läbi telgi ega lase enam korralikult magada. Telgist väljudes näen, et oleme selles telklas ainsad ööbijad olnud ja looduslikult on koht telkla jaoks superilus. Ühel pool mäed, mille veerul söövad lambad, teisel pool org ja otse meie ees väike järv. Tõeline üllatus on aga pesema minnes. Avalik tualett on nii puhas nagu viietärnihotellis. Selles on soe vesi, tualettpaber ning isegi hambaloputusvedelik. Ja seda tavalisel telkimisplatsil, mitte motellis või kämpingus.
„Kui Eestis oleks kuskil metsaveerel selline telkimiskoht, siis sealses WC-s ei oleks kindlasti paberit ega suuvett,” ütlen Valmarile ning kuulen vastuseks, et Islandil on see igal pool niimoodi.
„No meil oleks peldikupaberi rull esimene asi, mis jalad alla võtaks ja kaoks,” vastan mina ning kujutan seda piltlikult endale ette.
Asume jälle teele. Läbime hulga kilomeetreid ning jõuame lõpuks liustiku äärde. Vatnajökull on Euroopa suurim liustik. Kuni kilomeetripaksune jää, mis laiub 8000-ruutkilomeetrisel alal, on tõeliselt võimas. Liustikujärv asub otse maantee ääres. Siin hulbivad liustikukeelelt lahti murdunud suured jääpangad, et suunduda siis vaikselt sulades mere poole.
Sel hetkel tunnen, et olen kohas, kuhu oma elus tahan kindlasti veel tagasi tulla.
Ilm on päikesepaisteline ja sooja on 18 kraadi. Jalas on mul lühikesed püksid ning seljas T-särk. Ma seisan sedasi suviselt riietatuna jääpankade kõrval – kusjuures seda jääd on umbes 3000 kuupkilomeetrit.
Olles talletanud oma mälusse kogu selle vapustava vaatepildi ja teinud hulga fotosid, asume jälle teele. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka me minema paadimatkale jäämägede vahele, kuigi oleks see kindlasti väga põnev.
„Õhtuks peame jõudma Gullfossi juurde ja soovitavalt enne pimedat, sest muidu me ei näe kuhugi telki püsti panna,” annab Valmar meile edasisest plaanist teada. Sõidame sel päeval mitusada kilomeetrit, kuid ikkagi ei jõua me soovitud ajal sihtkohta. Ilm on keeranud väga tuuliseks ja sajab tugevat vihma. Pilved on madalal ja hiline õhtu juba käes, nii et ilma autovalguseta ei näeks mitte midagi.
„Kas Islandil vihm millalgi otse ka alla sajab?” küsin mina, sest see lendab kord vasakult paremale, siis paremalt vasakule.
„Võib juhtuda mõnikord küll, et sajab ka otse alla, aga harva,” vastab Valmar ja vaatab pimeduses pingsalt aknast välja, et leida kohta, kuhu telk panna.
„No kurat, mina küll ei tea, kuhu me selle telgi täna pistame, pärast tuleb tuuleiil või mingi mudavool ja viib meid kusagilt kaldast alla!” ütleb ta ning otsustab, et sõidame Gullfossi juurde parklasse ning magame kas või autos, sest Islandil ei või halbades ilmastikuoludes asjatuid riske võtta.
Loeme turismiteatmikust, et Gullfoss on kaheastmeline kosk, mis on üks võimsamaid Islandil. Tõlkes tähendab see Kuldne kosk. Kunagi taheti selle kose peale ehitada elektrijaama, kuid inimesed olid selle loodusliku kose rikkumise vastu ja võitlesid visalt ning saavutasidki võidu ja see kosk on endises hiilguses siiani alles. Et plaanime hommikul varajast edasisõitu, ei hakka me ka hotelli otsima ning ainus võimalus ongi jääda ööbima parklasse.
Kohale jõudes märkame, et parklas on madal ühekorruseline hoone täisvalguses ja lahtiste ustega. See on muuseum, kuhu on paigutatud suured infotahvlid Gullfossi kohta ning samuti Islandi kivimite kohta. Muuseumis on ka kolm tualetti – meestele, naistele ja invaliididele.
„Tundub, nagu oleks koristaja just lahkunud,” hüüan ma peldikusse piiludes, sest põrandal on veel näha niiskeid lapijälgi.
„Siis kannata, enne kui sisse astud. Muidu teed kohe põrandad poriseks,” ütleb Valmar.
Otsustame end natuke kasida ning hetkeks, kui oleme seal juba pool tundi askeldanud, saame aru, et maja ongi lahti ja mitte ainsatki hingelist pole. Kell on juba natuke üle südaöö ja väljas sajab endiselt vihma.
Keegi peab otsuse vastu võtma.
„Kas ehk tooksime oma madratsid siia keset saali ja magaksime muuseumis, sest siin on soe ja ka peldikud ligidal?” teeb lõpuks Raivo suu lahti ning kuuleb kohe oma ideele üldist heakskiitu.
Vihma ja tuult trotsides veame sisse oma madratsid ja voodipesu ning laotame selle kõik keset muuseumi saali. Sätime paika linad ja tekid, teeme mõned võileivad ning kuuma teed ja kohvi. Oleme kaasa võtnud ka pudeli veini, mis pärast väsitavat päeva tundub üllatavalt hea. Kogu söögiaeg kestab umbes tunnikese ning pärast seda kustutame tuled ning heidame magama – viiekesi rivis nagu kilud karbis.
Ma ei tea, kui kaua me maganud oleme, kuid ühel hetkel lähevad muuseumi tuled põlema ning kohe tõuseme kõik istuli. Ukse kõrval lülitite juures seisab nooremapoolne mees, kes asub seletama midagi kohalikus keeles. Ma ei saa sellest mitte midagi aru. Selgelt on aga tema liigutustest näha, et ta kas pahandab või vabandab.
Meie islandi keele tõlk Valmar aga vaikib nagu surnu ega kavatsegi midagi vastata. Raivo hakkab siis vastama inglise keeles ning saame aru, et peame muuseumist lahkuma. Meid siiski ei visata välja, vaid seletatakse viisakalt, et me ei ole sattunud hotelli, vaid muuseumi. Kõne sisu on lühidalt selline: „Tere! Mina olen selle muuseumi valvur ning läksin õhtul sõbrale külla ja jätsin uksed lahti. Nüüd tulin neid sulgema ja mis ma näen, teie magate siin. Väljas on väga paha ilm ja ma ei tahaks teid välja ajada, kuid kardan natuke oma töökoha pärast. Ehk oleksite nii lahked ja oleksite nõus magama oma viimased paar tundi siiski autos.”
Hakkame oma asju kokku pakkima ning kolime autosse.
„Ma veel kord vabandan,” on muuseumivalvuri viimased sõnad.
Meie olime ju võõrale territooriumile sissetungijad, miks tema vabandas? Miks ta ei visanud meid lihtsalt välja? Ka meie vabandame.
„Miks sa temaga islandi keeles ei rääkinud?” küsin Valmarilt, kui taas omaette oleme.
„No kui ma oleksin temaga islandi keelt rääkinud, siis oleks ta küsinud, et kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen, ning mina oleksin vastanud, et olen Valmar – Laugari muusikakooli direktor. Siis oleks kahe päeva pärast Põhja-Islandil teada, et muusikakooli juht käib teisel pool saart muuseumis öösiti magamas ega raatsi hotelli minna!”
Magame paar tundi autos ning hakkame liikuma Geysiri juurde. Kuumaveeallikad, mis teatud ajavahemiku järel oma vee taeva poole purskavad, on muljetavaldavad. Neist suurim toimiv – Strokkuri-nimeline kuumaveeallikas – saadab oma vee kuni 30 meetri kõrgusele. Hea on vaadata turiste, kes kogunevad kõik ümber augu, suunavad oma fotoaparaadid objektile ja ootavad. Pursete keskmine intervall on 12 minutit. Kõik tahavad tabada purskehetke ja saada see täies hiilguses oma pildile. Strokkur aga mängib – ajab vee suureks mulliks ning tõmbab seejärel selle mulli jälle maa sisse tagasi. Samal ajal plõksuvad aparaadid ning sähvivad välgud, kuid oodatud purset ei toimu. Nii mitmeid kordi, kuni lõpuks lendab võimas veesammas taevasse, et siis sealt tuule mõjul ümberringi maha plartsatada. Rahvas on pildistamisega nii ametis, et alles siis, kui kuum vesi juba lagipähe hakkab kukkuma, joostakse eemale. Ja nii kestab see geisrite juures päevast päeva ja aastast aastasse. Et Islandil on alati turistide jaoks märgistatud piirid, millest üle astuda ei tohi, pole kuuldavasti olnud ka õnnetusi. 30 meetri pealt alla kukkudes ning tuules pihustudes jõuab vesi juba piisavalt jahtuda ning inimesed sellest põletushaavu ei saa.
Kui oleme ka meie oma pildid teinud, hakkame liikuma Reykjavíki poole, et enne kodulendu külastada veel maailmakuulsat Blue Lagooni.
Paari tunni möödudes olemegi juba Islandi üheks visiitkaardiks kujunenud Blue Lagoonis, kus veedame paar tundi. See kuum lubjarikas vesi teeb naha eriliselt pehmeks ning tekitab hea rammestuse. Turiste liigub laguunis
