juhul võib sinjoore Netyeri neid müüki mitte panna. Aga ühe, kõige kallima järele peab täna tulema sinjoriina Boniato. Nii et kiirustage. Teil on jäänud kakskümmend minutit.”
Tütarlaps katkestas kõne ja Aldo, vahtides segaduses lakke, püüdis meenutada eelmise õhtu sündmusi, kuid see ei õnnestunud. Vaimusilma ees vilksatas vaid öine tänav, Silvano purjus naeratus, laia trepi lõputud astmed, talle vastu avanev kõrge uks ja Vincenzo imestusest väljaveninud nägu.
Aldo tõusis aeglaselt voodist ja vaadates toas ringi, tundis ära nende korteri kõige suurema toa, kus nad vennaga lapsepõlves indiaanlasi olid mänginud. Siin oli sama mööbel, aga seintel rippusid endiselt joonistused lõputust preeriast.
Ikkagi vahva, et eilne päev mind siia tõi, minu lapsepõlvemajja, mõtles ta heasüdamlikult naeratades. Justkui oleks kolmkümmend aastat ajas tagasi läinud. Huvitav, kas Vincenzo on alles hoidnud meie sulgedega indiaanikostüümid? Saaks neid kas või ühe silmaga vaadata.
“Vincenzo, aitab põõnamisest! Une oma kaunitaridest vaatad hiljem lõpuni,” hüüdis ta ukse poole sammudes reipalt. “Muide, üks nendest ajas mind just praegu sinuga segamini.”
Kuid jäi siis järsku vait, sest märkas oma käekirjale sarnaneva kirjaga vihikulehte, mis oli eri värvi knopkadega ukse külge kinnitatud. Mõne sammu lähenenud, luges ta jäetud läkitust:
Hommikust, vennas! Kuigi ma kahtlen tugevasti, et sa võiksid ärgata hommikul. Aga isegi kui sa ärkad, siis vaevalt see sulle hea tundub. Sellepärast soovitan alustada tassikese kohviga. Ja eelseisev minu osa täitmine ei tundugi enam nii nukra väljavaatena. Ja-jah, sa ei eksinud oma oletustega. Kui sa neid ridu loed, olen mina juba teel Veneetsiasse. Nii et kaks järgmist nädalat pead sa olema tädi päranduse teise osa pärija. Ära kurvasta, see on ju suurepärane võimalus vahetada elegantsete autode vaatamine mitte just vähem elegantsete kleitide, lehvide, kinnaste ja sukapaelte vaatamise vastu.
Ja kõike seda oma nägu kaotamata. Olen kindel, et see vaatepilt sulle meeldib. Eriti, kui selles hakkavad osalema sihvakad tütarlapsed, kes demonstreerivad vormi ja proportsioonide harmooniat. Ära imesta, kui pärast Bolognasse naasmist hakkad sageli meie salongi külastama, et ikka ja jälle saada naudingut, nähes oma ihusilmaga seda lummavat tegevust. Aga seni kohane oma uue rolliga ja ära pea viha. Ja püüa Micaelat mitte tigedaks ajada. Tahan sind hoiatada, et ta on sageli ettearvamatu. Nagu ilmselt ka Alessia ja kõik teised naised. Et sa ei harjuks.
Sinu vapper vend Winnetou
P.S. Indiaanlaste kostüümid, mida sa eile nii ohjeldamatult näha tahtsid, on vanas kohvris voodi all. Meeldivat proovimist ja kohtumiseni!
Kirja lõpuni lugenud, tõmbas Aldo selle ukselt maha ja paiskas pahaselt kokku kägardades põrandale.
Vapper vend… Mõelda vaid, kus mul kukkus naljamees välja! Arvad, et lähen selle lollitamise õnge?
Ta tormas ülepeakaela koridori ja hakkas kõiki teele jäävaid uksi ristseliti lahti kiskuma, saates oma tegevust valju kisaga: “Vincenzo, see ei ole naljakas! Sinu nali ei läinud läbi! Aitab peituse mängimisest, ma leian su nagunii üles. Ja kui leian, siis läheb sul haprasti! Nii et tule parem ise välja.”
Jõudnud lõpuks võõrastetuppa, istus segaduses Aldo tugitooli käetoele, püüdes mõelda, mida edasi teha, kui järsku nägi laual lõpuni joomata viskipudeli kõrval veel üht vihikulehte. Mõttes vandudes lähenes ta sellele vastumeelselt ja lasi silmadel üle mõne lühikese rea joosta.
Ära pane pahaks, aga sinu poolt nii armastatud joped ja T-särgid ei ole minu stiil. Tuleb uhkeldada moodsate ülikondadega. Täna paned selga selle, mille ma diivanile jätsin (taskus on Micaela foto). Ülejäänud leiad minu toast akna juures olevast kapist. Kolmanda (beeži värvi) panen harilikult selga Micaelaga kohtumisel. Teised vastavalt olukorrale. Lipsu sidumise skeemid on peegli juures. Kui välja ei tule, siis ära kiirusta end sellega üles riputama, parem alusta kõige lihtsamast võttest (vannitoa peegli ees). Edu ja vilumust!
“Kurat võtaks sind kõigi sinu idiootlike soovidega!” pahvatas Aldo vihaselt, heites kurva pilgu pudeli sisule ning halises: “Ja miks meie tädike ei taibanud veinivillimisega tegeleda? Sel juhul oleks Vincenzot palju meeldivam mängida.”
2. peatükk
“EI, TE AINULT VAADAKE. Vaadake tähelepanelikumalt selle kleidi lõiget. See on lihtsalt meistriteos! Ma räägin seda kui endine rätsep,” hüüatas Biagio Netyeri, kõhetu kiilakas viiekümnendates eluaastates mees, joostes ümber kahvaturoosasse kleiti riietatud mannekeeni.
“Milline kangas! Milline värv! Te ainult vaadake,” pöördus ta jälle ülemuse poole, tehes mannekeeni figuuri järgiva sujuva liigutuse.
Aldo ohkas raskelt ja kõõritades esialgu mannekeenide, seejärel müügijuhi poole, suundus akna juurde ning suunas oma kurva pilgu laia tänava äärde pargitud autodele.
“Mina eelistaksin tumehalli metallikut,” pomises ta mõtlikult, vaadates norivalt üht autot.
“Pulmakleidi jaoks?!” hüüatas jahmunud sinjoore Netyeri paigale tardudes.
“Noh, mitte päris kleidi,” püüdis Aldo oma eksitust siluda, kuid samas vaidles julgelt vastu. “Aga miks mitte? Meie müüdava toodangu stiil nõuab uusi värskeid lahendusi. Sealhulgas ka värvide osas.”
“Kuid meie toodang, nagu te väljendasite, pole autotööstus,” meenutas sinjoore Netyeri. “See ei saa olla Fiati või Maserati värvi.”
“Kui see juba sellist värvi võib olla,” ütles Aldo, osutades käega hooletult mannekeeni poole, ise lootusetult ohates, “siis ükski teine sellele ka liiga ei tee.”
Sinjoore Netyeri suunas mõistmatu pilgu algul Cristinale, kes samas kõrval olevale mannekeenile türkiissinist lehviga kleiti selga aitas, seejärel vaatas jälle ülemust ning püüdes võimalikult rahulikult rääkida, tuletas meelde: “Vabandust, sinjoore Mancioni, aga kui me tegime tellimuse sinjoriina Boniato jaoks, kes ise ei suutnud kuidagi oma valikuid teha, kiitsite selle värvi heaks. Te ütlesite, et kahvaturoosa siid on just see, mida vaja.”
“Ah nii!” heitis Aldo ükskõikselt, pöördudes tagasi autode juurde. “Mis siis ikka, kui ma tõepoolest nii ütlesin, võite julgelt seda meie noorele kliendile pakkuda.”
Sõna “noor” juures kerkisid endise rätsepa kulmud kõrgele.
“Aga kuidas jääb siis värskete värvilahendustega?” täpsustas ta tagasihoidlikult pärast väikest pausi. “Milline lõige teie arvates nende jaoks sobib? Ehk printsess? Või ampiir?”
Aldo pöördus aeglaselt kaasvestleja poole ja manades näole armastusväärse naeratuse, lausus ebamäärase žesti saatel kusagile maailmaruumi:
“Ma arvan, et uued ideed ei teeks kummalegi liiga. Ja teistele lõigetele ka. Oma arvamust selle kohta jagate minuga pisut hiljem,” lisas ta, ennetades järjekordseid väljaütlemisi. “Praegu on mul liiga palju tegemist.”
Ta suundus juba väljapääsu poole, mõeldes endamisi, et pärast pooletunnist piinamist võib ta ehk lõpuks kergendatult hingata, kui siiani vaikinud Cristina helisev hääl katkestas need mõtted:
“Oodake, sinjoore. Aga kuidas on uute kangaste tellimisega? Te peate valiku tegema juba täna. Hinnad, mis e-kataloogis on, kehtivad ainult homseni.”
Kergendusohe,
