e>On aasta kolmas reede. Kalender seinal näitab aastat 2009. Istun Hiiumaal oma maakodus ning jälgin ahjus põlevaid halge. Aeg-ajalt vaatan aknast välja ning pean tõdema, et Eestis pole enam korralikku talve olemas.
Igal aastal käib mõned korrad lumi üle ning jälle on maa must. Kümne päeva pärast olen jälle tööpostil Islandil. Loodan, et seal saab tõelist talve näha, kuigi samas tean, et viimastel aastatel pole seda ka sellel saarel olnud. Täpselt nagu Eestis. Paar päeva on suur lumeuputus, kuid siis kohe jälle plusskraadid ning maa on hetkega must. Islandil on maa sõna otseses mõttes must, sest laavaväljad on seda värvi tõesti.
Mis maailmas toimub? Kuhu on kadunud põhjamaade talved? Miks sajab Kanaaridel lund ning Eestis tulevad jõulude ajal pungad puule?
Looduses on kõik segamini pööranud, samamoodi ka igapäevases elus. Käes on ülemaailmne majanduskriis, millest pole puutumata jäänud ka Eesti. Vaid mõni kuu varem tabas kriis rängalt Islandit. Nüüd on vaid üks küsimus: kas uhke viikingirahvas suudab end taas jalule ajada või neelatab muu maailm ta alla ning Islandist saab tavaline Euroopa Liidu ääreala?
Paras mõtetesegadus valitseb mind juba aastaid, sest ma ei saa siiani aru, miks ma ikka veel Islandil elan. Miks ma üldse Islandil elama peaksin? Läksin ma kunagi vaid üheks aastaks ning igal aastal luban ma endale uuesti, et see jääb nüüd viimaseks. Millegipärast on aga elu läinud teisiti. Kas see on kummaline tekkinud side selle saareriigiga või on see millegi eest põgenemine? Sellele ei ole ma siiani vastust leidnud.
Tajun ikka ja jälle, et Islandil olles mõtlen kogu aeg Eestist, kui aga olen vaid mõne kuu Eestis olnud, tekib tõmme tagasi Islandile. Nagu tiritaks mõlemast käest korraga ja ei tea ise kah, mida tahad. Oleks ehk vaja inimest, kes ütleks: „Nüüd aitab. Koju tagasi ja kogu lugu.” Eks seda ole mulle ka korduvalt öeldud – nii sugulased, tuttavad kui ka sõbrad. Samas pole ju tänapäeval teisel maal töötamises midagi halba, sest paljud on oma elu sedasi sättinud. Tunnen end hästi nii Islandil kui ka Eestis.
Nii mõnedki minu sõbrad on Islandisse armunud esimesest pilgust ning käinud mul külas veel teinegi kord. On sõpru, kes plaanivad tulla ka kolmas kord – just mingi kummalise sisemise tõmbe tõttu. Island neelab inimesed endasse ääretu energiaga. Minu vanemadki on selle tee ette võtnud mitu korda. Selles pisikeses saareriigis on midagi tohutult võimast ja külgetõmbavat. Island lihtsalt on tõesti nagu muinasjutt.
Kümme aastat tagasi poleks ma tulnud selle pealegi, et elan ja töötan kusagil välismaal. Ma olen alati paikne inimene olnud, kuid nüüdseks on minust saanud alalõpmata reisikotigaliikuv mees, kes enamasti ei vaja isegi asju, mida endaga kaasas veab, sest igas elukohas on ju kõik vajalik olemas. Olen üheksa aastaga reisinud Eesti ja Islandi vahet umbes 25 korda. Kui iga käik tähendab kahte otsa, siis läinud ja tulnud kokku 50 korda ning seda nii meritsi kui ka lennates. Meresõit ning autosõit võtavad edasi-tagasi reisides kokku üheksa päeva, sest Islandile viiv laev alustab sõitu Norrast Bergenist, kuid sinna saamiseks tuleb enne autoga läbida umbkaudu tuhat kilomeetrit. Liites kokku reisimisele kulunud päevad, on tulemuseks umbes 100 päeva.
Olin küll lugenud, et Island on tule ja jää maa, kuid mind Islandile tööle kutsunud sõber ei rõhutanud kunagi selle väljendi sõnamängulist poolt. Ilmselt mõtles ta ikkagi, et tule ja mine tagasi, kui ei meeldi. Mina olen jäänud.
Kuidas ja millest aga kõik tegelikult alguse sai?
ESIMESENA TUNDMATUSSE
1994. aasta sügisel teatab sõber Valmar, et temal on nüüd pillimehe elukutsest mõõt täis ning ta pakib oma asjad, võtab naise ja lapse kaasa ning läheb ära Islandile muusikaõpetajaks.
No ei usu ma seda juttu kuidagi, sest tundes Valmarit, tean, et see tuju läheb tal varsti mööda. Tegelikult ei usu seda ka mitte keegi sõpradest, sest riik, kuhu ta väidetavalt kavatseb tööle minna, on nii arusaamatult kaugel, et kindlasti ei tule sellest head nahka. Ma ei suuda ette kujutada Valmarit jäämägede vahel, õpetamas viiulit, keeles, millest ei tea mitte keegi ööd ega mütsi, peale nende, kes seda ise räägivad.
Varsti aga selgub, et läinud ta on. Pean tõdema, et see tema minek ei tekita minus mitte mingeid emotsioone, sest kui endal on käed-jalad tööd täis, siis pole aega pikalt juurelda kellegi teise otsuste üle. Muidugi olen teadlik, et paljud eestlased otsivad samal ajal töötamisvõimalust Soomes: hea ligidal kodule ning ka keelega saab kuidagiviisi hakkama. Veendusin selles ise aastal 1992, kui töötasin pool aastat muusikuna Soome laeval.
1995. aasta suvel saame ansambliga suurepärase võimaluse minna kontserdireisile Ameerikasse ja Kanadasse. Kuna Valmari uues töökohas Islandil on samal ajal koolivaheaeg, nõustub temagi reisil osalema.
Lend Helsingist Torontosse algab nagu lennud ikka. Vaatame hoolega, kuidas päästevest selga pannakse ja saame teada vile asukoha vestil.
Valmariga pole keegi meist ammu kohtunud ning seepärast on enamikul keelel küsimus, et kuidas seal Islandil siis elu tegelikult on.
Keegi ei tihka seda küsimust otseselt esitada.
Lõpuks, kui lendame üle Islandi, näitab Valmar aknast oma uut „kodumaad” ja lausub uhkusega: „Siin kusagil ma elangi.”
Tühi ja must maa ei tekita mitte mingeid erilisi tundeid ning et reis on kestnud juba kolm tundi, siis pigem vaatame lennukis ringi, et millal stjuardess oma käruga jälle meie juurde jõuab. Tean lisaks Islandi asukohale kaardil vaid seda, et Valmar on seal esimene eestlasest muusikaõpetaja.
Hetkel, kui lend on kestnud juba neli tundi ning stjuardess veab muudkui jooke ette (sel ajal tehti seda veel tasuta), teatab Valmar:
„Mehed! Sellist lund nagu Islandil pole te eales varem näinud. Pärast korralikku tuisku saavad lapsed maja katusele ronida otse hange otsast, sest hang on kasvanud harjani. Katuselt kelguga allasõitmist pole teist aga keegi kunagi tundnud.”
„Tead, mees, sa joo rohkem, siis saavad hea õnne korral Islandi lapsed hange otsast ka otse keldrisse ronida,” ironiseerib bändikaaslane Kiks ning vajutab salongi laes olevat kutsunginuppu.
„Siinkohal olen nõus sinuga ka vaidlema,” võtab Valmar sisse mugavama asendi ning jätkab:
„Elan Islandil Húsavíki linnas ning minu majal on kelder kõrgemal kui esimene korrus!”
„Ah ära aja pada. Seda lugu mine räägi oma vanaemale!” lõõbib keegi.
Asi kisub koomiliseks ning kogu seltskond on lõbusas tujus ja ootab Valmarilt selgitust. Selle me ka saame:
„Nimelt on mu maja järsu mäekülje peal ja pingutatud trossiga naabermaja külge – turvalisuse mõttes. Tuppa esimesele korrusele saan kõrgemalt mäeküljelt, alla keldrisse pean aga ronima teiselt poolt trepist üles.”
„No mida kuradit sa sinna üldse otsisid?” avan minagi suu ning loodan, et vaidlus edasi ei arene, sest Valmar on suurimaid vaidlejaid, keda kunagi olen kohanud.
Enne kui Valmar vastata jõuab, kuulutab Kalle:
„Räägitakse, et Valmar on nüüd tehtud mees. Tal olevat Islandil suisa oma pank. JÄÄPANK.”
Kõik saavad korralikult naerda ning natuke nokitakse Valmari kallal veel.
„Olgu, räägime millestki muust! Kui külla tulete, siis ise vaatate ja veendute,” lõpetab Islandile õpetajaks tööle läinud mees teda puudutava teema.
Mõtlen endamisi, et on ikka vinge vend. Müüb kogu oma maise vara Eestis maha ning läheb võõrsile õpetajaks.
