hakka,” teatas Vincenzo veendunult, “Giovanna jaoks olen ma järjekordne armuke, kellele ta tahab teha kalli kingituse. Õnneks on ta isal selleks vahendeid enam kui küll.”
“Ah nii on lood,” noogutas Aldo mõistvalt. “Teie vaates elule, tuleb välja, on palju ühist.”
“Aga teil Alessiaga?” tundis Vincenzo irooniliselt huvi.
Aldo vaatas kella.
“Alates kella üksteist neljakümnest, kui ta esimest korda pulmadest juttu tegi, väga vähe.”
“Aga kuidas siis jääb ühise raamatupidamisega? Kas sa ei karda, et ta maksab sulle kätte, lastes su kalli auto-salongi kerjama?”
“Ei karda,” naeratas Aldo. “Sest ilma minu, autosalongi omanikuta ei ole tal võimalik sõlmida ühtegi tehingut. Ja kuna ma raamatupidamisest mitte midagi ei jaga, siis ka minul ilma temata mitte,” lisas ta murelikult.
“Tähendab, jääb üle vaid üks – vaadata üle oma vaated pereelule,” lausus Vincenzo teadjal toonil.
“Seda küll mitte,” pahandas Aldo. “Selliste probleemide lahendamise jätan sulle. Ise eeldan midagi vähem ekstreemset. Näiteks viin talle mingi kingi, nagu alati pärast tüli, ja kõik pöördub jälle oma kohale. Ja nii ka meie. Sa jääd siia, mina pöördun tagasi Bolognasse.”
“Kas sa arvad, et sul õnnestub rahaküsimus nii kiiresti korraldada?” kahtles Vincenzo.
“Muidugi,” raius Aldo. “Kuni mu “ämblik” meid Bolognasse viib, unustab Alessia isegi mõtlemise tänasele kapriisile. Nii et raha on juba homme sinu arvel.”
Vincenzo kehitas ebamääraselt õlgu.
“Noh olgu, aga isegi kui nii on, ei loobu ma sõidust Veneetsiasse. Sest Giovanna väärib seda, et tema pärast jätta ära pulmad Micaelaga. Ja selline kingitus nagu kasiino pole ka mitte liiast.”
Aldo huultel mängles kerge naeratus.
“Soovin, et sa õigustaksid kinkija julgeid ootusi,” ütles ta väljapääsu poole suundudes ja enne kabinetist lahkumist lisas: “Aga peamine on jääda ellu ja terveks pärast selgituste andmist Micaelale.”
Salongist väljunud, seisatas Aldo väheke millegi üle arutledes. Seejärel, heitnud kiire pilgu käekellale, suundus tagasi kohviku poole, kus tema kindla veendumuse kohaselt ootas teda Alessia.
Loodan, et selle poole tunniga on minu asetäitja intellektuaalsest peakesest haihtunud põgus tuju saada minu abikaasaks, mõtles ta irooniliselt naeratades ja eredast päikesest silmi kissitades. Peab tõepoolest talle selle nägeluse mingi meeldejääva kingitusega kompenseerima. Siis ehk unustab ta tänase tüli kiiremini. Selleks aga, et leida midagi tõepoolest meeldejäävat, tuleb esmalt pöörata põiktänavasse. Seal on alati olnud kõige etemad kauplused.
Aldo pööras põiktänavasse. Vaadates huvitatud pilgul ammu tuttavate majade eredaks värvitud fassaade tumeroheliste aknaluukidega, märkas ta paari aasta jooksul toimunud muudatusi. Vana Roberto kellaremonditöökoda oli andnud koha disainerrõivaste salongile, kitsipung-Luigi juuksuritöökoja asemel oli mõnus baar. Selle omanikul tuli ilmselt korralikult kukrut kergendada, et pugerik kelmi käest, kes oli kunagi kurikuulus kalli habemeajamisteenuse tõttu, kätte saada. No aga minu lapsepõlvesõbra, naljamees Korizi mänguklubi Reede 13 on endiselt omal kohal. See on ka mõistetav, sest pole palju inimesi, kes tahaksid oma saatuse proovile panna, riputades selle jama asemele uue sildi. Aga endises pagaritöökojas müüakse nüüd parfümeeriatooteid. Tõenäoliselt on just see koht, kust saan Alessiale midagi originaalset valida.
Aldo peatus kosmeetika- ja parfümeeriakaupluse Unistuse Värvid vastas, kuid heitnud pilgu veel kujundamata vitriinile, mida pleekinud kunstroosidega kaunistas kidur väikesekasvuline noormees, seadis sammud läheduses paistva kohviku poole.
Jube mõtelda, milline peab olema unistus, et kasutada selliseid värve, muigas ta, vaadates juba varasemast tuttavaid laudu. Kuid nägemata ühegi taga Alessiat, pöördus ta mööduva ettekandja poole.
“Näete, selle laua taga istus pool tundi tagasi tütarlaps. Kastanpruunid juuksed, pruunid silmad. Tal oli seljas must pükskostüüm.”
“Alessia Corinti?” täpsustas ettekandja.
“Just. Aga kuidas teie teda tunnete?”
“Ta ise ütles oma nime. Aga teie, nagu ma aru saan, olete Aldo Mancioni?”
“Tema ise,” pomises Aldo.
“Siis on see teile.”
Ettekandja asetas kandikule helelilla tuubikese kirjaga “Juuksevärv” ja sirutas selle mehe poole. Too heitis talle mõistmatu pilgu.
“Kas arvate, et pean värvi vahetama?” püüdis ta naljatada, siludes peoga juukseid.
“Nii arvab teie kaaslane,” parandas ettekandja teda häirimatult. “Ta palus teile edasi öelda, et see on lahkumiskingitus.”
“Ah nii?” pomises Aldo, püüdes varjata oma viha ja manas pettumusgrimassi asemel näole sunnitud naeratuse. “Mis siis ikka, tal on hea maitse. Ja värviga ka ei eksinud.”
Ta keerutas tuubi käes. Märganud pöördel firmamärki Hüvasti, Kurbus, naeratas ta virilalt ja lõpetas:
“Ka nimetusega sai naelapea pihta.”
Lillat tuubikest rusikasse surudes astus mees otsustavalt väljapääsu poole. Kosmeetikakauplusest möödudes nägi ta vitriini juures kidurat noormeest ikka veel sületäie kunstroosidega toimetamas ning sammu aeglustamata viskas tuubi nendele pleekinud lilledele.
“Säh, võta! Värvi oma unistus ära, siis läheb see ehk täide,” pomises ta süngelt.
Vastuseks kostis temani arglik hääl: “Ma tean ise ka, et vitriinid näevad jubedad välja. Kuid kauplus kuulub minu naisele, aga talle ei meeldi, kui ma vastu vaidlen.”
Aldo pööras ringi.
“Ava siis enda oma,” soovitas ta. “Näiteks naiste pesu pood. Ja mitte kunagi, kuuled, mitte kunagi ära võta teda tööle. Isegi mitte mannekeenina. Vastasel korral muutub sinu elu ühel jubedal päeval samasuguseks põrguks nagu minu oma täna.”
Noormees lõi pilgu maha.
“Ma teeksin seda hea meelega, kuid mul pole raha.”
Aldo heitis talle kaastundliku pilgu ja läks sõnagi lausumata edasi. Kui ka oleks, ei muutuks sellest mitte midagi, mõtles ta hajameelselt enda jalge ette vahtides.
See noormees on tüüpiline tuhvlialune. Tal ei jätku lihtsalt mehisust oma praegust olukorda muuta, raha on vaid ettekääne. Samamoodi nagu minu jaoks kõik need aastad Alessia, kes oli muutunud asendamatus. Ma mõistsin, et iga päevaga kiindun aina rohkem ja rohkem temasse ja et iga päevaga omab ta aina rohkem ja rohkem võimu minu üle, kuid ei püüdnud midagi muuta. Selle asemel otsisin lõputuid õigustusi oma otsustusvõimetusele. Ja näed, milleni see mind viis. Ta jookseb ära terve toimiku äripaberitega, jättes mulle lohutuseks juuksevärvi. Ja seda siis, kui mul on niigi hulk probleeme. Äripartneritega, kes ei tea mitmendat korda katkestavad läbirääkimised, Vincenzoga, kes on kõrvuni võlgades. Ja nüüd veel ka isikliku assistendiga, kes kaob teadmata suunas.
Kuigi,
