võib olla soov leida rahu. Tegemist on kindlasti sotsiaalse rahuga, sest on ju Island saar keset ookeani ning lõigatud ära paljudest muu maailma pahedest. Ei pea näiteks kartma, et keegi ärandab su auto. Kuhu ta sellega läheb? Meri on ümber ning pääsu pole – saarelt aga leitakse see nii või teisiti üles.
Meenutan tagantjärele tihti meie toonast nalja, et Valmar on pankur: tal on oma pank – Jääpank. Tegelikult Islandi ümber meri jäässe ei lähegi. Kunagi sattus mulle Tallinnas kätte ühe panga reklaam, mis oli seotud krediitkaartidega. Võitjale oli preemiaks reis Islandile. Selle reklaami peal seisis pilusilmne naine iglu uksel ning hoidis süles jääkarupoega. Sel ajal teadsin aga juba kindlalt, et Islandil pole pilusilmseid naisi (välja arvatud mõni erand), samuti pole nad elanud igludes ning jääkaru eksib Islandile üliharva – kui, siis Gröönimaalt jääpangale jäädes ning ebasoodsate tuulte tõttu kagu suunas seilates (võimaluse korral suunatakse kodust eksinud jääkarud juba enne naabersaarele jõudmist teise suunda tagasi, muidu ootab neid mahalaskmine, sest siinse Põhja-Islandi inimasustuse juures oleksid jääkarud suureks ohuks).
Ka talvine keskmine temperatuur on Islandil kõrgem kui Eestis.
Räägib ju isegi legend, et maadeavastajad ajasid kaks maad, Islandi ja Gröönimaa omavahel segi – siis, kui hakkasid kaartidele nimesid panema. Island ehk Iceland kannab Jäämaa nime, tegelikult on see aga roheline maa, kus talvel tuleb lumi maha ning kus asuvad ka mõned liustikud. Gröönimaa ehk Greenland on nime poolest Roheline maa, tegelikkuses aga täielikult jää all ja elu käib vaid rannikualadel.
Teine lugu räägib sellest, et Erik Punane (Eiríkr Rauði), kes oli tapmiste eest lindpriiks kuulutatud nii Norras kui ka Islandil, rajas 10. sajandil Gröönimaale islandlaste koloonia. Ta nimetas selle maa Grænland (roheline maa), plaanides sinna meelitada elama rohkem rahvast. Erik Punane uskus, et kui sellel maal on kaunis nimi, siis tuleb sinna rohkem inimesi.
ESIMENE RING SAAREL
1999. aasta suvel teeb sõber Raivo mulle ettepaneku minna Valmarile Islandile külla. Tean, et see plaan on õhus olnud juba mitu aastat, kuid ikkagi kõhklen ja konkreetselt ei vasta.
Et aga vaikimine on nõusolek, ostab Raivo ise piletid ära ning teatab mulle, et pangu ma abikaasaga asjad kokku: 11. augustil lendame. Valikut eriti enam ei jää.
Kui oleme teel olnud kolm tundi, hakkab paistma mägine ning masendavalt must maa. Sama, mida olen varem lennukiaknast näinud ülelennul Ameerika mandrile 1995. aastal, kuid nüüd on see palju ligemal.
Maandudes Keflavíki rahvusvahelisel lennuväljal, märkan lennukiaknast vaid laavavälju, mis oma suuruses on tõesti vapustav vaatepilt. Tühi maa, millel ei kasva mitte midagi – see mõjub võimsana. Veel õhus olles kaugusest ähmaselt nähtud jääliustik on just selline nagu lennuki reklaambrošüüri fotol.
Valmar on meil autoga vastas, nagu kokku lepitud, ning teatab meile üllatuseks, et ees ootab ligi 600-kilomeetrine autosõit tema juurde koju. Selgub, et mees elab teises Islandi otsas!
„Kas ligemale ei suutnud omale töökohta otsida?” küsin väsinult, kuid samas taipan, et tänu sellele autosõidule ning pikalt valgetele suveõhtutele on meil võimalus näha piisavalt palju Islandit juba esimesel päeval. Oleme kõik reisist väsinud, kuid keegi ei raatsi magada, sest nii võib jääda midagi olulist märkamata. Vaatan pingsalt aknast välja ja imestan – kuidas inimesed sellisel maal elavad? Mida nad siin teevad? Mida söövad selles kivi- ja laavakõrbes lambad, keda on näha kõikjal?
Järgmine peamurdmine tekib kohe, kui kuulen Valmarit telefoniga rääkimas. Kuidas on võimalik aru saada islandi keelest? Kirjutatakse ühtemoodi, hääldatakse teisiti. Ja kui meie veerime mingit kohanime maanteeäärselt tahvlilt, hakkab Valmar valjult naerma ja ütleb meile õige häälduse. Temale on meie hääldus muidugi naljakas, sest Islandil veedetud viie aastaga on ta omandanud kohaliku keele, ja kõik, mis meile tundub ebaloomulik, kõlab temale juba tavalisena.
Peatume igal pool, kus midagi vaatamisväärset, ning lõpuks jõuame Põhja-Islandil oleva Góðafossi-nimelise kose juurde. Valmari näole tekib parklasse keerates muie, mille tähendust mõistan õige pea. Nimelt seisab eemal tohutult suurte ratastega Toyota Hilux ning selle kõrval kaks smokinguga meest. Tunnen ära oma ammused tuttavad – Kaldo ja Jaani.
„Misasja? Mida Kaldo ja Jaan Islandil teevad? Kas nad on kah sulle külla tulnud?” küsin imestunult.
„Ma tahtsin sulle väikese üllatuse teha,” vastab Valmar.
Selgub, et ka Kaldo ja Jaan on Valmari kutsel Islandile muusikaõpetajaks tulnud ning olnud selles ametis juba viimased kümme kuud. Nüüd on siis juba viis eestlasest muusikaõpetajat kolinud Islandile, sest Jaani ja Kaldo abikaasad on samuti muusikud, ning kõik nad elavad saare põhjaosas ja küllaltki üksteise ligidal.
Smokingud, mis meestel seljas on, tähendavad seda, et neil on algamas mingisugune kontsert. Et meil on sõita veel vaid 12 kilomeetrit ja kiirustame õhtusöögilauda, siis lepime meestega kohe kokku, et lähipäevil peame pisikese taaskohtumispeo.
Pildistame koske ning vaatame turistidele mõeldud infotahvlit.
„Miks nad siin kedagi kosest alla viskavad?” küsin ma Valmarilt ning osutan infostendil olevale suurele joonisele.
„Sa oled õigel aastal sattunud Islandile. Tänavu möödub tuhat aastat ristiusu vastuvõtmisest Islandil ning vastu võeti ristiusk just siin Góðafossi juures. Kohaliku maakonna piiskop arvas, et ristiusk on islandlastele just see kõige õigem. Alla loobivad nad puuslikke ning see on seotud nende varasema paganausu, muinasusu või maausuga – nii, nagu keegi seda nimetab. Need kujud, mida kosest alla visatakse, peaksid olema Odini kujud, kes oli islandlaste senine nn jumal,” seletab Valmar.
„Lihtsalt keegi otsustas ning võetigi vastu ristiusk?”
„Ega see nii lihtne ka olnud. Vastu võeti ristiusk ikkagi Alþingi otsusega.”
„Kas Alþing oli islandlaste valitsus?”
„Alþing oli ja on ka praegu Islandi parlament. Seda peetakse maailma vanimaks parlamendiks, mis loodi juba 930. aasta paiku. Algselt rahvakoosolekuna, mis kogunes igal suvel kaheks nädalaks fiingvelliris ehk Tingi väljadel,” jätkab Valmar, just nagu tõeline ajaloolane.
„Kustkohast sa seda tarkust ammutanud oled? Ma ei mäleta sinu erilist huvi ajaloo vastu?” küsin ma uudishimust.
„Nagu näha, tunned ju isegi praegu ajaloo vastu huvi,” naerab Valmar.
Sõidame edasi üle Fljótsheiði-nimelise mäe. Proovin seda nime järele öelda, kuid see kõlab minu suust väga imelikult. Umbes nii, nagu oleksin tahtnud vastu maad sülitada, aga tatt oleks rippu jäänud ning tuul oleks selle mulle vastu põske virutanud.
„Kas inimestel on vaja oma keelt alati sedasi väänata, et miskit nime välja öelda?” oskan seepeale vaid küsida ning loobun samas katsetamast mingit tähte, mida eesti keeles pole ja mida hääldatakse kuidagi keel-hammaste-vahel.
„Olemegi kohal. Siin ma siis nüüd elangi,” ütleb Valmar ja keerab suure eramaja ette. Panen tähele, et tegemist on külaga, mida läbib maantee, ning majad on kahel pool teed. Küla nimi on Laugar. Kohe seletab Valmar, et tähepaar au hääldatakse islandi keeles „öi”. Tundub absurdne, aga just nii see on ning selle küla nimi on seega hoopis Löigar. Seejärel selgub, et tema majal pole ka numbrit, vaid on nimi. Maja nimi on Hella, aga hääldatakse Hetla. Mõistan, et mulle on need
