intrigeeriv klassifikatsioon! turtsatas ta irooniliselt. Huvitav, mille poolest need tütarlapsed erinevad neist, kellele sobib siid ja samet?
Aldo avas kausta ja tegi suured silmad, nähes nii paljusid naeratavaid eri vanuses ja rahvusest naiste nägusid.
No nii. Tuleb välja, et fotopangas on näod eraldi nendest, kes esindavad õrnema soo kehalist veetlevust. Koos tohutu hulga suurepäraste pulmakleitidega, jätkas ta üleoleva naeratusega. Aga mina mõtlesin, et leian siin bikiinides pikajalgseid modelle.
Ta võttis teise kausta, kuid leidmata sealt ühtki täispikkuses pilti, pöördus tagasi esimese juurde.
Pole midagi teha, tuleb tunnistada, et välimus on alati mänginud otsustavat rolli iga naise elus, olgu ta modell või teenija, teatas ta filosoofiliselt ning valinud välja pruunide silmade ja tõmmu nahaga noore brüneti, hakkas talle sobivat pulmariietust valima.
Mitte ilmaasjata ei meeldinud mulle koos naabritüdrukuga nukkudega mängida, Vincenzo aga oskas minuga kasulikult äratüüdanud mänguasju vahetada. Nagu aeg on näidanud, pole ta seda oskust minetanud. Nüüd vahetab ta minuga äratüüdanud sõbrannasid, mõtiskles Aldo lühidalt itsitades, püüdes määratleda, milline tikand teda kõige rohkem köidab. Kas see, mis on koheval seelikul või see, mis korsetil? Peatunud lõpuks viimasel, tegi ta tseremoniaalse kummarduse monitorilt vastu naeratavale brünetile ning paigutas tema nähtamatu figuuri luksuslikku valgesse kleiti.
“Vabandust, sinjoriina, et jätsin kõrvale teie arvamuse,” ütles ta tehtud pugejalikkusega, “kuid antud olukorras ei jää mul midagi muud üle, kui toetuda oma maitsele. Ma loodan, et see mind alt ei vea. Selles riietuses olete lausa vastupandamatu!”
Korraga tundus talle, et vaikiva kaasvestleja näojooned meenutavad kaugelt vaadates kedagi tuttavat.
“See on ju Alessia!” hüüatas ta paar sekundit hiljem hämmastunult, olles oma avastusest jahmunud. Õigemini temaga väga sarnane tütarlaps. Ju ma ta sellepärast valisin.
Ta lõi rahulolematult endale vastu põlve. Kurat võtaks, milleni ma jõudnud olen! Vaat milleni viivad mängud selliste kavalate nukukestega nagu minu asetäitja. Tema kuju on tugevasti kinnitunud minu alateadvusesse, tema aga on mind ilmselt juba unustanud. Jalutab kusagil mingi nahaalse löömamehega. Nagu näiteks meie müügimehega, selle kena väljanägemisega Ettorega, kes pidevalt temaga flirdib. Mina valin aga samal ajal temale pulmakleiti.
“Oh ei! Aitab küll!” hüüatas Aldo raevukalt, saates loodud kujutise arvuti prügikasti. Ma ei jäänud siia üldsegi mitte sellepärast, et üksinduses nukrutseda. Seda ei jõua Alessia ära oodata. Tal pole ju aimugi, et mul seisab ees kohtumine kellegi ettearvamatu Micaelaga, kes muide näeb väga efektne välja, nentis ta mõttes kahjurõõmsa rahuloluga naise fotot taskust välja võttes. Ja kui mul juba tema peigmeest mängida tuleb, siis pean ma selleks valmistuma. Lõppude lõpuks pole ilus oma pruuti kingituseta vastu võtta. Need kataloogid võivad oodata.
Aldo väljus kabinetist ja suundus kulmu kortsutades otsustavalt välisukse poole. Kuid ta ei jõudnud paari sammugi teha, kui tema poole viskus tüse naisterahvas, kelle vanust Aldo arvates ei olnud võimalik kindlaks teha.
“Härra Vincenzo, on teil üks vaba hetk?” tundis ründaja huvi. “Mäletate, lubasite mu tütrele lehvi suhtes nõu anda.”
Aldo tardus hetkeks paigale, kuid venitas seejärel huuled sõbralikuks naeratuseks.
“Loomulikult mäletan ma oma lubadust,” kinnitas ta reipal häälel. “Kohe, kui olen lõpetanud töö dokumentidega, olen teie käsutuses.”
“Ei, ei, ei,” vehkis naisterahvas protesteerivalt. “Isegi siis, kui teil on terve mägi neid dokumente. Ja isegi siis, kui see mägi on Mont Blanci kõrgune, ei saa te mu tütart aidata,” jätkas ta puterdades. “Sest lehv juba ilutseb tema kleidil. On jäänud veel vaid selle pikkus kindlaks teha. Te kujutage ette, Luisa tahab, et see oleks selja taga ja paar meetrit pikk. Kas te tõesti lubate talle sellist jaburust?”
Ta asetas käed puusa ja vastust ootamata tiris mehe enda järel salongi, mis oli uhkesti riietatud mannekeene täis.
“Te ainult vaadake seda paabulinnu saba! See on ju täielik narrus, kas te ei mõista!” hüüatas ta keevaliselt, torgates nimetissõrmega sama türkiissinise kleidi poole, mida Aldo oli märganud sinjoore Netyeriga vaieldes.
“Miks mitte, suurepäraselt mõistan,” venitas Aldo pikkamisi. Millisesse täbarasse olukorda tiris mind mu vend, lõpetas ta mõttes, heites hajameelse pilgu kolmele tüdrukule, sama matsakale nagu nende mamma, kes püüdis välja tirida neljandat, kes oli end peitnud mannekeeni taha. Nad hakkasid üksteise võidu nõudma, et Aldo “otsekohe sunniks nende õnnest lolliks läinud õde seda tobedat kaltsu, mis neile tohutu hulga raha maksma läks, lühemaks tegema”.
Kui ma selle ülesandega toime tulen, võin oma esimese eksami Vincenzo rollis lugeda “väga heaks”, täheldas Aldo endamisi, püüdes üle vaadata madina põhjustanut.
Micaela oli juba terve õhtu hulkunud mööda kodulinna, nautides väikeste kaupluste vaateakende ja kohvikutest paistvate tuledega valgustatud põiktänavate vaikust ning rõõmustades suurte tänavate ja väljakute hääleka tohuvabohu üle. Esimest korda paari kuu jooksul vaatas ta nende majade fassaade fotoobjektiivita ja peatus nende juures, et rahuldada oma uudishimu, mitte selleks, et leida mõni huvitav kaader.
Oma tulevase mehe kaupluse vaateakna ees ta seisatas, kuid üle läve astuda ei söandanud. Vaatamata kauaaegsele tutvusele Vincenzoga polnud tal olnud võimalust siin viibida, tema juhendamisel töötavate inimestega tutvuda.
On parem, kui see kohtumine leiab aset päeval, mil ma võin sinna ilmuda tema naisena, otsustas ta, heites veel ühe igatseva pilgu mannekeenidele, mis ilutsesid vaateaknal uhketes pulmakleitides. Töötajad kindlasti imestavad. Vincenzo oli ju öelnud, et siiani pole kellelgi aimu, et nende ülemus kavatseb abielluda.
Aeglaselt, visandades oma kujutluses iga selle erutava sündmuse detaili, hulkus Micaela mööda õhtusi tänavaid, kuni märkas, et on sattunud südalinna, kus paiknes hulk juveelikauplusi. Ühe juures käis ta tihti, et näha oma unistust. Nii ka praegu liibus ta vaateakna vastu, unustades kõik muu maailmas.
Klaasi taga ilutses aed persikupuudega, mille peened kuldsed tüved ja oksad heitsid varje kalliskividest treitud viljadele. Ja nagu alati, ilmus tema mõttemaailma selle juveeliaia asemel tõeline, roheliste lehtede ja sametiste päikseliste viljadega. Aed, mis võiks talle kinkida tõelise päikese püha. Väikese päikese, mida võib käega katsuda, tunda tema lõhna, hoida teda hetkeks peos ja igaveseks hinges. Aed, millest ta unistas teha fotosid seni, kuni esimest korda nägi selle kallihinnalist koopiat. Kuna Rändaja klantsleheküljed nõudsid temalt linnalooduse, arhitektuurimälestiste ja kuulsate hotellide interjööride pilte, ei tahtnud tema ammune unistus täide minna.
Oleks vahva, kui mu unistus täituks meie mesinädalate ajal, mõtles ta silmi taeva poole tõstes, kuid viis siis kurvaks muutunud pilgu eemale tänavale. Ei, sellel plaanil ei ole antud täide minna, vaidles ta endale vastu. Minu unistusest kuuldes hakkab Vincenzo lihtsalt naerma. Nii unistuse kui ka minu üle. Micaela ohkas, pööras pilgu jälle miniatuursetele puudele, kuid ootamatult märkas naaberkaupluse vaateakna juures seisva mehe profiili.
Aldo hulkus tol õhtul samuti kaua mööda oma lapsepõlvelinna, hingates täiel rinnal selle sooja ja pisut lämbet õhku, et saada lahti naiste parfüümi ja luksuslike kangaste lõhnast, mida tema kopsud täis olid.
Nagu Micaelagi, ei märganud ta, kuidas oli jõudnud oma ammuse unistuse juurde. Lapsepõlveunistuse. Unistuse, mis kujutas endast väljapanekut
