keelkonda. Kui Islandile tuldi umbes 1200 aastat tagasi, siis peamiselt Norrast ning alguses oli islandi keel väga sarnane norra keelega. Hiljem on norra keel palju muutunud, aga islandi keel säilitanud oma algupära, suuresti tänu kirjanduspärandile. Alates 12. sajandist on kirjutatud üles igasuguseid saagasid ning see on aidanud säilitada ka islandi keelt.”
„Kas tänapäeva islandlased saavad siis aru nendest 800 aasta vanustest kirjutistest?”
„Enamasti saavad jah, sest siin saare eraldatuses elamine on aidanud kaasa keele algupära säilimisele. Nad ise nimetavad seda viikingite keeleks ning on oma keele üle väga uhked. Ka riiklik keelepoliitika toetab igati keele säilitamist võimalikult puhtana. Kõikidele võõrkeelsetele sõnadele leitakse islandikeelne vaste ja laensõnade kasutamist ei peeta heaks tavaks.”
Pean hakkama end esimesse tundi sättima.
„Mida ma seal teen ja mis keeles ma räägin?” vaevan ennast jätkuvalt. Loodan, et ehk saan inglise keelega kuidagi hakkama.
Esimene õpilane on neljanda klassi poiss Anton Freyr, kes klassi sisenedes end viisakalt tutvustab ning teatab, et tema õpib akordioni ning hakkab minu juures käima kaks korda nädalas. Mul on hea meel, et Anton suudab end väga korralikus inglise keeles väljendada. Samas lepin temaga tunni lõpus kokku, et ka tema hakkab mulle islandi keelt õpetama. Kohe pärast esimest tundi seletab Valmar, et Antoni ema peab suviti suveniirikauplust ning nende pere korraldab ka turistidele ratsamatku. Seepärast on kõik pere lapsed suvel turistidega ametis ning omandanud korraliku inglise keele.
Järgmine õpilane on Bjarni fiór. Tema õpib trompetit. Et olen ise pool elu trompetit mänginud, ei tundu selle õpetamine mulle just raske ülesandena. Leiame kiiresti ühise keele, kasutades inglise keelt, muusikaterminites itaalia keelt ning õpin juurde mõned islandikeelsed sõnad. Mulle meenub, et Kaldo ja Jaan soovitasid panna kõik paberile kirja nii, nagu kuuled, siis olla kergem õppida. Kasutan seda meetodit ja avastan peagi, et mõned sõnad on eesti keelega väga sarnased, näiteks: sama (sama), korsten (skorsteinn), kardin (gardinur), puur (búr), sitt (skít). Samas on ka naljakaid sõnu: kook on islandi keeles kaka. Juustukook on ostakaka ning pirnikook on perukaka.
Nii vean lõpuks õhtusse oma esimese päeva ja mõtlen, et küll inimene on mõnikord ikka loll. Pean silmas iseennast. Lihtsalt minna kuhugi võõramaa kooli ja hakata õpetama lapsi keeles, mida ise ei oskagi. Tundub kuidagi ebaloogiline, kuid lohutan end sellega, et enne mind on sama asjaga hakkama saanud juba viis muusikaõpetajat Eestist.
Samal õhtul kuulen, et fiórshöfni-nimelises linnas KirdeIslandil on ametisse asunud seitsmes eestlasest muusikaõpetaja. Lauri on elukutselt tšellomängija ning ka tema on tulnud Islandile Valmari kutsel.
Kogu seda seltskonda hakatakse juba nimetama Eesti muusikute maffiaks Islandil. Mõned räägivad naljaga eestlaste invasioonist. Saan teada, et Islandil on võõramaalastest muusikaõpetajaid lisaks eestlastele veel Ungarist ja Poolast. Need on rahvused, mis on rohkemaarvuliselt esindatud. On üksikuid õpetajaid ka USA-st, Norrast, Inglismaalt. Peamiselt just IdaEuroopa muusikakoolide kasvandikud on asunud põhjamaa rahvale muusikat õpetama.
„Kui tihe õppetöögraafik mul hakkab koolis olema?” küsin pärast õhtusööki Valmarilt.
„Õpetamise koormus on sul ette nähtud 22 kellatundi nädalas. Muidu on tavaline 40-tunnine töönädal. Ülejäänud aja pead siis tunde ette valmistama ja tegelema noodimajandusega. Muidugi, kui õpilasi tuleb rohkem, siis ega meil siin ületunnid keelatud ei ole.”
„Ma vaatasin, et praegu on mul nimekirjas 18 õpilast. Mõned ansamblid juurde ning siis peaks täiskoormus olemas olema.”
„Vald palkas sind nagunii täiskoormusega, nii et kui nad ei saa õpilaste arvu täis, siis sind see väga ei kõiguta, palk on ikka täiskoormuse eest.”
Islandi riik toetab haridust ning enesetäiendust igati. Näiteks Mývatnis peab lapsevanem tasuma oma lapse muusikakoolis käimise eest vaid 15–20 % tegelikest kuludest: ülejäänu maksab vallavalitsus. Samuti finantseerib vald muusikakoolile vajalike pillide ning nootide ostmist.
Õpilane maksab sümboolset renti kooli pilli kasutamise eest. Näiteks maksab akordion 100 000 Islandi krooni, õpilane maksab selle kasutamise eest vaid 3000 krooni aastas.
Ka on kooliõpilastele prii ujula kasutamine. Piirkonniti on koolide hinnad muidugi erinevad, sest suurtes linnades on soovijaid palju rohkem ning seal on ka hinnad-õppemaksud suuremad. Samas tasustatakse õpetajaid kindla lepingu ja tariifi alusel, olenemata piirkonnast, kus töötad.
Olen mõelnud, et mis tunne oleks minul endal olnud, kui väikese poisina pillitundi minnes selgunuks, et mu õpetaja ei oskagi eesti keelt. Usun, et oleksin nuttes koju läinud ja palunud, et vanemad jätaks mu piinamise ning paneks mind hoopis kuhugi trenni. Nõukogude ajal muidugi ei tulnud kõne alla võõramaalasest õpetajad üheski koolis, kuigi neid ju tegelikult oli. Aga vaid ühest võõrast rahvusest oli lubatud – ja isegi soovitatav.
Õnneks on muusikakeel suuresti rahvusvaheline ning erinev on vaid teatud sõnade hääldus.
Esimesed nädalad mööduvad mul inglise ja islandi segakeeles. Kui sellest puudu jääb, võtan appi käed ja jalad ning vajadusel ka paberi ja pliiatsi. Tõsiselt hätta jään vaid korra: siis, kui akordionitunnis istub üks õpilane minu poole seljaga ning mina olen temast natuke tagapool, samuti akordion süles. Lugu, mida õpilane mängida proovib, on üsna uimane, nii jään oma toolil magama, akordion süles. Kuna toolil on rattad all, siis piisab vaid minu kergest küljele kaldumisest, kui kukun koos akordioniga põrandale külili. Selle kolina ja paugu peale ehmatab õpilane korralikult ning minu pudrukeelsest-segakeelsest selgitusest ei tule suurt midagi välja. Ma ei kujuta ette, mida see õpilane kodus oma vanematele rääkis.
SAUN, MIDA KUNAGI EI KÖETA
Detsember 2000. „Oled sa kunagi tundnud Islandil oldud aastate jooksul puudust ehtsast saunast?” küsin ma Valmarilt.
„Eks ikka olen.”
„Aga sul on omal siin ruumi küllaga, lase Eestist mõni palksaun kohale vedada. Kas poleks hea hüpata saunast otse lumme?”
„Ma olen sellele palju mõelnud ning mul on ju maja kõrval selleks ideaalne koht olemas. Ruumi jääks ka kuuma poti jaoks õue sauna kõrvale,” arutleb Valmar. Islandil on nimelt kombeks panna õue kuumaveetünnid, milles saab värske õhu käes mis tahes aastaajal lõõgastuda. „Aga eks see saun koos transpordiga läheb ikka väga kalliks maksma.”
„Ega mina seda hinda kah ei oska ette kujutada. Kindlasti lajatab riik veel mingid maksud ka kraesse.”
„Islandil pole ju puitu, millega oma sauna kütta. Elektrikerisega sauna ma ei tahaks,” leiab Valmar veel ühe hea põhjenduse, et sauna mitte ise ehitama hakata.
„Ei see oleks saun muidugi. Siin keerad sel juhul toas radiaatori põhja ja saad samuti naha kuumaks,” vihjan ma maa seest tulevale kuumale, mis radiaatorite põhja keerates muudab maja tõeliselt leiliruumi sarnaseks.
„Aga kas sa gufa’s oled käinud?”
„Misasi see on?”
„See on meie küla kohalik saun. Lähme kohe, saad hea elamuse.”
Kiirelt suudab Valmar mulle selle
