on vahva üritus. Laev on just selline nagu varem filmides nähtud väiksemat sorti kalalaevad. Peale mahub umbes 40 reisijat, kõik saavad selga soojad riided ning külmarohuks tassi kuuma kakaod. Reise korraldava firma omanikeks on Húsavíki muusikakooli direktor Árni koos oma venna ja isaga ning tema vennanaine Sigga, kes on Mývatni muusikakooli õpetaja. Seega on järjekordselt meie reisil tegemist muusikutega ja Valmar kui nende vana tuttav räägib meile välja tasuta reisi (tavahind ühele reisijale oleks umbes 700 Eesti krooni). Vastutasuks lubame reisi ajal mängida akordioni, et inimestel oleks lõbusam.
Väljume sadamast ning võtame suuna vastaskalda poole. Pärast tunnist sõitu näeme esimest mürakat vaala ja delfiine, kes tulevad laeva kõrvale ujuma ning saadavad laeva paarkümmend minutit.
„Milliseid vaalu üldse Islandil näha võib?” küsin ma Valmarilt.
„Islandil on 17 erinevat vaalaliiki. Levinumad on mõrtsukvaal ja küürvaal. Maailma kuulsaim vaal Keiko on kah püütud Islandilt ning vaatamata sellele, et ta oli filmis „Free Willy” väga sõbralik vaal, on tegemist siiski mõrtsukvaalaga, kuid selle vaalaliigi nimi vist tema olemusega eriti kokku ei lähe. Suveperioodil kohtab palju ka sinivaala.”
Laeval olev seltskond on mitmerahvuseline – esindatud on eestlased, islandlased, hispaanlased, inglased, norralased ja veel mõned rahvused.
„Kuna see seltskond juba nii kirju on, siis laulaks ühe eestikeelse laulu,” teeb Valmar ettepaneku ning võtab välja akordioni. Ta mõjub pisut koomiliselt – seljas vettpidav ja soe kombinesoon, peas Muhu mustriga villane müts, süles Saksa akordion, ümberringi mitmerahvuseline seltskond. Laul, mida alustame, kannab pealkirja „Ma tahaksin kodus olla”, ja laulame seda puhtas eesti keeles. Laulame veel palju ning lõpuks oleme taas kaldal. Vaalad ja delfiinid nähtud, nahavahe kuuma kakaod täis ja ka muusikaline elamus olemas. Tunnen, et Island on tõeline imedemaa – kõik, mida kogen, on kuidagi eriline.
Pärast vaalavaatlust otsustame minna veel Húsavíki lahe vastaskaldale. Sõidame selleks autoga mõnikümmend kilomeetrit ümber fjordi ja jõuame teisele poole üsna õhtul, kuid päike pole veel loojunud.
„Ma toon fotoaparaadi. Siit saab superlaheda pildi. Lehmad Põhjamere kaldal,” ütleb Kaire ja läheb tagasi auto poole.
„Misasja need lehmad siin teevad? Siin pole neil ju mitte midagi süüa?” küsib Raivo abikaasa Aule.
„Võib-olla Islandi lehmad söövadki kive ja liiva,” kostan seepeale mina ja jään vaatama seda kummalist pilti. Kari lehmi seisab ookeani kaldal, süsimusta liiva sees, lehmad vaatavad meid justkui sissetungijaid ning poseerivad fotograafile.
Rand on täis teokarpe ja molluskeid. Lained murduvad vahetult enne kallast ning lendavad siis mürina saatel musta liivaga rannale. Igasugust sodi on kaldale uhutud tonnide viisi. Lisaks on siin ka korralikku palkmaterjali.
„Need on kas merel laevadelt maha kukkunud või siis Venemaalt parvedelt lahti pääsenud palgid,” selgitab Valmar puidu olemasolu rannas.
„Ikka on islandlastel kõik hästi. Kui omal metsa ei kasva, siis saadab meri palkmaterjali randa,” ei suuda ma ära imestada.
„Muuseas, Húsavíkis on Norðursiglingu kontorihoone ja kõrts nimega Gamli Bauk ehitatud tervenisti merelt tulnud puidust,” ütleb Valmar vaalavaatlusfirma kontorihoone kohta ning lisab, et unustas seda meile enne rääkida – siis, kui me seal majas kohvi jõime.
See oli väga ilus kolmeosaline maja, millel osaliselt ka kaks korrust. Imestan omaette, kuivõrd palju palke meri on randa toonud…
„Ja Kirde-Islandil tean ma isegi ühte talu mere kaldal, kus peremees on saekaatri rajanud, sest merelt tuleb alalõpmata palki, ole vaid mees ja korja kokku,” jätkab Valmar oma imelugusid Islandist.
Järsku hakkab Raivo pükse maha ajama ning särki seljast võtma.
„Kas nii palav hakkas? Väljas pole ju teab mis soe ning ka päike juba loojumas,” küsib Kaire.
„Kui ma juba kord Põhja-Jäämere ääres olen, siis pean ma siin ka ujumas käima.”
„Kuule, mõtle ikka enne, vesi on maksimaalselt ehk 8–9 kraadi!”
„No mis sellest – korraks sisse ja kohe välja ning siis on asi vähemalt tehtud. Sina, Nõmm, võta kaamera, muidu keegi pärast ei usu.”
Võtan ruttu kaamera ning hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja mina proovin pilti teravustada.
„Kurat, siin pole ju põhja olemaski!” hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole… Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru – mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud.
Raivo tuleb veest välja ja väriseb natuke, kuid on ise väga rahul.
„Olgu, hakkame nüüd kodu poole sõitma, homme kah kiire päev,” kuulutab Valmar tänase ekskursioonipäeva lõppenuks.
Samal õhtul pakime asjad kokku ning sätime end kolmepäevasele reisile, mis peaks toimuma mööda idafjorde ja piki lõunakallast Reykjavíki poole, et sinna jõudes asuda taas koduteele. Otsustame ööbida telgis, sest tipphooajal on ööbimine hotellides väga kallis (kahekohalise toa eest umbes 2500 kuni 3000 Eesti krooni). Seepärast käib Valmar veel oma sõbra Addi juures ning laenab meile suure telgi.
Stardime varakult, sest plaan on esimesel päeval läbida umbes 300 kilomeetrit ning soov vaadata teel kõike, mis vähegi ilus ja huvitav. Tundub aga, et Islandil on vaja kaheksat silma või pidevalt pöörlevat pead, sest nagu midagi vaatama jääd, nii magad teisel pool oleva vaatamisväärsuse maha. Ilmselt peame omavahel kokku leppima, et igaüks kiikab ühte ilmakaarde ning hiljem jutustame üksteisele nähtut.
Näeme tohutuid kivivälju, mis ulatuvad silmapiirini välja.
„Selline tunne, nagu oleks kuu peale sattunud,” avastavad naised ja paluvad peatuda, et teha pilt kuul käimisest.
„See ongi maakeral kõige enam kuu pinnaga sarnanev koht – ega muidu oleks Armstrong ja muud ameeriklased enne esimest kuureisi siin treeningutel käinud!” selgitab meie teejuht Valmar.
Esimene suurem linn, kuhu jõuame, on meie stardikohast 200 kilomeetri kaugusel ning selle nimi on Egilsstaðir. Mulle meenub Mývatnist läbi sõites nähtud liiklusmärk, mis viitas järgmisele bensiinijaamale 160 kilomeetri pärast.
„Islandil liikudes on kasulik alati hoida bensiinipaak võimalikult täis, sest vahemaad tanklate vahel on üsna pikad ja talvel kusagil asustamata kohas lumme kinni jäädes on ellujäämise võimalused igatahes paremad, kui paak on bensiini täis,” selgitab Valmar.
Pärast kerget kehakinnitust bensiinijaama kohvikus hakkame kohe edasi sõitma, sest päikeseloojangu järel pimeneb kiiresti. „Ei tea, kas peaks hakkama telkimiskohta otsima?” küsib Kaire ning saab jaatava vastuse.
Sõidame veel kümneid kilomeetreid, enne kui tee ääres on telkimisplatsile viitav märk. Viidete järgi orienteerudes jõuame lõpuks parklasse. Võtame autost telgi ning asume seda muru peale üles sättima. Pimeduse tõttu ei seleta silm eriti midagi
