühel puhul oli selleks vana, unikaalne, puunikerdustega kaunistatud John Bunyani “Palveränduri teekond”. See raamat pakkus Snorrole rõõmu terveks eluks ja ta oli selle eest Janile ütlemata tänulik. “Jan toob kõike head, mis tal on. Ta on nii ilus, tark ja hea ning ikkagi armastab ta mind –
vaest, rumalat Snorrot!” Nii arutles Snorro ja kõige selle eest armastas ta oma sõpra kogu hingest.
Jani kodus oli palju muutusi aset leidnud. Neist peamine seisnes selles, et maja oli nüüd palju rohkem Margareti päralt. Mitte keegi ei rüvetanud selle erakordset puhtust. Maja ülalpidamiskulud olid väikesed. Margaret säästis raha igal moel. Kui Jan koju saabus, kallid kingitused käes, oli kerge nii ilusat ja heldet meest armastada, ning kui Jan lubas end armastada nii nagu naine seda soovis, valmistas see talle suurt rõõmu. Mehe ja naise vahelist sidet on raske purustada. Oleme kõik näinud ja ka imestanud, milliseid vintsutusi see peab vastu aastaid, sest päevade vahele, kui kõik laabus halvasti, mahtus palju ka neid hetki, kui oldi koos õnnelikud. Kõik sõltus suuresti Margaretist. Kui ta suutis unustada oma väikesed lootused ja pettumused ning kinkida abikaasale naeratuse ja suudluse, mida mees ikka veel üle kõige ihaldas, oli Jan uhke ja õnnelik, ning püüdis ka naisele igati meele järele olla. Aga Margaret oli sama tujukas nagu taevas tema pea kohal ning mõnikord tundus talle ka Jani kõige päikeselisem tuju iseenesest kuriteona. Küll on hull lugu mehega, kes oma naise riiaka ja tujuka iseloomu tõttu on määratud õnnetu olema.
Pooleteiseks aastaks jäi Jan Hol Skageri juurde ning selle aja jooksul mandus tema olemus täielikult. Shetlandi kalurite seas kehtis vastastikuse austuse ja usalduse põhimõte. Seisuselt olid mehed peaaegu võrdsed, seega polnud kellelgi võimalust teiste peal oma võimu näidata. Aga Skageri meestega oli lugu teisiti. Nad olid erinevast rahvusest, hoolimatud ja äkilise meelega. Tuli rakendada kõige rangemat korda ning Jan õppis kiiresti olema türanlik ja ebaõiglane, kasutama jämedat ja jumalavallatut keelepruuki, jooma metsikult ning unustama hingamispäeva, päeva, mida ta oli kord nii pühaks pidanud.
Kodus lõi see muutus samamoodi välja. Margaret hakkas kartma äkilisi reaktsioone, mida ta mehes esile kutsus, sest Jan hakkas pilkama pisiasju, mis teda siiani olid vaid häirinud ja ärritanud. Kunagi oli olnud nii kerge mehe meele järele olla, nüüd aga nurjusid vahel kõik Margareti lihtsad lepituskatsed. See aeg oli nende mõlema jaoks ümber saanud. Mida rohkem Margaret end alandas, seda vähem näis Jan naise allaheitlikkusest hoolivat. Olla kena liiga hilja, olla kena siis, kui selleks aeg on möödas, on pahatihti üks kõige suuremaid vigu, mida tehakse.
Pooleteise aasta pärast olid Jan ja Skager tülli läinud. Skager oli muutunud lähedaseks Peter Faega ja Peteri süü see kahtlemata oligi. Igal juhul oli Jan selles kindel ja ta veetis oma päevad süngelt kurtes ja kasutult kättemaksu ähvardades – kasutult sellepärast, et vaese mehe raev langeb alati ta enda peale. Kui see Peteri kõrvu ulatus, vaevus ta vaid põlastama: “Kes siis seda ei teaks, et Jan Vedderil on pikk keel ja lühikesed käed,” või: “Suuga teeb ta suure linna, käega ei kärbse pesagi.”
Mõne nädala pärast tüdines isegi Ragon Torr Jani tusatsemisest ja kuraasitamisest. Pealegi oli Jan talle võlgu ega paistnud lootustki, et ta niipea mõne töö leiaks. Üleüldse oli see Jan Vedderi jaoks üks närune talv. Ta saatis väga vähe korda. Vahetevahel tappis ta mõne hülge või tõi koju kotitäie linde, aga tema teenistus oli juhuslik ning Margaret hoolitses selle eest, et ka ta ninaesine oleks vastav. Margaretil oli raha, loomulikult oli, aga see oli tema raha, millele Janil ei olnud mingit õigust. Margaret sõi kasinat, soolatud kalast valmistatud toitu ja odraleiba ülimalt alistunud ilmel, ta loobus kaebamata oma teenijast ja pidas tõepoolest uskumatult ebaõiglaseks, et Jan tema peale veel tige on. Naisele ei tulnud pähegi, et hea toit, kui see ka oleks tulnud tema isiklikest säästudest, oleks olnud parem kui kõige õilsam alandlikkus. Palju on räägitud sellest, kuidas halvast hea võib sündida. Aga oh, jumaluke, juhtub sedagi, et heast halb võib sündida.
Ühel varakevadisel õhtupoolikul nägi Jan metsluigeparve
