Millega ma, muide, sugugi kiirustada ei kavatse. Kui Alessia arvab, et ma hakkan teda taga ajama, siis ta eksib tugevasti, tegi Aldo ärritunult kokkuvõtte ja kobas kätega jope taskuid, otsides harjumuspäraselt sigaretipakki. Kuid meenutades, et ei jõudnudki osta uut selle asemele, mis Alessia talle järele oli visanud, kortsutas ta tusaselt kulmu.
“Hajutage kurbus, astuge sisse meie klubisse,” soovitas trepil suitsetav portjee.
Aldo tähelepanelik pilk peatus mehe sõrmede vahele surutud sigaretil, seejärel suunas ta selle kahvatute õielehtedega vitriini poole ja pisut mõelnud, võttis põuetaskust rahakoti ja luges sealt paar suurt rahatähte.
“Pane need mustale kolmeteistkümnele. Kümme protsenti võidust on sinu, ülejäänu anna sellele noormehele seal,” kamandas ta meest.
“Aga miks te arvate, et see panus võidab?” küsis portjee teda valvsa pilguga jälgides.
Aldo turtsatas irooniliselt ja suundudes teravkaarse värava poole tänava lõpus, heitis käigu pealt:
“See teenib vanakurja. Kui ei usu, küsi ise.”
Valvur kõõritas algul ettevaatlikult kupüüre, seejärel tõstis uuriva pilgu klubi sildi poole.
“Ja ära mõtlegi mind petta,” hoiatas Aldo ringi pööramata. “See on sama, nagu oleksid klubi omanikku petnud. Muide, anna sinjoore Corsinile edasi, et ootan teda Jako baaris. Minu nimi on Aldo Mancioni.”
Kui mul juba kukkus täna välja vaba päev, siis veedan selle nii kergelt ja sundimatult, nagu veetsin kunagi kõik päevad: meenutamata möödunut, muretsemata praeguse üle, mõtlemata tulevikule. Kuigi, ei, möödunut tuleb ilmselt meenutada. Kuid vana sõbra seltsis on see püha asi. Eriti, kui sellega ühildub pudelike meie lemmikut Lambruscot.
Jätnud värava selja taha, pööras Aldo ümber nurga ja antiigiputkast möödunud, sisenes baari.
Maailmas on kohti, kus aastakümnete jooksul midagi ei muutu, mõtles ta rahulolevalt, vaadates seintele riputatud papagoisid, kelle sulestik ei jäänud millegi poolest alla baarileti kohal õrrel istuvale elusale suleliste paarile.
“Loodan, et teile ei astu kuigi sageli sisse armastuses ja elus peksa saanud mehed,” pöördus ta taburetil istet võttes baarimehe poole. “Siin võin ma ilmselt rahulikult lõpetada oma tänase hullumeelse päeva.”
“Kui sa kardad, et sind võib segada ootamatult rikkaks saanud Emilio, siis ilmaaegu. Ma palusin meid mitte segada, lubades isiklikult edasi anda tema tänuavaldused. Nüüd ootan tunnustust selle ettenägeliku teo eest,” lausus Silvano Corsini teeseldud pugejalikkusega, ilmudes justkui võluväel Aldo kõrvale.
“Ja ta ei valmista sulle pettumust,” vastas Aldo rõõmsalt meest uljalt õlale patsutades. “Tere, vana! Jube on rehkendada, kui kaua me näinud pole.”
“Eriti, kui mitte aastaid, vaid päevi lugeda,” märkis Silvano. “Kuid isegi nende hulk ületab selle summa, mille sa vaese Emilio kasuks ohverdasid.”
“Ta ikkagi võitis siis?” hüüatas Aldo. “Tähendab, ma ei nimetanud ilmaasjata vanatühja teenimist.”
“Pead silmas tema naist?” täpsustas Silvano ja hakkas vastust ootamata naerma. “Emilio sõbrad on talle andnud igasuguseid hüüdnimesid, kuid mitte ükski pole olnud nii tabav.”
“On ta siis tõesti sarnane?”
“Väliselt mitte, iseloom aga küll,” nentis Silvano kurvalt. “Tõeline nõid,” tegi ta ringi vaadates vaikse häälega kokkuvõtte.
Aldo vangutas kaastundlikult pead.
“Ei vedanud noormehel. Loodan, et sinu kohta seda öelda ei saa?” tundis ta huvi.
Silvano hakkas jälle naerma.
“Vastupidi, minu kohta võib öelda, et olen täielik õnneseen,” teatas ta rõõmsalt. “Sest ma pole absoluutselt abielus ja lähemal ajal pole ka plaanis oma õnne mingi ettevõtliku blondiini pärast reeta.”
Aldo patsutas talle veel kord õlale.
“Ma teadsin juba kooliajal, kui sõbrad olime, et ei pettu sinus. Sinule võis alati loota. Sa ei ole selline nagu minu vend,” lisas ta raske ohkega.
“Ta siis rääkis sulle oma kaotusest,” noogutas Silvano mõistvalt. “Loodan, et sa väga ei kurvastanud?”
Aldo lõi kergelt käega.
“Kurvastada on juba hilja.”
“Ma hoiatasin Vincenzot, et ta ei hakkaks mängima Micaela sõbraga,” lausus Silvano kaastundlikult. “See noormees on tõeline saatan ja kaks korda temast kangem. Kuid just sellepärast Vincenzo proovibki temast niimoodi ette saada, kui oma üleolekut rusikatega tõestada ei õnnestu.”
“Micaela sõber?” tundis Aldo huvi. “Kas tal on siis peale Vincenzo veel üks sõber?”
“Niipalju kui mina tean, oli see tal juba enne Vincenzot.”
Aldo raputas nõutult pead.
“Kindlasti need kaks väärivad teineteist,” märkis ta. “Nii et Giovanna olemasolu armuküllast eks-pruuti vaevalt kurvastab.”
“Küllap avameelitsesin ilmaaegu,” ütles Silvano talle otsa vaadates. “Tundub, et tänased uudised lõid su korralikult endast välja.”
Aldo tegi eitava žesti.
“Mitte ühtki sõna enam minu vennast ja tema tüdrukutest,” ütles ta otsustavalt. “Ja ka meie omadest mitte. Parem joome pokaali Lambruscot, nagu vanadel headel aegadel. Meie sõpruse terviseks. Kõike jõudva ja kõikvõimsa juhuse terviseks, mille tõttu meie tänane kohtumine aset leidis. Sest kuni ta ei sekkunud, käisin ma Modenas ainult selleks, et sõlmida mõni kasulik tehing, lükates meie kohtumist kogu aeg edasi.”
“Noh, ma teen ettepaneku – pudel iga möödalastud aasta eest!” hüüatas Silvano ja heitis baarimehele väljendusrikka pilgu.
Aldo tiris aeglaselt näolt villase teki ja sirutas silmi avamata käe keset voodit lebava padja poole, kus lebas klouni naeruga helisev mobiil.
“Millal ma küll sellise idiootliku helina olen pannud?” torises ta ja vajutas vastuvõtunuppu.
“Kuulen.”
“Kas sinjoore Mancioni?” kostis vastuseks kõlav naisehääl.
“Jah.”
“Mis, kas olete veel voodis?” ehmuti teisel pool.
“Jah,” kordas Aldo monotoonselt.
“Kas te ei tundnud mind ära? See olen mina, Cristina!” prahvatas tütarlaps kiirkõnes. “Tõuske otsekohe üles. Poole tunni pärast on teil kohtumine sinjoore Netyeriga.”
“Milline Cristina?” pomises Aldo kulmu kortsutades. “Milline Netyeri? Jätke mind rahule.”
“Kuidas nii – rahule?” pahandas tütarlaps. “Kuni sinjoore Netyeri pole saanud teie heakskiitu oma uuele kleidikollektsioonile, võite rahu unustada. Te ju teate, kui põhimõtteline ta sellistes küsimustes on.”
“Mis
